Järgnev tekst on pärit Vabariigi Valitsuse kohanimekomisjoni 25.02.1995 kitsamalt talunimede kohta antud soovitusest. Keelelised soovitused pärinevad põhiosas 1938. a antud kinnistusüksuste nimede korrastamise kohta antud määrusest. Laiemalt, kui on tegu maaüksuse nimega, siis on võimalikud ka muud tüüpi nimed, mille kohta vt allpool lisast,
I. Talunimede senine korraldus
Maareformi edenedes on üha rohkem taas ametlikult käibele tulnud talunimesid, mis fikseeritakse maakatastris ja järgnevalt kinnistusdokumentides. Talunimede valiku ja kirjutamise põhimõtted on seejuures seni lähemalt korraldamata. Nimed pannakse kohalikus omavalitsuses kirja sageli üksnes talupidaja avalduse põhjal või vanemate kirjapanekute (eeskätt 1938. aasta maksualuste maade nimekirjade) järgi. Eriti viimasel juhul on oht, et ametlikult kinnistatakse eesti õigekirjutuse seisukohalt sobimatuid nimekujusid. Tuleb silmas pidada, et nimede kirjapilt nendes nimekirjades pärineb sageli vanemast ajast, kui eesti keel ei olnud ametlik, ja seetõttu võivad nimed olla näiteks vanas või võõrapärases kirjaviisis. 1930. aastatel talunimede korrastamist küll alustati, kuid see jäi olude sunnil pooleli. Nüüd on võimalik tollal alustatut jätkata. Tähtis on, et algusest peale kinnistataks talunimed õigel kujul, vältides nende hilisema parandamise vajadust.
Eraldi vajab siiski rõhutamist, et järgnevad keelelised soovitused käsitlevad eeskätt eestikeelsete talunimede kirjutamist ega käi aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud muukeelsete nimede kohta Eesti vähemusrahvuste põlistel asualadel. Viimaste kasutamist hakkab lähemalt korraldama kohanimeseadus.
II. Talunimede valik
1. Kui ühe talu puhul on käibel mitu nime, siis valiku tegemisel eelistatagu kohapeal tuntumaid, samuti ajaloo ja kohaliku kultuuri seisukohast väärtuslikumaid nimesid. Kui tegelikult tarvitatav nimi erineb vanemates nimestikes kirja pandust, siis eelistatagu tegelikku, rahva seas tuntud nime.
2. Samas ei ole soovitatav talunimeks kinnistada praeguste asukate perekonnanimesid, kui ka neid üldiselt kasutatakse. Kui sellisel talul on vanemates kirjapanekutes nimi olemas, siis tuleks see tänapäeva õigekirjutuspõhimõtete alusel kinnistada. Kui on tegemist seni nimeta taluga, siis sobib nimeks panna mõne lähedase loodusobjekti nimi (omastavalisena, vt III p 2), uus kohanimeilmeline nimi ning üksnes erandjuhul talupidaja enda perekonnanimi, kui see on eestipärane.
3. Tuleks vältida ajalooliste talunimede põhjendamatut muutmist uue omaniku poolt, eriti siis, kui pakutav nimi on välja mõeldud ega ole rahva seas tuntud.
4. Kui liidetakse mitu vanemat maakatastriüksust, siis tuleks uue üksuse nimeks valida mõni liidetavate üksuste nimedest, eelistatavalt see, kus asub talupidaja põhielamu.
5. Ühe ajaloolise maakatastriüksuse lahutamisel mitmeks tuleks üksuse vana nimi jätta tuumosale (vana talu kohale). Muude üksuste nimed võib panna kas lähedaste loodusobjektide järgi või kasutada vana üksuse nime mõne täiendiga (Uue-, Vastse- vms) või teisendada teda muul viisil (nt Kerba talu lisatalu, mis metsa veeres, võib kanda nime Kerbametsa jne). Võib ka panna täiesti uue kohanimeilmelise nime. Igal juhul välditagu aga talunimede nummerdamist (“Põllu 1”, “Põllu 2” jts).
6. Ühe ajaloolise küla piires välditagu talunimede kordumist. (Ajalooline ehk rahvapärane küla on siin mõeldud erinevana praegustest ametlikest nn arvestusküladest, mille reformi kohanimekomisjon kavandab.) Kui ühele nimele on mitu taotlejat, saagu see eelkõige talule, millel taotletav nimi varem oli.
