Lühidalt
| sõna, otsuse aasta | mis muutus |
|---|---|
| kolhoosnik 1962 | astmevahelduseta käänamisele (kolhoosnikut, kolhoosnikuid) lisati astmevahelduslik (kolhoosnikku, kolhoosnikke) |
| ümbrik 1962 | astmevahelduslikule käänamisele (ümbrikku, ümbrikke) lisati astmevahelduseta (ümbrikut, ümbrikuid) |
| iga, sada 1962 | t-ta ainsuse osastavale iga, sada lisati t-ga osastav igat, sadat |
| köömen, kööme 1972 | astmevahelduseta sõnale köömen : köömne : köömnet lisati astmevahelduslikult käänatav kööme : köömne : köömet |
| järg 1972 | sõnale järg : järi : järgi ’madal pingike’ lisati järi : järi : järi |
| päike, äike, väike 1972 | eelistada e-ga käänamist päikese, äikese, väikese, kuid lubada vähem soovitatavaina ka e-ta vorme päikse, äikse, väikse |
| sümptom, oktav 1972 | sõnadele sümptoom : sümptoomi : sümptoomi ja oktaav : oktaavi : oktaavi lisati sümptom : sümptomi : sümptomit ja oktav : oktavi : oktavit |
| ofset, bakšiš 1972 | astmevahelduslik käänamine ofsett : ofseti : ofsetti ja bakšiš : bakšiši : bakšišši asendati astmevahelduseta käänamisega ofset : ofseti : ofsetit ja bakšiš : bakšiši : bakšišit |
| or-lõpulised võõrsõnad 1972 | rühm kolmesilbilisi or-lõpuga võõrsõnu (nt termistor, türistor, varistor) fikseeriti esisilbirõhuga, transistori puhul peeti rööpselt võimalikuks ka teise silbi rõhku |
| geenus, kloonus, koonus, moodus, neegus, poolus, siinus, soorus, toonus, triibus 1972 | seni teisevältelised võõrsõnad geenus, kloonus, koonus, moodus, neegus, poolus, siinus, soorus, toonus, triibus fikseeriti kolmandavältelisena |
| o(o)n-lõpuga sünteeskiunimetuste -on 1972 | o(o)n-lõpuga sünteeskiunimetustes üldistati -on, nt kapron, nailon, perlon, teflon, dakron |
| laskma 1972 | tugevaastmelise si-mineviku lasksin, lasksid, laskis jne kõrval lubati ka nõrgaastmelise i-minevikuga vorme lasin, lasid, lasi jne |
| havi 1972 | sõnale haug : havi ~ haugi : haugi lisati havi : havi : havi |
| kahesilbilise III-vältelise nimetavaga er-lõpulised sõnad 1972 | album– ehk korter-tüübi järgi käänduvad sõnad, kus vokaali väljalangemisel tekiks raskesti hääldatav ühend (nt terjer, sprinkler) või tuleks r kahesse kõrvutisse silpi (nt korter, berber), lisaks lähevad sellesse tüüpi uued, alles keelde tulnud sõnad |
| hein, kael, kaer, nael, nõel, pael, saks, sein, sõel, õun, koer, ots, püksid, poiss 1972 | te-tunnusega ehk konsonanttüvelistele vormidele (heinte, kaelte jne) lisati de-tunnusega vormid (heinade, kaelade jne) |
Pikemalt
kolhoosnik, ümbrik
6. mail 1962 lubas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni I koosseis sõna kolhoosnik käänata nii astmevaheldusliku maastik– kui ka astmevahelduseta õpik-tüübi järgi. Enne seda oli norminguallikates üksnes astmevahelduseta vormistik. maastik-tüübi järgi lubati seda sõna käänata kahel põhjusel: esiteks üldisem kõnekeelne tarvitusviis, teiseks asjaolu, et kolhoosnik on eesti nik-liite abil tuletatud sõna (nagu aednik, metsnik).
