Lühidalt
Polüseemne on sõna või sõnaühend, millel on kaks või rohkem tähendust, mis omavahel on mingil viisil seotud. Igal tähendusel on seos vähemalt ühe teise tähendusega. Polüseemia on motiveeritud mitmetähenduslikkus.
Pikemalt
Polüseemiat uurides ja kirjeldades on võimalik lähtuda eri alustelt, näiteks lingvistikateooriast, keeletehnoloogiast, filosoofiast, leksikograafiast ehk sõnaraamatu esitusest. Tavainimene vaatab sõnade tähendusi sõnastikust, eeskätt oma keele suurest, seletustega varustatud sõnaraamatust. Eestis uuemal ajal EKI ühendsõnastikust, varem suurest eesti keele seletavast sõnaraamatust (1997–2007, 2. trükk 2009).
Sõnaraamatute koostajad on pidanud pidevalt otsustama, kas sõnal on või ei ole mitu tähendust, kas tegemist on eri tähendustega või vähemate alltähendustega (kontekstivariantidega) või sama tähenduse tihedalt seotud nüansiga. Kakskeelse sõnastiku puhul teeb asja keeruliseks see, et keeled tükeldavad maailma erinevalt, nõnda ei lange sõnade tähendused täpselt kokku.
Keeled erinevad omavahel selle poolest, millist vahendit nad uute tähenduste jaoks eelistavad kasutada. Prantsuse ja inglise keeles on täheldatud kaldumist mitmetähenduslikkuse ehk polüseemia suunas; saksa keel kasutab pigem tuletust ja liitmist. Eesti keel sarnaneb soome keelega, kus levinuim viis on sõnade liitmine, aga kõik teised vahendid on samamoodi kasutusel. Igal aastal registreerime EKI ühendsõnastikus uusi liitsõnu, 2021. aastal nt koroonaeitaja, kõnnikoosolek, irdtorn, 2022. aastal nt sõjaudu, kübersõdur, hulkurdroon; laensõnu, nt ingelinvestor, mokteil, ja uusi tähendusi, nt adresseerima, mikstuur. Kõige vähem on üldkeeles levinud tuletus.
Eesti keeles on mitme tähendusega ligikaudu iga kümnes sõna: seletava sõnaraamatu (2009) andmete põhjal on polüseemseid sõnu 10,5%. Keeliti oleneb ka sõnaliigist, kui palju tähendusi sõna võib juurde saada. Eesti nimisõnadest on polüseemne iga viies lihtsõna (22%), liitsõnad on valdavalt monoseemsed (95%).
Kõige polüseemsemad on eesti keeles vanad laensõnad käima (< rootsi skäva ‘kiirustama’) ja tõmbama (< leedu tempti ‘vedama, tassima, tõmbama, tirima, venitama’): EKI ühendsõnastikus on ära toodud vastavalt 16 ja 30 tähendusüksust, varasemas seletussõnaraamatus (2009) koguni vastavalt 56 ja 65 tähendusüksust.
Võib öelda, et polüseemia on keele arengus pigem reegel kui erand: keelele on omane mitmetähenduslikkus. Uued tähendused tulevad keelde universaalse seaduspära, näiteks metafoori või metonüümia toel. Sõnatähenduste elu keeles on nagu elu ise: tähendused sünnivad, püsivad, muutuvad, vananevad, kaovad.
Kirjandus
- Margit Langemets 2010. Nimisõna süstemaatiline polüseemia eesti keeles ja selle esitus keelevaras. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Renate Pajusalu 2009. Sõna ja tähendus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Koostanud Margit Langemets ja Lydia Risberg
Anna tagasisidet