III. Talunimede õigekirjutus
1. Talunimede õigekirjutus peab üldiselt järgima neidsamu juhiseid, mis kehtivad tavaliste eestikeelsete sõnade kohta. Üldreeglina tuleks talunimi kirjutada sel kujul, nagu teda kohapeal hääldatakse. Näiteks kui nimedes Kurreni ja Parra hääldatakse r-häälikut pikalt või nimedes Oblu ja Konu o-häälikut lühidalt, siis ei tule teha mingit parandust; muidu tuleb aga nimed kirjutada kujul Kureni, Para, Ooblu, Koonu.
Eriti pandagu tähele vanas kirjaviisis nimesid, mis tuleb parandada kohapealse häälduse kohaselt. Näiteid: “Sabbariko” → Sabariko ~ Sabariku; “Nottisauna” → Notisauna; “Niggula” → Nigula; “Otti” → Oti; “Pedikarle” → Peedikaarle; “Perriverre” → Perivere ~ Pärivere; “Noretoa” → Nooretoa; “Lanemäe” → Laanemäe; “Taggakülla-Endriko” → Tagaküla-Endriko; “Eddearro” → Edearu ~ Edearo; “Märrapallo” → Märapalo ~ Märapalu; “Leppiko” → Lepiku ~ Lepiko; “Kaarti” → Kaardi.
Näiteid võõrapärase kirjutusviisiga eesti nimede parandustest: “Ihre” → Iire ~ Hiire; “Gulla” → Kulla; “Monoferre” → Monovere ~ Monuvere ~ Mõnuvere (sõltuvalt kohalikust hääldusest); “Jerveotsa” → Järveotsa; “Kollutze” → Kollutse ~ Kolutse; “Oebbeda” → Õbeda ~ Hõbeda; “Järveküll” → Järveküla; “Verro” → Võro ~ Võru; “Sepkiesa” → Seppkiisa; “Merdi” → Märdi; “Teffeni Jürri” → Tehvenijüri; “Errina” → Ärina.
Talunimed, milleks on võõrapärased eesnimed, tuleks parandada, kui neil on eesti keeles muganenud vasted ja neid nõnda koha peal tarvitatakse. Näiteks “Micheli” → Mihkli; “Hansu” → Antsu; “Jakobi” → Jaagupi; “Adami” → Aadami ~ Aadama; “Peteri” → Peetri; “Davite” → Taaveti.
2. Eestikeelsed talunimed on kõik omastavakujulised. Seega tuleb parandada need, mis senistes nimekirjades on nimetavas käändes (“Niglas” → Niglase; “Sepasaun” → Sepasauna; “Põllunurk” → Põllunurga).
Sellised eesnimelised talunimed, mis ei vasta nende nimede üldtarvitatavale omastavale käändele, nt Peetre, Kaarle, Mihkle, Pärtle, Hindreki, Andrekse, võib parandada, kui nad ei hääldu nii ka koha peal (kirjakeeles oleksid Peetri, Kaarli, Mihkli, Pärtli, Hindreku, Andrese).
3. Murdelisi nimesid ei tule parandada. Näiteid murdepärasustest: Varekse, Naessare, Veikevürsti, Lemmäkänno, Määalu, Sõeru, Põesa, Tsirgu (kirjakeeles oleksid need Varese, Naissaare, Väikevürsti, Lemmakännu, Mäealu, Sõõru, Põõsa, Sirgu). Siia rühma kuuluvad ka lõunaeestilised nimed, kus järgsilbis on o: Palo, Kanno, Aado, Tagamiko (Põhja-Eestis on sellised nimed enamasti vana kirjaviisi jäänukid, sest koha peal on o asemel tarvitusel u). Samuti ei pea lisama h-d nende nimede algusse, kus see kirjakeele sõnades tavaks on: Einaru, Ingküla, Ärma, Õbeda.
Murdesõnalisi nimesid ei või parandada ka nii, et neile leitakse tähenduslikult vastav, kuid tüvelt erinev kirjakeelne sõna. Näiteks ei saa asendada nime Kõivu nimega Kase, samuti Perve, Peie jms nimedega Kalda, Matuse jne.