Samal koosolekul lubas komisjon, toetudes peamiselt kõnekeelsele tarvitusviisile, käänata sõna ümbrik nii maastik– kui ka õpik-tüübi järgi. Enne seda oli ümbriku puhul normingukohane üksnes maastik-tüübi järgi käänamine.
iga, sada
6. mail 1962 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni I koosseis lubada asesõnast iga ja arvsõnast sada tarvitada t-lõpuga ainsuse osastavat – iga e igat, sada e sadat –, kuid ainult juhul, kui seda nõuab mõtteselgus (sõna sada puhul esitati näited jooksis sada meetrit – täissihitis, jooksis sadat meetrit – osasihitis). Rööpsused lubati, sest t-lõpuline osastav tagab ühemõttelisema väljenduse.
köömen, kööme
21. juunil 1972 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis lubada aasta–number-tüüpi sõna köömen : köömne : köömnet kõrval ka astmevaheldusliku liige-tüübi järgi käänatavat sõna kööme : köömne : köömet, eriti tähendustes ’pisiasi’ ja ’köömneseeme’. Normingu muutmise põhjus oli keeletarvitajate võõristus sõna köömen astmevahelduseta käänamise vastu, samuti kirev murdekeelne taust. VÕK pidas võimalikuks, et sõna lahkneb tähenduste järgi kaheks: köömen kui taim ning kööme kui selle taime seeme või pisiasi. Teise võimalusena nähti kõigi tähenduste koondumist sõna kööme alla.
ÕS 1976 esitas VÕKi II koosseisu otsustatu: kööme : köömne tähendustes ’köömneseeme’ ja ’tühiasi’, köömen : köömne : köömnet tähenduses ’rohttaim’ ja ’selle vili’. Lisaks oli ÕS 1976s ka sõna köömes : kööme, mis oli märgitud kõnekeelseks ja mille tähendused olid ’tühiasi’ ja ’kööme’. Hilisematest ÕSidest (ÕS 1999, ÕS 2006, ÕS 2013) on jäänud kõrvale käänamine kööme : köömne, mille asemel on mõte-tüüpi kööme : kööme : köömet, mis argikeeles tähendab ’köömneseeme’ ja ’tühiasi’.
järg ’madal pingike’
21. juunil 1972 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis, et normingu järg : järi : järgi ’madal pingike’ kõrval võib kirjakeeles käänata ka järi : järi : järi. Keeleajalooliselt on järg : järi küll õigustatud, aga kirjakeeles erandliku astmevaheldusega. Sellistel erandliku vormimoodustusega sõnadel on kalduvus siirduda aja jooksul mõnda harilikumasse tüüpi. Käänamine järi : järi : järi on pika traditsiooniga: see oli juba F. J. Wiedemannil ja 1918. aasta õigekirjutussõnaraamatus. „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu“ I köide (1925) seda käänamist ei soovitanud ning VÕS 1953 ja ÕS 1960 jätsid selle käänamise üldse esitamata. Sõna aujärg käänamist ei muudetud: omastav on ikka aujärje.
päike, äike, väike
21. juunil 1972 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis eelistada sõnade päike, äike ja väike puhul e-ga käänamist, kuid lubada kõigi kolme puhul vähem soovitatavaina ka e-ta vorme päikse, äikse, väikse, päikseid, äikseid, väikseid. Otsuse tausta mõistmiseks on oluline teada, et kuigi ke[ne]-sõnade põhikäänamine on -ke[ne] : -kese : -kest : -keste : -kesi, on kolmel lähedase häälikkoosseisuga sõnal päike, väike ja äike olnud kalduvus käänduda ka ilma e-ta ehk -ke[ne] : -kse : -kest : -keste : -kseid. Enne VÕKi otsust oli keelekorralduse suhtumine kolme sõnasse olnud muutlik: kord olid rööpvormid lubatud ühel, kord kahel, kord kõigil kolmel sõnal. VÕKi otsus taastas erandrühma ühtsuse.
sümptom, oktav
21. juunil 1972 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis lubada seniste normingute sümptoom : sümptoomi : sümptoomi ja oktaav : oktaavi : oktaavi kõrval ka käänamist sümptom : sümptomi : sümptomit ja oktav : oktavi : oktavit. VÕKi otsus toetus tõdemusele, et mitmel kahesilbilisel võõrsõnal on rõhk siirdumas lõppsilbilt esisilbile, enne neid sõnu olid niisuguse muutuse läbi teinud nt arter, huumor, kvartal, tsüklon. Esisilbirõhuga sümptom oli VÕKi otsuste tegemise ajaks saanud üsna üldiseks arstide ja oktav muusikute keeletarvituses.
