Lühidalt
Liiasus keeles on olukord, kus üht ja sama infot väljendatakse mitu korda. Näiteks ühendis rõõmsad inimesed esineb mitmuse tunnus -d mõlemal sõnal; fraasis mina tegin näitavad 1. isikut nii asesõna mina kui ka pöördelõpp –n; sõnaühendis vaene kerjus sisaldub sõna vaene tähendus sõna kerjus tähenduses; liitsõnas aprillikuu sisaldub tähendus ‘kuu’ mõlemas sõnaosas.
Liiasus on keeles tavapärane nähtus ning seda esineb igal tasandil alates sõnaosadest ja lõpetades lausetega. Liiasusel on oma otstarve: see aitab rõhutada mõtet ning parandada mõistetavust.
Pikemalt
Keel, nagu ka muud elavad organismid või inimtekkelised süsteemid, on täis liiasust. Liiasus ei ole üleliigne, vaid funktsionaalne, see on n-ö turvaelement: olulist infot väljendatakse mitu korda, et tagada selle parem kohalejõudmine. Liiasus aitab sõnumi vastuvõtjal (kuulajal või lugejal) taastada vajaduse korral sõnumi edastamisel kaotsi läinud osa. Väidetavalt on keeles liiasust ligi 50%, st sõnumi vastuvõtja on suuteline sõnumist aru saama isegi siis, kui sellest on kaduma läinud pea pool, nt müra puhul või kui osa tähti on tekstist kustunud.
Keeles eristatakse grammatilist ja kontekstuaalset liiasust.
Grammatiline liiasus on selline, kus kaks või enam elementi kannavad sama tähendust, kuid neist kumbagi ära jätta ei saa, sest need on grammatiliselt kohustuslikud (suured õunad).
Kontekstuaalne liiasus ei ole grammatika seisukohalt kohustuslik, kuid see aitab tugevdada sõnumit (täiesti võimatu), parandada arusaadavust (mulineelõng) ja rõhutada mõtet (täpne koopia, esmaavastaja). Sõnaühend, fraas või lause ei muutu grammatiliselt ebakorrektseks, kui niisugune liiasus eemaldada. Küll aga võib kannatada sõnumi mõistmine, näiteks keerulistes suhtlustingimustes (müra jms).
Kontekstuaalset liiasust on nähtud kui stiiliviga ning soovitatud sõna- ja fraasitasandil tõrjuda. Alust selleks on andnud keelekorralduses rakendatud ökonoomsuse põhimõte: kõnelemise (kirjutamise) ja kuulamise (lugemise) jõukulu peab olema nii väike kui võimalik. Samal ajal on keelekorralduses rõhutatud ka selguse põhimõtet, mis ütleb, et kuulaja (lugeja) peab mõistma väljendi tähendust kergesti ja kiiresti. See printsiip räägib liiasuse kasuks: kordus aitab sõnumi tähendust paremini edasi anda ning teeb ka sõnumi mõistmise vastuvõtjale lihtsamaks.
Liiasus on omal kohal igapäevasuhtluses ning ilu- ja ajakirjanduses ning vältima seda ei pea. Samuti on liiasusest abi alles keelt omandavate inimestega suhtlemisel (nt lapsed ja keeleõppijad). Ka ametlikus keelekasutuses võib liiasus kasuks olla: see aitab kuulajal (lugejal) tihedat ja sageli keerukat teksti paremini mõista.
Liiasuse range tõrjumise asemel tasub seda võtta kui keelele omast ja otstarbekat vahendit, mis aitab kaasa sõnumi kohalejõudmisele ja selle mõistmisele. Väljendudes otsime alati tasakaalu ökonoomia ja mõistmislihtsuse vahel ning õige punkti leidmine sellel skaalal eeldab kuulajaga (lugejaga) arvestamist.
Koostanud Kairi Tamuri
Kirjandus
- Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Tallinn: Eesti Keele Instituut, EKSA, 2020, lk 605–606.
- Uno Liivaku, Kust king keelt pigistab. Tallinn: Valgus, 1978, lk 28–31.
- Valter Tauli, Keelekorralduse alused. Stockholm: Vaba Eesti, 1968.
- C. Bazzanella. Redundancy, repetition, and intensity in discourse. Language Sciences 33 (2011), 243–254.
- C. Lehmann, Pleonasm and hypercharacterisation, 2005.
- C. Shannon, A mathematical theory of communication, 1948.
- E. C. Wit, M. Gillette, What is linguistic redundancy, 1999.