Kirjutaja mina

Sisukord

Kuidas tekstis iseendale osutada?

Tekstis iseendale osutamise viis oleneb sellest, kas teksti looja soovib selgelt võtta autori rolli või jääda pigem tagaplaanile. Kui paigutada eri moodused skaalale, on selle ühes otsas minavorm (nt oma töös vaatlen), teises umbisikuline tegumood (nt töös vaadeldakse) ja üldisik (nt tulemustest saab järeldada). Nende vahele jäävad isikustamine (nt töö vaatleb) ja autori sõna kasutamine (autor vaatleb).

Minavorm

Üldkeeles on loomulik rääkida oma tegemistest ja mõtetest minavormis. Teadustöös, kus minavorm võistleb umbisikulise tegumoega, näitab ainsuse esimese isiku kasutamine autori enesekindlust, soovi siduda end oma tööga ja vastutada oma seisukohtade eest.

Kuivõrd isik on enamasti näha tegusõna pöördelõpust, tasub minavormis kirjutades või kõneldes jätta isiku väljendamine võimaluse korral tegusõna kanda (nt käsitlen, mitte mina käsitlen). Mida vähem on minatamist, seda neutraalsemalt tekst mõjub. Nt

  • Ma pole kohanud, et menetlusosalistel oleks probleeme resoluutsete haldusaktidega ja nendest arusaamisega, küll aga tekitavad vaidlusi kõikvõimalikud pehmed mõistaandmised ja ümbernurgajutt. Seetõttu püüan järgnevalt minna varasemast koguni kaugemale ja tuua välja mõningaid aspekte, mida tasuks tähele panna, et haldusakti tegelikku julmust väljendavat resolutiivosa veelgi löövamalt sõnastada, et hoop ka tegelikult sihtmärgini jõuaks, nii et pärast enam isegi millegi üle vaielda ei oleks. Ehkki kavatsen esmajoones piirduda haldusaktidega, on väljendatavad seisukohad suuresti paikapidavad ka tsiviil- ja haldusasjades tehtud kohtulahendite resolutsioonide suhtes.

Oluline on ka vormiline ühtsus: minavormis alustades tuleks sellele kindlaks jääda, mitte vahetada esimest isikut kolmanda või umbisiku vastu. Nt

  • Selles artiklis vaatlen faktiväidete ja väärtushinnangute eristust keeleteaduse alla kuuluva formaalsemantika vaatenurgast. Keskendun peamiselt väärtushinnangute analüüsimisele. Eesmärk on parandada arusaama fenomenist ning kummutada mõned valearusaamad. Samas tuleb nentida, et keeleteaduse ja õigusteaduse seisukohad võivad lahkneda ning autor piirdub ainult keeleteaduse meetodite rakendamisega. (♦ → Samas pean nentima, et keele- ja õigusteaduse seisukohad võivad lahkneda, ning piirdun ainult keeleteaduse meetodite rakendamisega)

Umbisikuline tegumood

Teadustöödes on üldiselt peetud heaks tavaks hoida kirjutaja isik tagaplaanil, kasutades umbisikulist tegumoodi (käsitletakse, käsitleti, on käsitletud). Nt

  • Siinses artiklis on antud ülevaade iduettevõtlusega seotud terminite kasutamisest majandusalastes veebiväljaannetes. Artikkel põhineb uuringul, kus analüüsiti, kui palju kasutatakse selles valdkonnas tõlkelaene ja tsitaatsõnu ning kui palju on loodud omakeelseid termineid.
  • Krediitide kirjust hulgast õige valiku tegemine muutub üha raskemaks ja probleeme võetud krediitidega tuleb ette üha sagedamini. Artiklis püütakse neisse asjaoludesse pisut selgust tuua.

Teadustekstide uurijate andmeil eelistavad umbisikulist väljenduslaadi oma töödes loodus- ja täppisteadlased, seevastu humanitaar- ja sotsiaalteadustes on kasutusel ka minavorm.