ofset, bakšiš
21. juunil 1972 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis eelistada senisele astmevahelduslikule normingule ofsett : ofseti : ofsetti teisevältelist astmevahelduseta tüüpi ofset : ofseti : ofsetit. Teisevälteline vorm vastab lähtekeelele ehk inglise keelele paremini, samuti on see lihtsam ja sobib rohkem ka eesti keele süsteemi. Enne VÕKi otsust oli kõikunud keeletarvitus selle sõna puhul üsna tugevasti. 1965. a polügraafiasõnastik ja 1969. a raamatukogundussõnastik olid siiski valinud kuju ofset. Ka bakšiš viidi astmevahelduslikust tüübist üle astmevahelduseta tüüpi: bakšiš : bakšiši : bakšišit. VÕK ei soovinud suurendada kotlet-tüübi järgi käänduvate sõnade hulka, sest see tüüp on keeletarvitajale raske.
or-lõpulised võõrsõnad
21. juunil 1972 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis rühma kolmesilbilisi or-lõpuga võõrsõnu (nt termistor, transistor, türistor, varistor) käänata seminar-tüübi järgi rõhuga esisilbil, sõna transistor puhul peeti võimalikuks ka teise silbi rõhku ja album-rööptüüpi. VÕK selgitas, et ladina keele järgi peaks rõhutama nende sõnade teist silpi ja käänama selle rühma sõnu nagu album, kuid neid on võimalik ka käsitada laenudena inglise keelest, ning arvestades eesti keele tendentsi, et rõhk nihkub esisilbile, fikseerida kogu rühm rõhuga esisilbil.
ÕS 1976 ei esitanud sõna transistor puhul rõhulise teise silbiga kuju. See on olnud alates ÕS 1999st argikeele märgendiga.
Võõrpäritolu kahesilbiliste pika vokaali (või diftongi) ja lühikese üksikkonsonandiga us-sõnade välde
21. juunil 1972 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis, et võõrpäritolu kahesilbiliste pika vokaali (või diftongi) ja lühikese üksikkonsonandiga us-sõnade välde tuleb ühtlustada. Need sõnad olid varasemates ÕSides jagunenud reeglipäratult II ja III välte vahel. Enne otsust olid juba III vältes sõnad gloobus, huumus, kaasus, kleerus, kröösus, küümus, saurus, tüümus, uusus ja viirus, VÕKi otsusega lisati sellesse rühma geenus, kloonus, koonus, moodus, neegus, poolus, siinus, soorus, toonus, triibus, mis seni olid II vältes. II vältesse jäid sõnad miinus ja priimus, sest need olid keeletarvituses kindlalt sellisena juurdunud.
ÕS 1976 esitas neli neist rööpselt II ja III vältes: koonus, moodus, poolus, siinus. Hilisemate ÕSide järgi on neist neljast poolus III vältes, ülejäänud kolm II ja III vältes.
o(o)n-lõpuga sünteeskiunimetuste -on
21. juunil 1972 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis ühtlustada o(o)n-lõpuga sünteeskiunimetustes -on, nt sõnades kapron, nailon, perlon, silon, teflon, dakron, orlon jt, mida tuleb käänata album-tüübi järgi. Kolmesilbilisi sünteeskiunimetusi, nt dederon, sarelon, vinülon, volkrülon, otsustati käänata seminar-tüübi järgi. VÕK selgitas, et õigekeelsuslikult on otstarbekas kujundada kahe- ja kolmesilbilistest on-lõpuga sünteeskiudude nimetustest sari, mis on ortograafiliselt kindel ehk ühe o-ga, ortoeepiliselt ühtlane ehk esisilbirõhuga ja morfoloogiliselt kahe selge alltüübiga ehk album ja seminar. Ka inglise keeles, kus see nimetustüüp sai alguse, on rõhk nendes sõnades esisilbil.
Samuti otsustati üldistada -on elementaarosakeste nimetustes, nt kaaon, müüon, piion (vrd boson, meson, neutron, elektron, positron, fermiton jne). Nii lihtsustati nende osakeste nimetuste tuletamist: pikavokaalilistele tähenimetustele kaa, müü ja pii liideti on-lõpp. Peeti oluliseks ka elementaarosakeste nimetuste õigekeelsuslikku ühtlust: kõik ühe o-ga, esisilbirõhuga ning album– või seminar-tüübi käänamisega.
