Sõna norm on mitmetähenduslik ja tähistab keelevaldkonnas vähemalt kaht asja: 1) normi ehk objektiivset normi ehk üldist keelekasutust ja 2) normingut ehk teadlikult kehtestatud normi.
Normiks ehk objektiivseks normiks on nimetatud kollektiivi liikmete keeletajude üldistust, aga selle üldistuse kohta võiks öelda ka lihtsalt keel. Inimesed suhtlevad, teades intuitiivselt, missuguseid hääli tasub oma mõtete edasiandmiseks teha. See on norm, keeleline käitumismall, mis kujuneb ja muutub ajas, ja just norm on see, mis aitab meil üksteist mõista. Me omandame kirjakeele, kuulates ja lugedes tekste; normida saab väga vähe. Suhteliselt hiljaaegu, vanemate keelte puhul mõni tuhat aastat tagasi, hakati keelt teadlikult uurima ja uurimistulemust sõnastikes ja grammatikates kirja panema. See on siis objektiivse normi kirjeldus või ka lihtsalt keele kirjeldus. Tänapäeval tegeleb sellega keeleteadus, sõnavara ja sõnatähenduste osas leksikograafia.
Norminguks on nimetatud ettekirjutuste, väärtushinnangute ja soovituste süsteemi, millega on püütud keelt teadlikult mõjutada ja suunata. Näiteks eesti keele puhul toimus see väga aktiivselt ühtse kirjakeele loomise ajajärgul XX sajandi algupoolel. Selle tegevusala nimi on olnud keelekorraldus. Norminguid on mujal, sh keeleseaduse rakendusotsuses on nimetatud ka normiks. Täpsemini võiks see olla teadlikult kehtestatud norm. Normingud puudutavad sõna, tema õigekirja ja käänamist-pööramist, aga mitte tähendusi ega teksti. Tänapäeva hajuva ühiskirjakeele keskmega tuleb teadlikult tegelda: korrastama peame seda osa, mida on vaja avaliku, haridus- ja töösfääri ladusaks asjalikuks kommunikatsiooniks.
Vaata ka keelenähtuste normitavust kirjeldavat tabelit peatükis Keelekorralduse teisenemine.
Samal viisil on mitmetähenduslik sõna reegel. Keeles on objektiivsed, keelest endast tulenevad reeglid, mida kirjeldatakse grammatikates. Lisaks on võimalik kehtestada täiendavaid reegleid, mis mitte ei tulene keelest, vaid vastupidi, mille eesmärk on keelt sihipäraselt suunata.
Reegel võib olla leiutatud või avastatud. Mõned reeglid, näiteks kirjaviisi või kirjavahemärkide kasutuse alal, on vältimatult leiutatud, st põhinevad tervenisti teadlikul kokkuleppel, mis küll arvestab keele arengutendentse, aga ei teki iseenesest. Teine äärmus on sõnatähendused, mis kujunevad keele loomuliku kasutuse käigus ning mida normida ei saa. Seda on kinnitanud ka vabariiklik õigekeelsuskomisjon (loe lähemalt VÕK ja keeletoimkond sõnatähendustest). Muud reeglid paiknevad teadliku mõjutatavuse poolest nende äärmuste vahel.
Kirjakeele arendamises peab tuginema kindlatele teoreetilistele seisukohtadele (Rätsep 2002 [1981]: 8).
Kirjandus
- Krista Kerge 2012. Keelekorralduse põhimõtted. Postimees, 2012.
- Raimo Raag 2008. Talurahva keelest eesti riigikeeleks. Tartu: Atlex, 2008.
Koostanud Arvi Tavast ja Margit Langemets
Anna tagasisidet