Eesti keelekorraldus on olnud pidevas arenemises ja jätkab arenemist. Seda kajastavad omal moel ka selle valdkonna kirjeldamiseks kasutatud terminid.

Kõigepealt oli õigekirjutus. Jakob Hurt avaldas 1864. a uut kirjaviisi propageeriva raamatukese pealkirja all “Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi”. 1918. a ilmus “Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat”, esimene ÕS.

Seejärel tuli õigekeelsus – sõna, mida on olnud raske teistesse keeltesse tõlkida ja mis isegi tõlgituna äratab kerget võõristust (inglise keeles on kasutatud tõlget orthology). 1918. a ÕSi parandatud ja täiendatud väljaanne (I köide 1925, II köide 1930, III köide 1937) oli “Eesti õigekeelsus-sõnaraamat”.

1930. aastatel sai tuntuks ka keelekorraldus. Valter Tauli avaldas 1938. a raamatu “Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid”. 1970. aastatel see termin juurdus, tõrjudes õigekeelsuse tagaplaanile. Sõnaraamatu nimetusse see sõna siiski ei jõudnud, kuigi ÕS 1999 käsikirja töönimetus oli üksvahe keelekorraldussõnaraamat.

Vahemärkusena olgu öeldud, et keelekorraldus võib tähendada vähemalt kolme eri asja:

  1. Kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Temas toimub keeleideaali otsimine ning selle poole liikumiseks keelesoovituste andmine ja normingute fikseerimine. (T. Erelt, Eesti keelekorraldus. Tallinn 2002, lk 15)
  2. Vaste inglise terminile language planning, mille sisu on laiem, hõlmates ka keelepoliitikat, keeleõppe korraldust jne. Traditsiooniline, kitsamas tähenduses keelekorraldus on selles jaotuses korpuskorraldus (ingl corpus planning).
  3. Üks kahest võistlevast suunast 1910.–1930. aastate eesti keele arendamises: keelekorralduslikku suunda juhtis J. V. Veski, keeleuuenduslikku suunda J. Aavik.

Õpetlik on ka jälgida ka keelenähtuste iseloomustamiseks kasutatud sõnu. Siis, kui domineeris õigekeelsus, olid keelendid õiged või väärad (vigased). Kui võimule pääses keelekorraldus, siis hakati keelendeid hindama headeks ja halbadeks, käibele tuli väljend heakeelsus. Veel hiljem on kasutatud sõnu sobiv ja sobimatu (ka vähesobiv, raskesti sobiv jne). Need kõik on hinnangusõnad, mida on olnud raske siduda teaduslike põhjendustega.

Kui XX sajandi esimese poole keelekorraldus oli enamasti preskriptiivne ehk ettekirjutav ning eriti käskiv-keelav oli see 1940.–1960. aastatel, siis 1970. aastatest peale on toimunud keelekorralduse liberaliseerumine, käskude-keeldude asemele on tulnud soovitamine. Avalik kuvand keelekorraldajast kui vigade tagaajajast on siiski visa kaduma.

Tänapäev

Tänapäeva eesti keelekorraldus on jõudmas uude arengujärku. Käimas on intensiivsed arutelud – koostamisel on keelearenduse käsiraamat ja mõnedki küsimused on veel lahtised –, aga olulisema võib kokku võtta järgmiste punktidega.

  1. Terminina on eelistatud keelearendus, mis on võrreldav keelekorraldusega traditsioonilises tähenduses. Inglise vastena sobib sisust lähtuvalt language development, corpus planning, mõneti ka language management.
  2. Normingud ja soovitused peavad tuginema uurimustele, olema teaduslikult põhjendatud. (Tuginemist teadustöö tulemustele mainiti ka varem, aga see polnud nii keskne nõue kui praegu.)
  3. Uurimisobjektiks on kogu kirjakeel, ühtne, kõnes ja kirjas üldrahvalikult kasutatav keel. Standardkeel on üks kirjakeele osa. Kirjakeeles ehk ühiskeeles korrastame seda osa, mida on vaja avaliku, haridus- ja töösfääri ladusaks asjalikuks kommunikatsiooniks.
  4. Kus võimalik, liigutakse deskriptiivse, kasutuspõhise keelearenduse poole. St püütakse kirjeldada objektiivset normi. Eeskätt puudutab see morfoloogiat, kuivõrd ortograafia on suuresti kokkuleppeline.
  5. Eelistatakse reegleid ja soovitusi, mis annavad üldpõhimõtted, välditakse selliseid, mis eeldavad üksikjuhtumite meeldejättu.
  6. Keele kõige muutlikuma osa, sõnavara vallas vähendatakse üldisi ettekirjutusi. Ollakse teadlikud, et tegelikult saab normida väga vähe, sest keelesüsteem on avatud ja muutlik. Teksti, täpsemalt isegi tekstilauset ei saa normida, sest on tugevasti seotud kontekstiga ja väga mitmekesiste sõnastusvõimalustega.
  7. Austatakse keelekasutaja valikuvabadusi ja toetatakse tema ise otsustamise julgust. Kasutajat püütakse rohkem informeerida, vähem õpetada.

Kokkuvõttes käsitame keelearendust järgmiselt.

Keelearendus on teaduspõhine kaasaaitamine keele loomulikule arengule, et edendada mõtteselgust ja väljendusrikkust.

Normitavusest keelenähtuste valdkondade kaupa annab ülevaate järgmine tabel (NB! tabel on esialgne, avatud diskussiooniks). Tegevuste all on silmas peetud keelekasutusse sekkumise maksimumi, sest loomulikult eeldab nt normingute ja soovituste andmine ühtlasi objektiivse normi kirjeldust – teadmist selle kohta, kuidas keelt tegelikult kasutatakse. Mis tahes tegevustega võivad kaasneda selgitused, nt selle kohta, kuidas küsimust keelekorralduses varem on käsitletud.

Ei ole põhjust muretseda, et paljude valdkondade puhul tegevuseks märgitud objektiivse normi kirjeldus tähendaks kirjakeele kaitseta jätmist. Pigem vastupidi – tegelik kasutus on sageli tugevam argument kirjakeele stabiilsuse tagamisel kui soovitus, kuidas “peaks olema”.

ValdkondTegevused
õigekirinormingud
hääldusobjektiivse normi kirjeldus[1]
morfoloogianormingud
rektsioonobjektiivse normi kirjeldus
ühildumineobjektiivse normi kirjeldus
sõnavaliksoovitused ja selgitused
üldkeele sõnade tähendus[2]objektiivse normi kirjeldus
süntaksobjektiivse normi kirjeldus
Normitavus

Märkused.

  1. Hääldus võib olla normatiivne selles osas, kus sellest sõltub käändtüüp, nt otsus (II välde) – mitmuse osastav otsuseid, raskus (III välde) – raskusi ja raskuseid.
  2. Oskuskeele sõnade tähenduse kohta võib kehtida erialane kokkulepe. Sedamööda, kuidas mingi oskussõna muutub üldkeelsemaks, hakkavad tema kohta kehtima üldkeele sõnade omadused, vrd oskuskeelne parvlaev ja üldkeelne praam.

Anna tagasisidet