Umbisikulise väljendusviisi puudusena on nimetatud asjaolu, et selle puhul võib olla raske aru saada, kas väljendatakse enda, mõne teise uurija või teadusala üldist seisukohta. Nt

  • Kuna praegu ei saa BNPL-i (ingl buy bow, pay later) lugeda tarbijakrediidiks, ei kohaldata sellele ka tarbijakrediidilepingute regulatsiooni. Näiteks ei pea BNPL-i pakkuv krediidiandja veenduma tarbija krediidivõimelisuses (VÕS-i § 4034 lg 6). See tõstatab küsimusi selle kohta, kas ja kuidas peaks BNPL-i reguleerima. Võimaliku lahendusena on analüüsitud peamiste tarbijakrediidi sätete kohaldamist BNPL-i ärimudelile. (♦ Pole selge, kas analüüsinud on autor ise või keegi teine)

Üldisik

Üldisikulise lause öeldiseks on võimalikkust või kohustuslikkust väljendav tegusõna (nt seda võib, saab, tuleb, on vaja, maksab teha, peab tegema).

Nagu umbisikulises nii pole ka üldisikulises lauses tegijat nimetatud, kuid esimesel juhul on tegijaks umbisik (konkreetne, kuid määramatuks jääv isik), teisel juhul üldisik (kes tahes). Ning sama moodi nagu umbisikulises lauses võib ka üldisikulises lauses tegijaks olla teksti autor. Nt

  • Analüüsides Eestis loodud ahistava jälitamise koosseisu ning jälginud kõrvalt seadusloome kulgu, võib järeldada, et Eesti on soovinud ahistava jälitamise kriminaliseerimisega vältida eelkäijate vigu ning luua sisult toimiva ja efektiivse regulatsiooni .. (♦ võib järeldada = võin järeldada)
  • Tuleb möönda, et kohati on selline lahterdamine küsitav. (♦ tuleb möönda = pean möönma)

Isikustamine

Isikustamine on elusa tegija omaduste ülekandmine elutule tegijale. Tekstiloomes näeb see välja nii, et teksti autor annab tegija rolli oma tööle või selle osadele (nt töö vaatleb, esimene peatükk käsitleb, võrdle oma töös vaatlen või esimeses peatükis käsitlen). Nt

  • Artikkel kirjeldabki eelnõu eesmärki ning annab ülevaate lühimenetluse õiguslikest erijoontest, võrreldes kehtivate väärteomenetluse liikidega
  • Siinne käsitlus võtab vaatluse alla leksika, mida kajastavad kuus XVII ja XVIII sajandil avaldatud eesti keelt sisaldavat sõnastikku.

Tekstihooldes on juhitud tähelepanu sellise väljendusviisi levikule ametlikes dokumentides (nt suunis soovitab, direktiiv rakendab, määrus tegeleb, analüüs järeldab, seadus keelab), pidades isikustamisest loomulikumaks umbisikulist tegumoodi (nt suunises soovitatakse, direktiiviga rakendatakse, määruses tegeletakse, analüüsis järeldatakse, seadusega keelatakse).

Ometi pakub isikustamine võimalust ladusamalt väljenduda, sest isikulise tegumoe vormid on umbisikulise tegumoe omadest lühemad ja lihtsamad (vrd artikkel käsitleb ja artiklis käsitletakse, eeskiri keskendub ja eeskirjas keskendutakse). Mõlemal on tekstiloomes oma koht ja isikustamist tõrjuda pole põhjust.

Sõna „autor“ kasutamine

Teksti looja võib kirjutada või rääkida endast ka ainsuse kolmandas isikus, kasutades sõnu autor, siinkirjutaja, (suulises esinemises) siinkõneleja vms. Nt

  • Autor leiab, et lähiaastatel on võimalikud veel mitmed samasugused kohtuasjad, mis pälvivad laia kõneainet ja meedia tähelepanu ..
  • Üliõpilastöödes on analüütilistele ja sünteetilistele tarinditele vähesel määral tähelepanu pööranud siinse artikli autor, kelle magistritööst ilmnes, et ..
  • Siinkirjutajagi on tähele pannud, et kui mõne, olgugi tavalise apellatiivi alusel tekib nimi, siis nimena on see võinud elada kohalikus suulises pruugis kaua .. 

