Sisukord

Lühidalt

Mitmuse väljendamiseks on eesti keeles kaks võimalust: de-mitmus ja vokaalmitmus. de-mitmuse tunnused on –de, –te ja –d (nt ratsu/d, t`arka/de/l, l`aulja/te/ga). Vokaalmitmus hõlmab i-mitmust ja tüvemitmust. i-mitmuse tunnus on i (nt m`õtte/i/s, v`oode/i/l, k`innise/i/ks). Tüvemitmuse puhul on mitmuse tunnus i sulanud tüvevokaaliga ühte (nt j`algu, õnnelike/sse, r`askusi/s). Osastavas käändes võib mitmust väljendada ka –sid, milles on kokku sulanud arvu- ja käändetunnus (nt jõge/sid).

Mis liiki mitmust sõna konkreetsel juhul kasutab, oleneb nii muuttüübist kui ka käändest. Osas muuttüüpides ja käänetes võib sõna kasutada de-mitmust ja vokaalmitmust rööpselt (nt p`atjadel ja padjul, tubasid ja tube)

Pikemalt

Esinemus käändeti

Nimetavas käändes kasutatakse alati de-mitmust, nt m`õtte/d, ema/d.

Omastavas kasutatakse harilikult de-mitmust, nt mõte/te, ema/de (ainult õnnelik-tüübis on tavalisem vokaalmitmus).

Osastavas kasutatakse kas vokaal- või sid-mitmust, nt l`aulja/i/d, pesa/sid ja pesi. riik-, külm-, leib-, poiss-, koer-, hein-, tühi-, oder-, padi-tüübis taandub sid-lõpulise mitmuse osastava kasutamine tüvemitmusliku vormi ees, nt r`iike ja r`iiki/sid, p`oisse ja p`oissi/sid, t`ühje ja t`ühja/sid. Mõnikord on sid-lõpp siiski selgem ja ühemõttelisem, nt p`öidi ja p`öida/sid, h`allu ja h`alla/sid. idee-, luu-, õnnelik-tüübis mõjub sid-lõpuline osastav sageli vanamoeliselt, nt p`u/i/d ja p`uu/sid, id`e/i/d ja id`ee/sid, haril`ikke (ja haril`ikku/sid).

Kohakäänetes (sisse-, sees-, seestütlev, alale-, alal-, alaltütlev) ja saavas käändes kasutatakse de-mitmust, ja kui muuttüüp lubab, siis rööpselt ka vokaalmitmust, nt auto/de/sse, mõte/te/sse ~ m`õtte/i/sse.

Neljas viimases käändes (rajav, olev, ilma-, kaasaütlev) kasutatakse tavaliselt de-mitmust nagu omastavaski, nt mõte/te/ni, mõte/te/na, mõte/te/ta, mõte/te/ga. Harvemini tuleb ette vokaalmitmust, nt `aasta/i/ni, (lõikab)l`u/i/ni, l`iikme/i/na, t`ähtsa/i/na, `ainsa/i/na, olulisi/na, m`õtte/i/ga, id`e/i/ta, jalu/ta.

õnnelik-tüübis on erinevalt muudest tüüpidest vokaalmitmus kasutusel ka mitmuse omastavas ja kõigis käänetes alates sisseütlevast, kaasa arvatud neli viimast käänet, nt harilike, harilike/sse, harilike/ni, harilike/na, harilike/ta, harilike/ga. de-mitmuse rööpvormid on õnnelik-tüübi puhul kasutusest peaaegu taandunud ja mõjuvad vanamoeliselt, nt harilike (ja haril`ikku/de), harilike/na (ja haril`ikku/de/na). Erandina on vokaalmitmus neljas viimases käändes ka sõnast kõik: k`õiki/de/ni (ja kõigi/ni), k`õiki/de/na (ja kõigi/na), k`õiki/de/ta (ja kõigi/ta), k`õiki/de/ga (ja kõigi/ga).

Viisiütlev on alati vokaalmitmuslik, nt värisevi jalu. Tänapäeval ei kuulu viisiütlev vormistikku ja esineb vähestest sõnadest.

Reegli ajalugu

Teisenenud on seisukohad küsimuses, mis käänetes vokaalmitmus esineb.

Õigekeelsussõnaraamatud on alates 1930ndatest kuni ÕS 2006ni näidanud vokaalmitmust ka nelja viimase käände puhul (nt Muugi „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu“ 3. trükk 1934: h`ambaini, h`amba/i/na, h`amba/i/ta, h`amba/i/ga ja lehi/ni, lehi/na, lehi/ta, lehi/ga). Erand on 1953. a „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“, milles oleva ja kaasaütleva käände vokaalmitmuse vormid (r`atta/i/na, jalu/na ja r`atta/i/ga, jalu/ga) on antud looksulgudes. Ka Johannes Aavik on oma grammatikas 1936 märkinud, et kaasaütleval rahvakeeles vokaalmitmust ei ole, kuid kirjakeeles võib seda kunstlikult moodustada (nt raamatu/i/ga, k`olde/i/ga, jalu/ga).

Hilisemais käsiraamatuis on käändevalikut kitsendatud. Eduard Vääri keskkooliõpiku järgi („Eesti keele õpik keskkoolile“ 1976) ei tarvitata vokaalmitmust tavaliselt neljas viimases käändes. Ka „Eesti keele grammatika I“ (1995) ja Jaak Peebo kõrgkooliõpiku „Eesti keele muutkonnad“ (1997) järgi pole vokaalmitmus nelja viimase käände puhul üldiselt vastuvõetav, esinedes vaid ik-sõnadel rööpvõimalusena (nt oksastike/na ja oksast`ikku/de/na, plahvatuslike/ni ja plahvatusl`ikku/de/ni, raiestike/ta ja raiest`ikku/de/ta, s`eaduslike/ga ja s`eadusl`ikku/de/ga). 

