Kirjaviisi all mõistetakse väljakujunenud õigekirjatava, reeglistikku selle kohta, kuidas kõneldud keelt kirja panna ja kuidas seda lugeda. Eesti keele ajaloos on tavaks eristada kolme kirjaviisi:

  • korrapäratu kirjaviis vanimatest eesti keele kirjalikest mälestistest alates kuni XVII sajandi lõpuni, mille eeskujuks olid põhiliselt ladina ja alamsaksa lugemistavad; põhiautorid Müller, Stahl, Koehll, Rossihnius;
  • vana kirjaviis, mille tõid käibele Bengt Gottfried Forselius ja Johann Hornung XVII sajandi lõpul ning mille eeskujuks oli põhiliselt ülemsaksa ortograafia;
  • uus kirjaviis, mida hakati propageerima XIX sajandi keskpaiku (Eduard Ahrens) ja mis muutus üldkasutatavaks 1870. aastatest alates; eeskujuks oli soome ortograafia.

Vana kirjaviisi erinevused uuest kirjaviisist

Erinevused uuest kirjaviisist:

  • pikka täishäälikut märgiti lahtises silbis ühekordselt: koli, ue, jama, wie, asa (vrd uues kirjaviisis kooli, uue, jaama, viie, aasa);
  • lühikest täishäälikut märgiti lahtises silbis järgneva kaashääliku topeldamisega: temma wanna lukku kollin (uues kirjaviisis: tema vana luku kolin).

Vana kirjaviis võimaldas kahetist tõlgendust, nt vana kirjaviisi kannu = uue kirjaviisi kannu (omastav või osastav sõnast kann) või kanu (mitmuse osastav sõnast kana).

Ühesilbilises sõnas ei märgitud hääliku pikkust (al ’all’, ’pea’), v.a pikk täishäälik kinnises silbis (weel). Seega kirjutati nt ma, osastav maad, mitmuse omastav made (vrd uues kirjaviisis maa, maad, maade).

Kõikuv oli häälikupikkuse märkimine sõnas kaugemal, kaasrõhulises silbis (innimessed ~ innimesed).

j-i puhul topeldust enamasti ei kasutatud (maja ~ maia ~ maea ’maja’).

Tähele tuleb panna, et vanas kirjaviisis tekste ei saa lugeda uue kirjaviisi reeglite järgi. Kui vanas kirjaviisis oli temma kulus Irru külla alla, siis tuleks seda lugeda nii, nagu uues kirjaviisis oleks tema kuulus Iru küla alla (kahes viimases sõnas tuleb ühtlasi silmas pidada vana kirjaviisi ebatäpsust, sest uue kirjaviisi sõnad ala ja alla kirjutati vanas kirjaviisis ühtemoodi alla).

Vana kirjaviisi tunnuseid võib kohata mõnes eesti perekonnanimes: Mäggi, Orro, Sallo, Subbi. Neid loetakse tänapäeval uue kirjaviisi reeglite järgi orro (mitte oro ega oru), sallo (mitte salo ega salu), v.a topelt –bb-, –dd-, –gg-, mille puhul on veel säilinud vana kirjaviisi järgi lugemine (toodud näidetes mägi, subi). Vana kirjaviisi järgivad üksikud kohanimed (peamiselt katastriüksuste nimed) oleksid aga tänapäeval eksitavad, sest kohanimesid ollakse harjunud lugema uue kirjaviisi reeglite järgi.

Vanas kirjaviisis tekste tsiteerides jäetakse tavaliselt kirjaviis muutmata (teatud eesmärkidel, nt õpikutes, võib selle siiski teisendada ka uude kirjaviisi). Uues kirjaviisis tekste tsiteerides on sageli tavaks w asendada v-ga.

Eestikeelse kõne täpsemaks kirjapanekuks võib kasutada häälduspärast transkriptsiooni, millest meil levinuim on Eemil Nestor Setälä loodud soome-ugri transkriptsioon; rahvusvaheliselt on tuntuim Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni (IPA) tähestik. Transkriptsioon võib olla ka fonoloogiline, milles märgitakse vaid tähenduse seisukohalt olulisi hääldusseiku (sh väldet ja palatalisatsiooni). Kirjakeele normi kajastavad sõnaraamatud kasutavad tavakirjaviisis märkimata fonoloogiliste nähtuste tähistamiseks tavaliselt lisamärke (ÕS 2018-s märgitakse III väldet graavisega, nt s`ammuma, rõhulist järgsilpi akuudiga, nt ekl´ektika, ja palatalisatsiooni sirge ülakomaga, nt kul'u).

Kirjandus

  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 341–343.
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 4.
  • Raimo Raag, Talurahva keelest riigikeeleks. Tartu 2008, lk 45–48, 69–77.

Anna tagasisidet