Kui sõna alguse silp koosneb ühest täishäälikust, siis pole tavaks seda poolitada. Sellised sõnad on näiteks ema, õue.
Kui sõna algab täishääliku(te)ga, on tavaks sõna poolitada: öö-bik, õu-es, oo-ta-ma, uu-dis, lau-ast, oo-ke-an.
Ühetähelise sõnasisese vokaalsilbi saab poolitamisel
- jätta eelmise silbi juurde:
laua-le,laia-li,põua-ne,avau-se, või - viia järgmise silbi juurde:
lau-ale,lai-ali,põu-ane,õu-ele,ava-use
*
Teiste maade pärisnimesid poolitades on tavaks võtta arvesse nime hääldust ja mitte lahutada ühe häälikuna häälduvat tähejärjendit, nt ch, sch, th: Mün-chen, Ri-chard, Man-ches-ter, Fi-scher, Sou-thern, Ar-thur, Lu-the-ril.
Tähejärjendit, mis hääldub ühe häälikuna, ei ole tavaks lahutada. Näiteks on soovitatav eesti tekstis poolitada Saus-sure [sos-süür], Shakes-peare [šeiks-piir], Baude-laire [bod-leer]. Nime Bretagne [brötanj] on soovitatav poolitada Bre-tagne. Muus kui nimetavas käändes olevat vormi saab poolitada ka tagantpoolt: Bretag-ne’is. Nime Cannes nimetava käände vormi ei ole tavaks poolitada, teistes käänetes on saab poolitada: Can-nes’is (hääldus [kannis]).
Liitvõõrnimesid on tavaks poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Gold-smith ~ Golds-mith, Volgo-grad ~ Volgog-rad.
Vt ka „Silbitamine ja poolitamine“.
Anna tagasisidet