Omadussõnadel (nt ilus) on olemas keskvõrre (ilusam) ja ülivõrre (kõige ilusam ehk ilusaim). Artikli eesmärk on anda ülevaade juhtumitest, kus kirjakeele normingud ja tegelik kasutus lahknevad. Iga osa alguses on antud moodustamisreeglid.
Keskvõrre
Keskvõrde vorm moodustatakse kõige tavalisemalt omastava käände kuju põhjal, millele lisandub ‑m:
Keskvõrde üldreegel: omastava käände kuju + –m, nt ilusam, soolasem, õnnelikum.
Umbes 70 sõna korral, mille omastava lõpus on ‑a või ‑u, muutub see keskvõrde vormis e-ks:
Keskvõrde erireegel (kehtib osaliselt): kui omastava käände kuju lõpp on –a või –u, siis võib keskvõrde lõpp olla –em, nt pikk (pika) → pikem, paks (paksu) → paksem.
Need omadussõnad kuuluvad käändtüüpidesse, mille tüüpsõnad on siil (nt arg → arem, halb → halvem, harv → harvem, hell → hellem, hull → hullem, julm → julmem, jäik → jäigem, kehv → kehvem, kuiv → kuivem, kurb → kurvem, kuum → kuumem, kõhn → kõhnem, külm → külmem, laisk → laisem, must → mustem, märg → märjem, nõrk → nõrgem, ränk → rängem, tark → targem, tuim → tuimem, virk → virgem, õrn → õrnem), sai (nt lai → laiem), nali (nt kuri → kurjem, soe → soojem, tühi → tühjem, vali → valjem) ja sõber (nt nõder → nõdrem). Üksikud sõnad kuuluvad ka tüüpidesse pesa (paha → pahem, vana → vanem) ja ratsu (lahja → lahjem). Kahtemoodi moodustatakse keskvõrre nt sõnadest järsk → järsem ~ järsum, loid → loiem ~ loium ja ropp → ropem ~ ropum.
On ka sõnu, mille keskvõrde tüvi või tüvevariant on teistsugune, ent siiski em-lõpuga: hea → parem, lühike → lühem, pisike → pisem, õhuke → õhem.
Tegelikus kasutuses suuri lahknevusi ei ole täheldatud.
Kuidas edasi? Vajab uurimist.
Ülivõrre
Ülivõrre esineb kahel kujul: pikana ehk kahesõnalisena ehk liitülivõrdena (kõige ilusam) ja lühikesena ehk ühesõnalisena ehk lihtülivõrdena (ilusaim).
Pikk ülivõrre on moodustatav kõigist sõnadest:
Pika ülivõrde reegel: kõige + keskvõrde vorm, nt kõige ilusam, kõige vapram.
Lühike ülivõrre on moodustatav eeskätt nendest sõnadest, milles on olemas i-mitmus. Kõige lihtsam on aluseks võtta mitmuse osastava käände kuju, lahutada lõpu ‑d, kui see peaks olema, ning liita lõpp ‑m:
Lühikese ülivõrde üldreegel: mitmuse osastava kuju (ilma d-ta) + –m, nt ilus (ilusai/d) → ilusaim, õnnelik (õnnelikke) → õnnelikem.
Astmevahelduslike sõnade puhul saab lähtuda põhimõttest, et ülivõrde nõrk või tugev aste on sama mis omadussõna omastaval käändel, nt õnnelik (õnneliku) → õnnelikem, harras (harda) → hardaim. Mõnevõrra erandlik on uusim – laadivahelduse mõttes tugev aste, ent II vältes.
Lühikese ülivõrde moodustamise näiteid: hale → haledaim, jõuline → jõulisim ~ jõuliseim, kiire → kiireim, madal → madalaim, oluline → olulisim, püha → pühim, soolane → soolaseim, suur → suurim, toores → tooreim.
Nende 70 sõna puhul, milles a‑ ja u-lõpulised sõnad said keskvõrde lõpuks ‑em, on ülivõrde lõpus alati ‑im, sõltumata mitmuse osastava lõpust:
Lühikese ülivõrde erireegel (kehtib osaliselt): kui keskvõrre on erireegli alusel moodustatud em-lõpu abil, siis on ülivõrde lõpp –im, nt tark (targa, targem) → targim.
Siia hulka kuuluvad ka eri tüvedest või tüvevariantidest moodustatud võrdevormid: hea (parem) → parim, lühike (lühem) → lühim.
Lühikese ülivõrde vorme ei moodustata sõnadest
- mille mitmuse osastavas on üksnes sid-lõpp:
hapu(hapusid),roosa(roosasid); - mille mitmuse osastava lõpus on –e või –u (v.a erireegli alusel moodustatud vormid):
morn(morne),vaba(vabu); - mille puhul tekiks järjend –ii– või –ji-:
lai(laia, laiem),märg(märja, märjem).
Tegelikus kasutuses on kohata 1) ülivõrde vorme sõnadest, millel kirjakeele normingute põhjal lühike ülivõrre puudub, nt hapuim; 2) diftongiga vorme sõnadest, millel on normitud lihtvokaaliga ülivõrre, nt õnnelikeim, õnnelikuim.
Kuidas edasi? Vaja on jätkata uurimist tegeliku kasutuse kohta.
Anna tagasisidet