30 aastat hiljem on Tiiu Erelt raamatus „Eesti keelekorraldus“ nimetanud sünteeskiunimetuste kallale minekut eksisammuks, sest tänapäeva mõttes on need kaubamärgid, mida tuleb kirjutada nii, nagu need on registreeritud. Raamatus on lisatud, et otsus kirjutada -on pole vale.
laskma
Esimest korda arutati sõna laskma lihtmineviku vorme vabariikliku õigekeelsuskomisjoni I koosseisu 6. mai 1962. aasta koosolekul. Tookord võitis napilt reeglipärasus: arvestati seisukohta, et üldiselt on lihtminevik tugevas astmes.
4. oktoobril 1972 otsustas VÕKi II koosseis lubada laskma tugevaastmelise si-mineviku lasksin, lasksid, laskis, lasksime, lasksite, lasksid kõrval ka nõrgaastmelise i-minevikuga vorme lasin, lasid, lasi, lasime, lasite, lasid. Nõrgaastmeline lihtminevik oli tavaline Virumaa murdekeeles, see jõudis XIX sajandi trükisõnasse sealt piirkonnast pärit kirjanike kaudu ning nii hakkasid lasin-vormid kirjakeeles end ilmutama, vormide levikut soodustas häälduslihtsus. Rööpsuse kehtestanud VÕKi II koosseis ei pidanud laskma nõrgaastmelise lihtmineviku vorme päris rangelt kirjakeelseks, seades nad ühele pulgale selliste vormidega nagu ilusti ja täitsa.
havi
4. oktoobril 1972 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis tollase normingu haug : havi e haugi : haugi kõrval lubada käänamist havi : havi : havi. Käänamine haug : havi on kirjakeele astmevaheldussüsteemis erandlik nähtus, aja jooksul on siirdunud selle sõna käänamine harilikumatesse tüüpidesse. Kirjakeeles on välja kujunenud kaks rööptüüpi: haug : haugi : haugi ja havi : havi : havi. Need rööptüübid andis esimest korda ÕS 1999.
Kahesilbilise III-vältelise nimetavaga er-lõpulised sõnad
Osa kahesilbilisi III vältes nimetavaga er-lõpulisi sõnu on number-tüüpi, teine osa samade tunnustega sõnu album– ehk korter-tüüpi. Vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis arutas nende tüüpide vahekorda 1972. a sügisel.
Vanem ja eesti keelele omasem on number-tüüp, milles langeb käänamisel e-täht välja. album– ehk korter-tüübi järgi käänduvad sõnad, kus vokaali väljalangemisel tekiks raskesti hääldatav ühend (nt ingver, terjer, sprinkler) või kus number-tüübi järgi käänates tuleks r kahesse kõrvutisse silpi (nt korter, farmer, order, berber). Peale nende lähevad sellesse tüüpi uued, alles keelde tulnud sõnad, sest see käänamine on lihtsam. Kui nendel sõnadel ilmneb aja jooksul kalduvus siirduda number-tüüpi, siis on see seaduspära, mida ÕSi tegijad arvestavad.
Rühma jalg-tüüpi sõnade konsonant- ja vokaaltüvelise de-mitmuse vahekorra vormistamine ÕSis
ÕS 1960 järgi olid lubatud sõnadest hein, kael, kaer, nael, nõel, pael, saks, sein, sõel, õun, koer, ots, püksid, poiss mitmuses üksnes te-tunnusega ehk konsonanttüvelised vormid (heinte, kaelte jne), aga sõnadest ais, kaun, vits ja oks nii te– kui ka de-tunnusega vormid (aiste e aisade, kaunte e kaunade jne). Vabariikliku õigekeelsuskomisjoni II koosseis otsustas 1972. a sügisel, et kuna nende rühmade vahel ei ole selget piiri, tuleb nende mitmuse omastava ja sedakaudu kogu mitmuse vormistus ühtlustada. Kõigist loetletud sõnadest lubati ühtlaselt nii te– kui ka de-tunnusega mitmus.
Kirjandus
- Tiiu Erelt 1972. Vabariikliku õigekeelsuskomisjoni otsuseid. – Keel ja Kirjandus nr 10, lk 624.
- Tiiu Erelt 1973. Vabariikliku õigekeelsuskomisjoni otsuseid. – Keel ja Kirjandus nr 1, lk 53.
- Erich Raiet 1962. Vabariikliku õigekeelsuse komisjoni otsuseid. – Keel ja Kirjandus nr 6, lk 383.
Koostanud Maire Raadik
Anna tagasisidet