2019 ilmunud Annika Vihti ja Külli Habichti „Eesti keele sõnamuutmise“ ja 2020 ilmunud „Eesti keele käsiraamatu“ järgi esineb i-mitmus osastavas, kohakäänetes ja saavas käändes, tüvemitmuse kasutamine oleneb aga muuttüübist. Tüvemitmus on levinud õnnelik-tüübis, kus seda kasutatakse kõigis käänetes peale nimetava, samuti üsna levinud ka seminar-, oluline– ja harjutus-tüübis. Muudes tüüpides, kus tüvemitmus on võimalik, piirdub kasutus peamiselt osastava käändega. Teistes käänetes esineb tüvemitmus nende sõnade korral fraseologismides ja liitsõnades (nt jalus olema, käsile võtma, jälile jõudma, tähistaevas, munele hakkama) ning ka luulekeeles (nt neil harvul hetkil).

Täpsustusi muuttüübiti

de-mitmust on võimalik moodustada kõikidest sõnadest (välja arvatud asesõnad sina, teie ja mina, meie), millel on mitmuse vormid. Osas muuttüüpides on de-mitmusel vokaalmitmuslik rööpvorm, üksnes de-mitmust kasutavad 16., 20. ja 21. tüübi sõnad (nt kõne/de/s, tule/de/s, jõge/de/s) ning osa 17., 18. ja 22., 24., 26. tüübi sõnu (nt elu/de/s, tõde/de/s, õ`ue/de/s, p`urje/de/s, k`oi/de/s).

i-mitmus esineb de-mitmuse rööpvormina muuttüüpides 1–10 (nt ohutu/te/sse ja ohutu/i/sse, õpiku/te/sse ja õpiku/i/sse, l`iikme/te/sse ja l`iikme/i/sse, mõte/te/sse ja mõ`tte/i/sse, kallas/te/sse ja k`alda/i/sse, soolas/te/sse ja soolase/i/sse) ja osas 26. tüübi sõnades (nt p`uu/de/sse ja p`u/i/sse, id`ee/de/sse ja id`e/i/sse, dep`oo/de/sse ja dep`o/i/sse).

Tüvemitmus on rööpselt de-mitmusega kasutusel 11.–15. tüübi, 19. tüübi ja 25. tüübi sõnades, osas 17. ja 22.–25. tüübi sõnades ning 18. tüübi a-tüvelistes sõnades.

11.–15. tüübis ja 19. tüübis esinevad tüvemitmuslikud rööpvormid peale osastava veel kohakäänetes ja saavas käändes, nt harjutus/te/sse (ja harjutusi/sse), `üldis/te/sse (ja `üldisi/sse), suur/te/sse (ja suuri/sse), uu/te/sse (ja uusi/sse), kä/te/sse (ja käsi/sse), seminari/de/sse (ja seminare/sse). 25. tüübi sõnades on tüvemitmus (vokaaliga e) kasutusel kõigis mitmuse käänetes alates omastavast, kaasa arvatud neli viimast käänet, nt harilike/sse (ja haril`ikku/de/sse) harilike/na (ja haril`ikku/de/na). Kui 11.–15. ja 19. tüübis on tavalisemad de-mitmuslikud vormid, siis 25. tüübis tüvemitmuslikud.

Tüüpides 17e, 17i, 17u, 18e, 18u, 22e, 22i, 22u, 23e, 23i, 23u, 24e, 24i, 24u on tüvemitmus kasutusel eeskätt osastavas sid-mitmuse rööpvormina, nt pesi ja pesa/sid, tube ja tuba/sid, r`iike ja r`iiki/sid, k`ülmi ja k`ülma/sid, h`einu ja h`eina/sid, t`ühje ja t`ühja/sid. Teistes mitmuse käänetes alates sisseütlevast kasutatakse tüvemitmust vaid üksikutes muutevormides, nt vana : vanul (päevil), püha : pühiks (mindi koju). Laadivahelduslikest sõnadest ei saa alati tüvemitmuslikke vorme moodustada või moonduvad nad liialt, nt v`oog → {v`oes} (v`oogudes), l`aug → {lauel} (l`augudel). Mõnest sõnast kasutatakse sel juhul hoopis konsonanti sisaldavat vormi, nt (lõunamere) vooges (II välde), (uni vajus) l`augele (III välde).

Mitmuse liigi ühtsus sõnaühendeis

Kõrvu esinevail sõnadel kasutatakse tavaliselt koos de– või vokaalmitmust (nt huvitavatest artiklitest või huvitavaist artikleist, õnnelikel päevil). de-mitmuses oleva nimisõna ees võib omadussõna siiski olla vokaalmitmuses (nt siniseist bussidest, arukail meestel); kui aga omadussõna on de-mitmuses, on ka tema põhisõnaks olev nimisõna de-mitmuses (nt paljudest juhtumitest, roosades riietes, tublidele tüdrukutele).

Kirjandus

  • Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936.
  • Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Tallinn: Eesti Keele Instituut, EKSA, 2020.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995.
  • Jaak Peebo, Eesti keele muutkonnad. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 5. Tartu, 1997.
  • Annika Viht, Külli Habicht, Eesti keele sõnamuutmine. Eesti keele varamu IV. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2019.

Koostanud Maire Raadik ja Ülle Viks

Anna tagasisidet