Keeleseaduses tehakse vahet kirjakeele normi ja keelekasutuse hea tava vahel. Kirjakeele normina defineerib keeleseadus õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi ja sellele peab vastama riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuse ja muu avaliku halduse ülesandeid täitva asutuse dokumentide, veebilehe, siltide ja teadete keel. Muudes avalikkusele mõeldud tekstides, mille kohta ei ole ametliku keelekasutuse nõuet (nt ajakirjandus, reklaamikeel), järgitakse niinimetatud keelekasutuse head tava.
Keeletarvitajad ei mõtle kõneldes ega kirjutades enamasti normingule, pigem on nende teadvuses lihtsalt tava mingil viisil rääkida või kirjutada. Nii on kujunenud keelekollektiivi liikmetel oma subjektiivne keeletunne, mille järgi nad moodustavad oma ja hindavad teiste kõnet. Tunnetus selle kohta, mis on keelekasutuse hea tava, erineb natuke indiviiditi, aga üldjoontes langeb siiski kokku. Subjektiivne keeletunne põhineb tavapärasel tarvitusel ehk objektiivsel normil. Selle, missuguseid teemasid on kombeks arendada ja missuguseid keelendeid kasutada, määrab žanr, näiteks ametlikus suhtluses on üldjuhul tugev sotsiaalne kontroll keelekasutuse ja suhtlusnormide järgimise üle – tuntakse kohustust vältida ebatsensuurseid sõnu, pööratakse suuremat tähelepanu vormistusele ja kirjakeelsusele. Erinevalt argivestlusest kasutatakse ametlikus suhtluses tihti erialakeelt või selle sugemeid (terminid, kindlad suhtlusmallid jms). Keeleteadlane Krista Kerge on hinnanud näiteks tekstiliikide lausete keerukust. Tema uurimuses aluseks võetud eri tekstiliikide võrdluses (igapäevasuhtlus, sh meilivahetus; ilukirjandus-; ajakirjandus-; teadus- ja õigustekstid) on näha, et mida ametlikum on tekst, seda pikem on lause, keerukam ja enam abstraktne süntaks. Vaadeldud tekstiliikidest kõige keerukamad on õigustekstid, täpsemalt seaduste tekstid.
Hea tava sisu ei ole seadustes määratletud. Üldjoontes saab heaks tavaks pidada arvestamist oma lugejaga ja keelelist viisakust. Heakeelne tekst on sujuv ja sihtrühmale arusaadav, ent tuleb silmas pidada, et eri tekstiliikide ja sihtrühmade puhul on heakeelsusel eri kriteeriumid. Hea tava piiresse võivad jääda kõrvalekalded nii sõnakasutuses kui ka stiili ja registri valikul (murdekeel, sõnamängud, tähendusnihked jms).
Hea tava hõlmab ka sõnavara: heale tavale vastavas tekstis enamasti ei kasutata solvavaid, halvustavaid ega vulgaarseid keelendeid. Ka solvamise, halvustamise ja vulgaarsuse osas võib keelekasutajate tunnetus erineda. Hea keelekasutuse tava määrab eeskätt selge mõte, ladus lause ja stiililt sobiv ehk žanrikohane tekst, st hea keelekasutus ei tulene üksiksõnade või -vormide asendamisest tekstis, vaid on tervik.
Tekstiloome ja -toimetamise põhimõtetes on tavatsetud rõhutada selguse ja ökonoomsuse põhimõtet, mis kohati võivad teineteisele ka vastu töötada. Näiteks kõige lühemaks lihvitud lause ei pruugi sugugi alati olla kõige lihtsamini arusaadav: liiasus võib aidata rõhutada mõtet ning parandada mõistetavust (vt ka artiklit “Liiasus”). Keeleliseks selguseks peetakse üldjuhul arusaadavuse lihtsust, mõistlikku liiasust, tähenduste eristatavust (mis kõik võivad olla subjektiivsed) ja omakeelseid keelendeid (ei kehti sageli, vrd nt sõna hemoglobiin ja selle omavaste verevärvnik arusaadavust). Keelelise ökonoomsuse alla on arvatud keelendite arvu minimaalsus, struktuurilihtsus tekstis jms.
Tavadest lähtutakse ka nt suure ja väikese algustähe valikul, nt Piibel ja Jumal kirjutatakse usutekstides austussuurtähega, aga tavatekstides sageli väiketähega. See tähendab, et keelekasutuses leidub palju aspekte, kus lähtutakse tavadest ja kirjutamata reeglitest.
Kirjandus
Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi 2022. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2022.
Tiiu Erelt Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2002.
Eesti grammatika. Helle Metslang, Mati Erelt, Külli Habicht, Tiit Hennoste, Reet Kasik, Pire Teras, Annika Viht, Eva Liina Asu, Liina Lindström, Pärtel Lippus, Renate Pajusalu, Helen Plado, Andriela Rääbis, Ann Veismann. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2023.
Tiit Hennoste. Allkeeled. − T. Hennoste (toim.). Eesti keele allkeeled. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 16. Tartu: TÜ Kirjastus 2000, lk 9–56.
Reet Kasik. Sissejuhatus tekstiõpetusse. Tartu 2007.
Keeleamet.ee (vaadatud 29.10.2025)
Keeleseadus. RT I, 18.3.2011, 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/118032011001
Krista Kerge. Kirjakeele kasutusvaldkondade süntaktiline keerukus. Tekstid ja taustad. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 23. Artikleid tekstianalüüsist. Toim. Reet Kasik. Tartu Ülikool 2002 https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/3a0c4f40-f0ec-4512-93fd-a5b66806c33f/content).
Krista Kerge. Keele variatiivsus ja mine-tuletus allkeelte süntaktilise keerukuse tegurina. Tallinna Pedagoogikaülikool, humanitaarteaduste dissertatsioonid, 10. TPÜ kirjastus, Tallinn 2003.
Krista Kerge. Kas keelt on vaja normida? − Oma Keel, nr 2, 84–89.
Margit Langemets. Erialakeel ja üldkeel, kes neid jõuaks lahuta. − Õiguskeel 2025 nr 4.
Andres Valdre. Tehnikakeel kui keel, mida päriselt ei osata. Eesti tehnikakeele olukord. − Sõnaga mõeldud mõte. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik ja Tiina Leemets. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2012.
Koostanud Tiina Paet
Anna tagasisidet