Rääkides hääldusest peame silmas eelkõige ühiskeelt, mida võib mõista avalikel esinemistel, raadios ja televisioonis kasutatava eesti keele kujuna. Ühiskeelt on mõistetud ka murdekeelele vastanduva keelekujuna.
Häälduses esineb palju varieerumist, mis tuleneb nii individuaalsetest hääldusharjumustest, sotsiaalsetest teguritest (nt sugu, vanus, päritolu, suhtlusolukord), keelelistest teguritest (nt häälikuümbrus, sõnasagedus, sõnade rõhulisus). Hea näide häälduse varieerumisest on sõnaalgulise h hääldus: kui teksti lugedes või avalikult esinedes hääldavad kõnelejad sõnaalgulise h enamikul juhtudest välja, siis argiolukorras omavahel suheldes jääb h sageli hääldamata.
Varieerumine on häälduses loomulik nähtus, nii et kõneleja ei pea arvama, et teeb häälduses vigu. Sõnade hääldus oma kõige laiemas mõttes ei ole normitav ehk ette kirjutatav. Sõnaraamatud fikseerivad küll mõningaid häälduse üksikasju (nt välde, palatalisatsioon, pearõhk) sageli traditsiooni põhjal, mis ei pruugi kajastada suure osa inimeste tegelikku hääldust (nt palatalisatsioon roos-tüüpi sõnades).
Samas tuleb tähele panna, et kohati sõltub hääldusest sõnade leksikaalne tähendus (nt selle valla /II välde, ainsuse omastav sõnast vald/, valla /III välde, ‘lahti’/) või grammatiline tähendus (nt selle palli /II välde, ainsuse omastav sõnast pall/, seda palli /III välde, ainsuse osastav sõnast pall/). Sellistel juhtudel aitab hääldus kaasa üksteisest arusaamisele ja suhtluse toimimisele.
Praegust aega iseloomustab rahvusvahelistumine, mis tähendab ka seda, et eesti keelt räägivad üha erinevamate emakeeltega inimesed, millest tulenevad ka häälduses eri aktsendid. Lisaks võivad emakeelsetegi kõnelejate puhul mõjutada hääldust erinevad õpitud võõrkeeled, millest mõjukaim on praegu inglise keel.
Koostanud foneetikarühm
Anna tagasisidet