Eesti keele 14 käände hulgas on kolm sisekohakäänet (sisse-, sees- ja seestütlev) ja kolm väliskohakäänet (alale-, alal- ja alaltütlev). Sisseütlev kääne esineb kahel kujul: pikana (sse-lõpuga, nt külasse) ja lühikesena (käändelõputa, nt külla). Eesti kohanimede eripära on selles, et küsimustele kuhu? kus? kust? vastab kindla kohanime puhul tavaliselt vaid sise- või väliskohakäänete komplekt. Minnakse Türile, ollakse Türil, tullakse Türilt, mitte ei minda Türri või Türisse, ei olda Türis ega tulda Türist. Naaberlinna puhul minnakse Paide ehk Paidesse, ollakse Paides, tullakse Paidest. Kas on mingi reegel, mille põhjal otsustada, kas kasutada sise- või väliskohakäändeid?
Kindlat reeglit, kas kasutada Eesti kohanimede puhul sise- või väliskohakäändeid, ei ole. Üldine soovitus on järgida kohalikku pruuki.
Kohakäände valik
Kuigi reeglit pole, on teatavad seaduspärasused. Käändevalikut mõjutab kõigepealt koha liik:
- talunimede puhul on valdavalt kasutusel väliskohakäänded, nt Madise – Madisel, Sepa – Sepal, Jõe – Jõel;
- saarenimede puhul on kirjakeeles vaikimisi kasutusel olnud väliskohakäänded, ent märkimisvääne hulk on ka selliseid, mille puhul on traditsiooniliselt kasutusel sisekohakäänded, nt Kassaris, Kihnus, Mohnis, Muhus, Ruhnus; sageli on ÕS jm allikad fikseerinud mõlemad, nt Abrukas ~ Abrukal, Aegnas ~ Aegnal, Manijas ~ Manijal, Piirissaares ~ Piirissaarel, Vilsandis ~ Vilsandil, Vormsis ~ Vormsil;
- külanimede puhul on sise- ja väliskohakäänete valik peaaegu pooleks, EKI kohanimeandmebaasis on 61% külanimedest märgitud sisekohakäändelisteks, 48% väliskohakäändelisteks (protsentide summa on suurem kui 100 seetõttu, et 9% külanimedest on antud mõlema võimalusega).
Liitsõnalistes kohanimedes võib kohakäände valik sõltuda järelosast:
- sisekohakäänetes tarvitatakse nimesid, mille järelosad on –metsa, –nurme, –saare ja –salu;
- väliskohakäänetes tarvitatakse nimesid, mille järelosad on –jõe, –järve, –mäe ja –oja;
- kummaski rühmas on erandeid, nt Hiiessaare (Pühalepa), Kikkaoja (Rõuge), Kodijärve (Kambja), Mudaoja (Sangaste), Oonurme (Iisaku, Laiuse), Ristimetsa (Laiuse).
Liitega kohanimedes:
- vere-lõpulised kohanimed on sisekohakäändelised, erandiks Univere (Karksi);
- ste-lõpulised kohanimed on valdavalt sisekohakäändelised, sh Linnaste, Tammiste jms;
- väiksem osa on väliskohakäändelised, sh Ihaste (Puhja), Karuste (Jämaja), Liiguste (Haljala).
Muudel kohanimedel puuduvad tunnused, mille järgi neid ühte või teise rühma paigutada. On nimesid, mis ühes piirkonnas on kasutusel sisekohakäänetes, teises väliskohakäänetes. Nt Tallinnas Nõmmel, aga Pärnumaal Kilingi-Nõmmes. Maarja-Magdaleena kihelkonnas elatakse Kadrinal, aga Kadrina ja Karksi kihelkonnas Kadrinas.
