Keel avaldub peamiselt tekstidena ja kontekstis. Tekst võib olla suuline või kirjalik (nt kõne, intervjuu, teadusartikkel, ilukirjandusteos, vestlus jututoas). Tekste tavatsetakse jagada kaheks: ilukirjandus- ja tarbetekstideks. Kasutusvaldkondade järgi eristatakse kõige üldisemalt argikeelt, ilukirjanduskeelt ja tarbekeelt (siia kuuluvad ajakirjandus-, teaduskeel jm). Tekstiliigid ehk žanrid on aja jooksul välja kujunenud ja üha uutes tekstides kinnistatud.
Teksti sisu ja vorm sõltuvad alati sihtrühmast (haridustase, vanus, eriala, keeleoskus jm), kirjutajast, kirjutamise eesmärgist (õpetamine, meelelahutus, reklaam jne) ja kirjutamise ajast, aga ka teksti edastamise kohast (õpik, ilukirjandusteos, teatmeteos, veebiblogi) jms. Teksti stiili valikut, keerukusastet ja ülesehitust mõjutab omakorda alati kontekst ehk situatsiooni üldine taust: kas suhtlus on suuline või kirjalik, ametlik või mitteametlik.
Osal tekstiliikidel on kindlad stiilinõuded ja struktuur, nt seadusetekstil on oma kindel stiil ja taotletakse võimalikult suurt ühemõttelisust. Erialakeeles taotletakse aga lühidust ja täpsust. Kõige vabam on ilukirjanduskeel. Teatud keelendite (aga ka lausestuse) kasutamine võib osutada, et tegemist on ametliku registriga (keele kiht või allkeel). Terminikasutus võib viidata, et kõneleja räägib mõnest kindlast valdkonnast (nt meditsiinist, rahandusest, sõjandusest). Ka suuline ja kirjalik tekst on erinevad, internetisuhtlus sisaldab nii kirjaliku kui ka suulise keele omadusi.
Oskuskeele ning ametliku keelekasutuse eristamine sõnaraamatutes vastavate märgenditega on paljuski tinglik ning põhjustanud poleemikat. Kui varasemad sõnaraamatud märkisid osa keelendeid paberlikeks, siis tänapäeval lähtutakse arusaamast, et üldkeele sõnaraamat (nagu EKI ühendsõnastik või ÕS) ei saa kehtestada, kuidas keelt kasutada tuleb, kuivõrd keelekasutus on lahutamatult seotud suhtluskontekstiga. Sõnastusvõimalusi on keeles väga palju ning olukord, kus sõnu kasutatakse, on iga kord natuke erinev. Sõnaraamatus on üksnes üldistatult kirjeldatud, kuidas üht või teist sõna keeles on kasutatud. Sõna mõistmiseks ei piisa sõnast endast üksi ega sõnaraamatust, vaja on konkreetset konteksti (sõnaraamatus on sõnad erandlikult ilma tavapärase kontekstita). Seetõttu kasutatakse EKI ühendsõnastikus ja ÕS 2025s stiili- ja valdkonnamärgendeid varasemast oluliselt vähem ning pigem juhitakse tähelepanu alternatiivsetele väljendusvõimalustele, nt sõnaühendi läbi viima juures on selgituses öeldud, et tähenduses ’korraldama, juhtima, teoks tegema’ sobib kasutada ka sünonüüme korraldama, organiseerima, juhtima, teoks tegema. Selgitusi või soovitusi leidub ka kasutusnäidete seas, nt märksõna jooksvalt kasutusnäites: Kontrollige õpilasi jooksvalt = pidevalt ja märksõna kollektiiv kasutusnäites Pedagoogiline kollektiiv = õpetajaskond.
Sõnaraamat saab aidata keelekasutajal konkreetses kontekstis õige valiku teha, andes selgitusi ja soovitusi (EKI ühendsõnastikus rubriik “EKI selgitab”, ÕS 2025s vastav infokiht) mõne keelelise asjaolu, nt sõna sobivuse, päritolu, moodustusviisi, esinemissageduse kohta. Nii teksti stiilist kui ka žanrist sõltuvad näiteks oma- ja võõrsõna kasutus (vt ka “Oma- ja võõrsõna vahekord“), rööpsete sõnastusvõimaluste valik (vt ka “Sõnaühend ja liitsõna”), nn liiaste väljendite (vt “Liiasus”), aga ka kujundliku keelekasutuse (vt “Kujundlik keelekasutus”) asjakohasus. Teksti eesmärgist ja sihtrühmast sõltub, kuivõrd asjakohane on kantseleistiil (vt “Halduskeel ja kantseliit”).
Teatmiku artiklite jaotus peatükkidesse paratamatult mõnevõrra tinglik, seetõttu on artiklid varustatud rohkete vastastikuste linkidega.
Anna tagasisidet