Selles artiklis pakutakse nõu bussipeatuste nimede valiku ja vormistamise kohta. Bussipeatuste all on siin õieti mõeldud laiemalt ühissõidukipeatusi, st nii bussi-, trammi- kui ka trollipeatusi. Rongipeatused ja -jaamad jäävad siinsest käsitlusest pigem kõrvale, sest on rohkem traditsiooniliste kohanimede moodi.
Lühidalt
Bussipeatus on kui viit, mis osutab mingile objektile – tänavale, avalikule asutusele, tähtsale hoonele vm kohale. Bussipeatuse sildile ja nimestikesse kantakse selle objekti nimi (nimetavas käändes). Tekstis kasutamisel lisatakse sõna “peatus” ja kogu nimetus läheb omastavasse käändesse. Näide: sildil ja nimestikus Vabaduse väljak, tekstis Vabaduse väljaku peatus.
Pikemalt
Bussipeatuste nimed on oma olemuselt ja vormilt erandlikud, kui võrrelda neid tavaliste kohanimedega. Juba see, et me sildile kirjutame Vabaduse väljak, mitte Vabaduse väljaku peatus, näitab, et me pigem käsitame peatuse nime kui orientiiri, mis ütleb meile: “Siin asub Vabaduse väljak”. Sildil on tegelikult väljaku, mitte peatuse nimi.
Rangelt võttes polegi bussipeatustel nimesid, vaid on nimetused, sest objekte, millele viidatakse, on väga eripalgelisi ja paljudel neist pole tüüpilised nimed, vaid on lihtsalt üldnimed (side, kool).
Peatusenimede valik
Bussipeatuse nime valikul on esmatähtis see, et ta orienteeriks sõitjaid kõige paremini, kus antud punktis ollakse. Kui peatus on kooli juures, on loogiline nimetada see kooli järgi, sest sedakaudu sinna minnakse. Kui muidugi objekte on rohkem, siis tuleb nende vahel valida ja sel juhul otsitakse neutraalseid orientiire, milleks on kõige sagedamini ristuva tänava nimi.
Bussipeatuste nimedeks võivad seega olla järgmiste objektide nimetused.
- Ristuvate tänavate nimed, nt Aia tee (peatus Tallinnas Merivälja teel), Angerja (peatus Tallinnas Kopli tänaval). Vahel võib pika peatänava puhul paikneda sellenimeline peatus ka samal tänaval, nt Gonsiori peatus Gonsiori tänaval. NB! On kujunenud tavaks, et kui tänava liigisõnaks on tänav, siis seda peatusenimesse ei lisata, küll aga lisatakse muud liigisõnad (maantee, puiestee, põik, tee).
- Hoonete, rajatiste jms nimed, nt Kaubamaja, Linnahall (peatused Tallinnas), Viimsi haigla, Viimsi vallamaja.
- Asulate, asumite jms nimed, nt Laagri, Uus Maailm, Viimsi, Ülemiste linnak.
- Mägede, jõgede jm loodusesemete nimed, muud kohanimed, nt Tiskre oja, Tondimägi.
Äriettevõtete (kaupluste jms) puhul on Tallinna nimekomisjon asunud seisukohale, et neid tuleks võimaluse korral vältida, sest need nimed võivad kergesti muutuda ja avaliku kohanimistu kaudu neid esile tõsta ei ole põhjendatud. Sarnaseid põhimõtteid järgitakse ka Põhjamaades.
Peatusenimede vormistus
Nagu öeldud, vormistatakse peatusenimed kui objektide nimed, millele nad viitavad, ja seega on nad reeglina nimetavas käändes, nt Tamme gümnaasium, Tartu Näitused (peatused Tartus). Seda ka juhul, kui objekt ise on kadunud, nt Taksopark (peatus Tallinnas).
Vahel on siiski olukordi, kus kõne alla tuleb nii omastavas kui ka nimetavas nimekuju. Sõltub nimepanija arusaamast, kas ta fikseerib peatuse sildil objekti nime (nt Pärmivabrik) või selle järgi saadud paikkonna nime (nt Pärmivabriku, omastavaline vorm siin viitab paikkonnale, mille nimi on Pärmivabriku).
Mis puutub algustähte, siis järgitakse tava, mille alusel kirjutatakse objekti ennast. Nt Pirita jõgi (bussipeatus), Pääsküla jaam (bussipeatus). Kui objekti on võimalik kirjutada nii ametliku nimetusena suurte tähtedega (Tamme Gümnaasium) kui ka tavakasutuses väiketähega (Tamme gümnaasium), siis võiks eelistada viimast, mis on tüüpilisele kohanimele sarnasem. Kui peatusenimi on sisuliselt üldnimi (kaubamaja, linnahall, liivakarjäär), siis tarvitatakse nime alguses siiski suurtähte (Kaubamaja, Linnahall, Liivakarjäär).
Anna tagasisidet