Tekstis võib esile tõsta sõnu, lauseid või lõike, kasutades paigutust ja šrifti, nagu kursiiv ehk kaldkiri, sõre kiri, poolpaks kiri, versaal ehk suurtähtkiri, kapiteelkiri ehk väiketähe-kõrgustest suurtähtedest kiri. Šriftesiletõstu asemel on käsitsikirjas ning varem ka lihtsas masinakirjas kasutatud allakriipsutusi, vahel ka jutumärke.[1]

Kursiivkiri

Kursiivi ehk kaldkirja on eesti keeles tavaks rakendada

  • 1) kirjeldatavate keelendite kirjutamisel keeleteaduslikus tekstis: Sõnad kokk, kool ja köök on alamsaksa laenud. kallis-tüübi sõnades asendub tüvevokaal i mitmuse tunnuse ees e-ga, nt kallis : k`alleid;
  • 2) tsitaatsõnade kirjutamisel: Hariliku võilille ladinakeelne nimetus on Taraxacum officinale. Catwalk’i ääres on kohal 80 telekanalit, kes teevad moe-show’st otseülekannet. Tsitaatsõnad on eesti keeles kasutatavad võõrkeelsed sõnad, mida kirjutatakse nii nagu vastavas võõrkeeles. Tsitaatsõnade hulka ei kuulu eesti liitega võõrnimetuletised, mida on tavaks kirjutada püstkirjas: waleslane, powerpointilik.

Reegli ajalugu

Pole päris selge, millal hakati eesti keeles tsitaatsõnu kursiiviga eristama. 1936. aastal ilmunud Johannes Aaviku „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ määratleb tsitaatsõna mõiste: võõrsõnad, mida tarvitatakse eesti keeles juhuslikult ja mida kirjutatakse võõrkeelses kirjaviisis, nt Landeswehr, esprit, chargé d’affaires, piazza, mezzosoprano, whisky, ning annab ühtlasi soovituse esiletõstuks: tsitaatsõnade paremaks eraldamiseks võib tarvitada muust tekstist erinevat kirjakuju, antiikvatekstis kursiivi, fraktuurtekstis antiivat.[2] Selleaegsed õigekeelsussõnaraamatud ja võõrsõnastikud tsitaatsõnade puhul kursiivi veel ei kasuta, 1932–1937 ilmunud „Eesti entsüklopeedias“ on kursiivis eeskätt ladinakeelsed liiginimetused, terminid ja nimede võõrkeelsed vasted. Esimene ÕS, kus tsitaatsõnad antakse juba kavakindlalt kursiivkirjas, on 1948. aastal ilmunud „Suure õigekeelsus-sõnaraamatu“ esimene vihik[3], sama pruuki järgib ka 1961. aastal ilmunud võõrsõnade leksikon[4]. Termin tsitaatsõna jõuab ÕSi märksõnastikku esimest korda 1976. aastal.[5]

Tsitaatsõna eristamise vahendina on peale kursiivkirja nimetatud ka jutumärke.[6] 2016. aastal arutas ÕSi koostajate palvel küsimust Emakeele Seltsi keeletoimkond ning sõnastas selge soovituse: tsitaatsõnade eristamiseks sobib kaldkiri, kui muu tekst on püstkirjas, ja vastupidi. Tõdeti, et see on tänapäeval praktikas levinuim, koolis õpetatav ja teiste variantidega võrreldes vähem koormatud eristusviis; jutumärkidel on mitu funktsiooni ja nende puhul tekitaks suuremaid probleeme käändelõpu lisamine.[7]

Paar aastat varem, 2013. aasta ÕSi ilmumise eel, oli keeletoimkond arutanud kursiivi kasutamist suurtähtlühendites.[8] Kuigi 1982. aasta lühendireeglistiku selgituses oli öeldud, et võõrkeelseid (pms ladina päritolu) lühendeid tuleb käsitada tsitaatidena[9], oli võõrsuurtähtlühendite vormistus ÕSides üsna kõikuv. Keeletoimkond kiitis oma 2012. aasta meilikoosolekul heaks ÕSi koostajate ettepaneku kirjutada mistaheskeelsed suurtähtlühendid püstkirjas, käsitades suurtähte eristusena, mis ei nõua kursiivkirja vormis lisaeristust.[10] Võõrkeelsete väiketähtlühendite puhul otsustati jääda senise pruugi ehk tsitaatsõnade analoogial kursiivkirjas kirjutamise juurde.

Meie praegusaja kahest peamisest mõjukeelest tunneb ja kasutab kursiivi kui vahendit võõrkeelsete sõnade eristamiseks ka inglise keel[11], kuid mitte soome keel. Mõnel erialal on küll tava märkida terminite ladinakeelseid vasteid kursiivkirjas[12], kuid eesti keelele omast kõigi tsitaatsõnade kursiivitamist soome keeles ei tunta.

Peale selle võib kursiivi kasutada ka muude tsitaatide esiletõstuks: Kohti jagati põhimõttel kes ees, see mees; Teises lauses asendada sõna kaaskiri sõnaga seletuskiri.