4. Kokku- ja lahkukirjutamisreeglite rakendamisel on mitmesõnalised nimed soovitatav kokku kirjutada: “Küüni-Saare” -> Küünisaare; “Vabadiko Pealse” -> Vabadikopealse ~ Vabadikupealse; “Kirikumäe-Sauna” -> Kirikumäesauna; “Vana Loosu” -> Vanaloosu; “Kuusiko-Allika” -> Kuusikoallika ~ Kuusikuallika; “Saare-Kaasiku” -> Saarekaasiku; “Vana-Kubja” -> Vanakubja.
Sidekriipsu ja selle järel suure algustähe kasutamine liitnimes on põhjendatud juhul, kui lähestikku (ühes külas) on mitu ühenimelist talu ja teistele peale ühe on lisatud hargtäiend (mingi eristav tunnus: sõna, talupidaja nimi vms), nt Lepiku, Mäe-Lepiku, Oru-Lepiku; Kubja, Eest-Kubja, Ala-Kubja. Kui selline eristav tunnus on lisatud kõigile nimedele, siis on otstarbekas rakendada tavalist kokkukirjutust, nt Jürilepiku, Mäelepiku, Orulepiku; Vanakubja, Eestkubja, Alakubja.
Eesnimest ja üldsõnast või kahest eesnimest koosnevad talunimed kirjutatakse kokku nagu tavalised liitsõnad. Seega tuleks parandada näiteks “Mardi-Metsa” -> Mardimetsa; “Tori-Jaani” -> Torijaani; “Matsi-Metsataguse” -> Matsimetsataguse (~ Matsi-metsataguse, kui kasutada loetavussidekriipsu); “Kämara-Antsu” -> Kämar[a]antsu; “Jüri-Aadu” -> Jüriaadu; “Tooma-Mihkli” -> Toomamihkli; “Tiitsu-Tooma” -> Tiitsutooma. Kuid kui eesnimi liitub liitsõnale või liitmoodustisele eesnimest ja üldsõnast, tuleb tarvitada sidekriipsu ning eesnimi sidekriipsu järel kirjutada suure algustähega, nt Mõnuvere-Hendriku, Kedekubja-Juhani, Pärtsima-Peetri, Tagaküla-Endriku, Mäekiisa-Aadami, Tiitsutooma-Mihkli.
5. Liitsõnalistes nimedes tuleb üldiselt järgida tavalist liitsõnaortograafiat, nt ühesilbilise esiosisega nimes kirjutatakse esiosise pikk kaashäälik kahekordselt: “Pikmetsa” → Pikkmetsa; “Kokmardi” → Kokkmardi. Erandina võib jääda ühekordne kaashäälik, kui esiosise tähendus iseseisva sõnana on ähmastunud või sõna on lühenenud: Lätsaare.
maa/ma-lõpulistes nimedes on võimalik kirjutada lühike -ma 1) ühesilbilise esiosa järel (Jäätma), 2) kahesilbilise III-vältelise esiosa puhul (Oidrema), 3) kolme- ja enamasilbilise esiosa puhul (Kodasema). Muudel juhtudel kirjutatagu -maa, kui see vastab kohalikule hääldusele. Parandada ei tule saare-, soo- ja loo-lõpulisi nimesid, kui need lõpud esinevad lühendatud kujul: Kassare, Otissare, Laisare, Alaso, Ahelo.
Nimedes, mille lõpus on -saare, -soo, -selja, -silla, -silma või mõni muu s-alguline sõna, on kohapealses häälduses sageli pikk s. Sellist nimekuju tuleks nime kinnistamisel eelistadagi: Laurissaare, Kaevussaare, Karussoo, Juhasselja, Pikassilla, Tännassilma.
Kahekordselt tuleb kaashäälikut märkida teistegi liitsõnaliste nimede osiste piiril, kui see häälduses ilmneb: Raikküla, Koikküla, Õekküla.
LISA. Maaüksuste nimedest
Kui tegemist pole taluga, siis on võimalikud ka muud tüüpi nimed.
- Nimi võib sisaldada liigisõna, mis märgib mingit maa-ala (Madise põld, Kaasiku mets, Kuie soo).
- Nimi võib viidata maaüksusel paiknevale objektile, ka sel juhul jääb liigisõna nimetavasse käändesse (Sepa alajaam, Padriku laut). NB! Lahkukirjutatavat liigisõna talu nimele ei lisata, sest suur osa maaüksusi ongi talud ja selle järgi nimesid eristada ei saa (nt ühes külas ei saa olla korraga Nurme ja Nurme talu).