Kohaliku pruugi arvestamisel olgu lisatud, et
- murretes võivad liitsõnalistes kohanimedes käänduda mõlemad osad, vrd kirjakeeles Suuremõisas ja Uuskülas, murretes Suuresmõisas (Muhu) ja Uuekülas (Kadrina);
- Võrumaal on kohalikus pruugis enam levinud väliskohakäänete tarvitus (Võrolõ, Räpinäle), seal kus kirjakeele traditsioonis on sisekohakäänded (Võrru ~ Võrusse, Räpinasse).
Sisseütleva käände vormid
Sisekohakäändeliste kohanimede puhul väärib tähelepanu veel sisseütleva käände vorm. Peaaegu kõigil neil on võimalik kasutada pikka, sse-lõpulist vormi, nt Narvasse, Pärnusse, Tallinnasse, Tartusse.
Märksa tavalisem on aga kasutada lühikest sisseütlevat. Kui neid lähemalt uurida, siis jagunevad käändevormid mitmesse alamrühma. Võrreldes nime algvormiga võib lühikeses sisseütlevas nimi olla
- lihtsalt lõputa, st tüvi ei muutu, nt Tartu – Tartu;
- tugevneva vältevaheldusega vorm, tüve kirjapilt jääb samaks, nt Ardu – `Ardu, Ninametsa – Ninam`etsa;
- tugevneva vältevaheldusega vorm, tüve sulg- või sisihäälik tugevneb, nt Aulepa – Auleppa, Kursi – Kurssi, Tsumba – Tsumpa;
- tugevneva laadivaheldusega vorm, nt Kiiu – Kiidu;
- astmevahelduseta vorm, milles kaashäälik pikeneb (gemineerub), nt Juba – Juppa, Pikavere – Pikaverre;
- de-lõpuline vorm, nt Kivilaane – Kivilaande;
- muud tüüpi vorm, nt Kodasoo – Kodasuhu, Lahetaguse – Lahetaha.
Keeleajalooliselt on ehk põnevaim 4. rühm, mille sisseütleva vormis tuleb esile tüvesse varem kuulunud sulghäälik, nt Eru – Ergu (Kadrina), Hara – Harga (Kuusalu), Kuhu – Kuhku (Mihkli), Käru – Kärgu (Vändra), Leie – Leide (Kolga-Jaani), Lihu – Lihtu (Juuru), Liu – Liugu (Tõstamaa), Rahu – Rahku (Valjala), Rus’a – Rus’ka (Rõuge), Uhja – Uhta (Viru-Jaagupi).
Kohakäänded linnakohanimedes
Linnakohanimede puhul sõltub kohakäände valik liigisõnast:
- sisekohakäändelised on jalg – jalas (nt Pikas jalas), käik – käigus, põik – põigus,
- väliskohakäändelised on maantee – maanteel, puiestee – puiesteel, tee – teel, väljak – väljakul;
- mõlema võimalusega on plats – platsis ~ platsil, tänav – tänavas ~ tänaval.
Pikka aega püüti tänava puhul vahet teha: 1) nt elab Metsa tänavas, st aadress on Metsa tänava järgi; 2) elab tänaval (= tänava peal, st on kodutu). Selle tõi käibele Johannes Aavik, kes 1931. a Postimehes avaldas soovi, et tuleb vahet teha: elatakse mingis tänavas, aga maja võib asuda mingil tänaval. (Lisades samas muidugi, et isiklikult eelistab ta senini tarvitada uulitsat ja selle sõna puhul tehti kahe käände vahel vahet.) See reegel on rännanud hiljem mitmetesse keelekäsiraamatutesse. Ent tegu on ülepingutusega, sest tänav ei ole ainus liigisõna ning teiste puhul vahet teha ei saa (maja asub või elatakse Vabaduse väljakul, Narva maanteel, Taara puiesteel või Raua põigus). Tegelikus keelekasutuses niisugust vahet ei tehta, mistõttu ÕS 1999 ja hilisemad on sellest loobunud.
Kirjandus
- Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg, Eesti murded ja kohanimed. EKSA: Tallinn 2009, lk 267–269.
- Valdek Pall, Eesti kohanimede normimine (järg). – Keel ja Kirjandus 1976, nr 9, lk 537–540.