Kursiivi saab asendada jutumärkidega: Sõnad „kokk“, „kool“ ja „köök“ on alamsaksa laenud; Kohti jagati põhimõttel „kes ees, see mees“; Teises lauses asendada sõna „kaaskiri“ sõnaga „seletuskiri“. See pole siiski tavaks keeleteaduslikes tekstides ega tsitaatsõnade kirjutamisel.

Käsitsikirjas märgib kursiivkirja laineline joon teksti all.

Tarbetu kursiivitamine

Otstarbekas on kasutada korraga ainult üht esiletõstu: kui on jutumärgid, pole vaja kursiivi (ja kui on kursiiv, ei ole vaja jutumärke). Seetõttu ei vaja eesti keeles kursiivi võõrkeelsed pealkirjad, mis on kirjutatud jutumärkides: Meenutab George Gershwini „Rhapsody in Blue’d“ (mitte: „Rhapsody in Blue’d“); Osales „America’s Next Top Model’i“ saates. (Ilma jutumärkideta kursiivkiri ei ole eesti tekstis pealkirjade eristamisel tavaks, seda kasutavad siiski entsüklopeediad.) Sama moodi ei panda eesti keeles kursiivi võõrkeelseid nimesid-nimetusi, mida kirjutatakse läbiva suure algustähega – nende esiletõstuks ongi algustäht: On lõpetanud Estonian Business Schooli ning töötanud Swedbankis ja Ericssonis (mitte: On lõpetanud Estonian Business Schooli ning töötanud Swedbankis ja Ericssonis).

Poolpaks kiri

Tänapäeval on poolpaks kiri kursiivkirja kõrval tavalisimaid esiletõstu vahendeid tekstis. Erinevalt kursiivist, mida rakendatakse muu hulgas tsitaatsõnade esiletõstuks, ei ole poolpaksul kirjal ortograafias täita omaette funktsiooni.

Allakriipsutus

Allakriipsutust võib kasutada esiletõstuvahendina nii tavalises kui ka näiteks kursiivkirjas tekstis, rohkem on ta olnud levinud kirjutusmasina aegadel. Võrgutekstis on lingid alla kriipsutatud, mistõttu ei ole otstarbekas kasutada samas allakriipsutust esiletõstuvahendina. Pabertekstis ei ole põhjust esitada veebilinke allakriipsutatuna.

Versaal ja kapiteel

Versaali ehk suurtähtkirja kasutatakse pealkirjades, tekstis on rohkem levinud kursiiv ja poolpaks kiri.

Levib tava tõsta nimesid suurtähtkirjaga esile. Kui sellist esiletõstu rakendatakse, tuleb arvestada, et suurtähtkiri haarab kaasa ka käändetunnuse: TALLINNAS (mitte TALLINNas ega TALLINN’as). Teine lugu on suurtähtlühenditega, mille käändetunnused on tavakirjas: ASile ~ AS-ile, ELis ~ EL-is, EMOsse ~ EMO-sse.

  • Märkus. Tavatekstis ei väljenda suurtähtkiri karjumist, nagu on netisuhtluses, ega ole ebaviisakas.

Kapiteelkirja on kasutatud teadusväljaannetes autorinimede kirjutamisel.

Sõrendus

Ehkki tekstitöötlusprogrammid pakuvad võimalust kirja tiheduse muutmiseks, kohtab sõrendust tänapäeval harva. Rohkem kasutati sõredat kirja kirjutusmasina aegadel, kui see oli suurtähtkirja ja allakriipsutuse kõrval põhilisi teksti esiletõstu vahendeid.

Kirjandus

Märkused

  • [1] Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 331.
  • [2] Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936, lk 388.
  • [3] Suur õigekeelsus-sõnaraamat. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tartu: RK „Teaduslik Kirjandus“, 1948.
  • [4] Võõrsõnade leksikon. Koostanud Richard Kleis, Johannes Silvet, Eduard Vääri. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961.
  • [5] Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976.
  • [6] Vt nt Ester Kindlam, Meie igapäevane keel. Tema hoolet ja seadet. Tallinn: Valgus, 1976, lk 156.
  • [7] Maire Raadik, Tiina Leemets, Emakeele Seltsi keeletoimkonnas. – Oma Keel 2017, nr 1, lk 35.
  • [8] Emakeele Seltsi keeletoimkonna 23.–28.02.2012. aasta meilikoosoleku materjalid.
  • [9] Lühendite õigekeelsus. Selgitab Tiiu Erelt. – Kirjakeele teataja 1979–1983. Õigekeelsuskomisjoni otsused. Koostanud Tiiu Erelt ja Henn Saari. Tallinn: Valgus, 1985, lk 59.
  • [10] Vt ka Maire Raadik, Mida uut on uues õigekeelsussõnaraamatus? – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 210.
  • [11] Judith Butcher, Caroline Drake, Maureen Leach, Butcher’s Copy-editing. The Cambridge Handbook for Editors, Copy-editors and Proofreaders. Fourth edition, fully revised and updated. Cambridge University Press, 2006, lk 138.
  • [12] Tekstin korostuskeinot (esim. kursiivi, lihavointi). Kielitoimiston ohjepankki. Kotimaisten kielten keskus.

Anna tagasisidet