Tekstiuuringud on näidanud, et teadustöödes ei ole endast kolmandas isikus kirjutamine eriti sage, ka võidakse seda kombineerida umbisikulise tegumoega.

Olenemata sellest, mis isikus on kirjutatud põhitekst, tavatsetakse sõna autor kasutada joonealustes märkustes. Nt

  • Artikli autor oli üks eelnõu koostajatest.
  • Artikkel põhineb autori 2023. aasta kevadel kaitstud magistritööl, vt .. Artikkel kajastab autori isiklikku seisukohta.
  • Autor tänab anonüümseid retsensente edasiviivate kommentaaride eest.

Meievorm

Mitmuslik ehk meievorm on sobiv juhul, kui tööl on mitu autorit (nt artiklis vaatame, millised tunnused seostuvad eesti keeles sise- ja väliskohakäänete kasutusega) või kui autor kutsub lugejat endaga kaasa (nt vaatame näidet 3, tuleme tagasi eelmise peatüki alguse juurde).

Ametikirjas võib meievormi kasutada ka üks inimene, kui ta esindab oma asutust või väljendab rühma inimeste ühist seisukohta. Nt

  • Edastame Teile menetlusdokumendi ärakirja.
  • Teatame, et 19.11.2022 ajavahemikul 9.00–12.30 toimub kinnistul veevarustuse katkestus seoses teenuse ümberlülitamisega uuele torustikule.
  • Oleme pakkunud grooming’u omasõnaliseks vasteks lemmikloomahoolduse. 

Kas isikupärane või isikupäratu tarbetekst?

Keelekasutusvaldkondade järgi eristatakse argikeelt, ilukirjanduskeelt ja tarbekeelt. Tarbekeele alaliike on ajakirjanduskeel, õiguse, halduse ja asjaajamise keel ning teaduskeel.

Õiguse, halduse ja asjaajamise tekstid esindavad asjalikku tarbekeelt, kus autori isikupärasel stiilil ei ole kohta. Ajakirjanduskeel on stiilivalikute pooles rikkalikum: uudis, reportaaž, artikkel on isikupäratumad, rohkem võib autorit näha olla arvamuses, juhtkirjas, intervjuus.

Ehkki ka teaduskeel esindab asjalikku tarbekeelt, ei ole temas nõutav neutraalsus samal tasemel kui näiteks õigusaktis või ametikirjas. Neutraalne stiil peab tagama selle, et lugeja tähelepanu püsib käsitletaval teemal, mitte autori isikul või keelekasutusel, kuid teadustekstis võib siiski olla tunda ka kirjutaja mina, tema mõtlemisstiilist lähtuvat isikupärast väljenduslaadi, mis teksti elavdab. Meisterlik kirjutaja leiab tasakaalu ühelt poolt neutraalsete, teiselt poolt heas mõttes omanäoliste, eristuvate väljendusvahendite vahel. Nt

  • Tohiks olla soodsam, kui väiketähelised juhud jätaksime päris reeglitest välja. Seda tegema manitseb õppimispsühholoogia, aga ka lihtsalt loogiline lähenemine. Väiketähed on ju üldjuht, nende hulk on leegion, nad on madalnivoo elanikud, kelledest aeg-ajalt mõni üksikisend ergastub suurtäheks.
  • Kokkuvõttes kallutavad siinkirjutaja kaalukeele Muugi taksonoomia poole järgmised asjaolud. Kõigepealt ealised põhjused, mis ei luba suurelt riskida – loodimata kohas vette hüpata, aja ja jõu eventuaalset kaotust eimikski pidada. Peale selle on Muugi vormiõpil ju häid omadusi. Esiteks kontsentrilisus, mis eriti tüvevahelduste serveerimisel oma didaktilise efekti peaks andma, ja teiseks ne-, s-sõnade väljatoomine, olgugi vahest liiga kõrgele pjedestaalile.

Tekstinäited pärinevad ajakirjadest Keel ja Kirjandus ja Õiguskeel ning Emakeele Seltsi aastaraamatust.

Kirjandus

Koostanud Maire Raadik

Anna tagasisidet