Kohanimede esituses on eripärasid, võrreldes muu ainestikuga. Ühendsõnastiku (ÜS) ja õigekeelsusõnaraamatu (ÕS) ainestik lähtub samast materjalist, aga on esitatud natuke erinevalt.
Kohanimed ÕSis ja ÜSis
Kõige üldisemalt öeldes on ÕSi esitus lakoonilisem ja lihtsam.
Õigekeelssõnaraamatus on
- põhilised eesti keeles kasutatavad nimekujud;
- väliskohanimede puhul lühiseletused (nt linn Prantsusmaal), Eesti kohanimed on seletuseta;
- üksikute nimede kirjapildi kommentaarid (nt erikeelsete nimekujude eristamiseks).
Ühendsõnastikus (Sõnaveebis) on
- rohkem nimevariante (sh ajaloolisi, enamasti on piirdutud 20.–21. sajandiga);
- erikeelseid vasteid;
- täpsemad seletused (asukoha ja staatuse kirjeldus);
- kommentaare nimede kasutamise, päritolu jm kohta;
- näidatud kohtade omavahelisi seoseid (nt millegi osaks olemine või loetelu kohtadest, mis mingi nime alla kuuluvad).
Oluline on teadvustada ka, et ÕSi sisu jääb kuni järgmise väljaandeni muutumatuks, samas kui ÜSis puhul uuendatakse veebiväljaannet kord ööpäevas. Näiteks pärast ÕSi ilmumist toimunud kohtade ümbernimetamine või staatuse muutus ÕSis enam ei kajastu, ent andmeid ÜSis uuendatakse pidevalt.
Nimede märgendamine
Nimedele võib olla lisatud kasutusmärgendeid:
- ajalooline – nimi, mida kasutatakse tänapäeval eeskätt ajaloolises kontekstis, nt Võnnu (põhinimi Cēsis);
- endine – endine nimi, kui koht on ümber nimetatud, nt Nur-Sultan (põhinimi Astana), erineb märgendist “ajalooline” põhiliselt selle poolest, et endist nime nüüdiskontekstis ei kasutata;
- mööndav – nimi, mis on kirjakeeles sobiv, aga mille asemel võiks eelistada lähtekeelepärast nime, nt Breemen (põhinimi Bremen);
- Piiblis – nimi, mida kasutatakse eeskätt Piibli kontekstis, nt Paabel (põhinimi Babülon);
- põhinimi (eelistatud*) – põhinimi (ainult ühe nime juures, kõik muud on variandid);
- vananenud – keeleliselt vananenud nimi, sh kirjapildimugand, mida enam ei kasutata, nt Stokholm (põhinimi Stockholm).
*ÕSis on “põhinime” asemel kasutatud sõna “eelistatud”, kuid sisu on sama.
Põhinime määramine
Mõnel nimel on mitu varianti ja seetõttu peab nende vahel valima. Kasutajal on loomulikult õigus teha oma valik, aga kui teda huvitab sõnaraamatu koostajate eelistus, siis lihtsaim viis seda kindlaks teha on klõpsata mõnel võõrkeelsel vastel ja vaadata, mispidi järjestuvad eestikeelsed variandid – põhinimi on esimene.
Üldiselt aga on põhinimi määratud kahel viisil.
Kui põhimärksõna on endonüüm (kohalik nimi) ja variandid mitte, siis põhinimi jääb märgendita, variandid saavad mingi märgendi, nt
- Bremen = Breemen (mööndav)
- Cēsis = Võnnu (ajalooline)
- Gaza = Assa (Piiblis)
Muudel juhtudel saab põhinimi vastava märgendi (põhinimi või eelistatud), nt
- Elevandiluurannik (põhinimi) = Côte d’Ivoire
- Neisse (põhinimi) = Nisa Lyžická ~ Nysa Łużycka
Vahel jääb põhinimi ka tähistamata, nt
- Kanaari saared = Kanaarid.
Märgendite seos nimeobjektidega
Kui nimel on rohkem tähendusi, võib märgendite seos nendega olla raskesti tajutav. Nt Itškeeria seletuse plokis on järgmine vormistus:
- HARV (= Tšetšeenia) vabariik Venemaal Põhja-Kaukaasias; ajalooline maa-ala Tšetšeenias
Siin on oluline märgata seletuses semikoolonit, mis eraldab tähendusi. Märgend “harv” käib üksnes esimese tähenduse kohta (vabariik Venemaal), niisamuti ka sünonüüm Tšetšeenia.
Kohakäänded
Kohanimede puhul on oluline teada, kas teda kasutatakse väliskohakäänetes (sõitis Türile, oli Türil, tuli Türilt) või sisekohakäänetes (sõitis Paidesse, oli Paides, tuli Paidest) või mõlemates. Kohakäänete kasutamise kohta lähemalt vt eraldi artiklist. ÜSis on info kohakäänete kasutamise kohta antud tähenduse järel väiksemas kirja, nt kuhu: Paidesse ja Paide. St esitatakse vaid sisseütleva või alaleütleva vorm, valik kahe muu kohakäände (seesütleva/alalütleva ja seestütleva/alaltütleva) vahel on analoogiline.
Täpsustust vajab kohakäänete esitus ÕSis nimede puhul, mis märgivad kaht ja enamat kohta. Neil võib eri paikades olla erinev kohakäänete tarvitus. Nt Kadrina on mõnes kohas sisekohakäändeline (sõitsime Kadrinasse), mõnes kohas aga esineb ka väliskohakäänetes (sõitsime Kadrinale). Nende erisuste esitus ÕSis muutus tehniliselt keerukaks, seetõttu on kasutajal soovitatav kohakäänete tarvitus üle kontrollida ÜSist, sest seal on samanimelised kohad lahku löödud, mistõttu on kirjeldus täpsem.
Teine täpsustus puudutab eeskätt ÜSi. On küsitud, miks ei ole lühikese sisseütleva vorme sageli antud käändtabelis, kuigi kohakäänete lahtris nad on olemas. Siin on põhjus jällegi tehniline: praegu tekitatakse käändtabel teatud reeglite alusel automaatselt, ent kohanimede lühike sisseütlev ei ole sageli etteennustatav (nt Kiiu – Kiidu, Liu – Liugu, Kõrtsitaguse – Kõrtsitaha).
Nime keelsus
ÕS nimede keelsust ei märgi (kõik nimed ongi ühtlasi eestikeelsed), ent ÜSis on igale vastele antud ka kuuluvus mingisse keelde. Võrreldes mõne varasema allikaga on ÜSis keelsuse märkimises üks oluline erinevus: keeletähis nime ees (et, de, ru jne) ei näita, miskeelse nimega on tegemist, vaid mis keele tekstides nime kasutatakse. Nt järgmist tulpa
- et Teheran
- en Tehran
- fr Téhéran
- de Teheran
- fi Teheran
võiks mõista nii, et eesti, saksa ja soome keeles kasutatav nimekuju on Teheran, inglise keeles Tehran ja prantsuse keeles Téhéran. Seega on oluline erikeelsete nimede puhul jälgida keeletähist nime ees ja kui vajatakse nimesid eestikeelsesse teksti, siis tuleks kasutada neid, mille ees on keeletähis et.