Sisukord

Õigekiri ehk ortograafia esineb põhiliselt kahes tähenduses:

  • tavaline, üldkasutatav kirjutusviis (vastandina nt hääldust edasiandvale transkriptsioonile e häälduskirjale);
  • õigekirjanormidele vastav kirjutusviis (vastandina „vigasele kirjale“).

„Ortograafia“ võib tähendada ka õigekirjaõpetust, st õpetust kirjakeele kirjutusnormidest: kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke jm.

1. Eesti õigekirja aluspõhimõte on foneetiline ehk hääldusläheduse põhimõte: kirjapilt tugineb eeskätt hääldusele. Eesti üldkasutatav kirjaviis ei anna küll paljudel juhtudel edasi kõiki fonoloogiliselt olulisi nähtusi, nt väldet ega palatalisatsiooni ehk peenendust, kuid teksti mõistmist see enamasti ei sega. Mh on eesti kirjaviis foneetiliselt lihtne, sest eri häälikuid märgitakse kindla tähega, mitte täheühenditega (nt š, mitte sh), ja hääldus on kirjapildist lihtsalt tuletatav.

2. Traditsiooni põhimõte tähendab seda, et mõnel juhul on kirjapilt kokkuleppeliselt välja kujunenud, sõltumata tegelikust hääldusest. Traditsiooni põhjal on kinnistunud h kasutamine sõna alguses (vrd arutama ja harutama), arvsõnade kokku- ja lahkukirjutamine (kakssada, aga kaks tuhat) ning nt kolmesilbiliste võõrsõnade lõppsilbi pikkuse märkimine (apelsin, mandariin; kabinet, minarett).

3. Morfoloogiline ehk morfeemiline põhimõte võimaldab kirjapildis säilitada sõnatüve või liidet muutmatult, kuigi naaberhäälikute mõjul võib see suulises tarvituses teiseneda. Nii kirjutatakse kand/sin (vrd kand/ma), kuigi hääldatakse [k`antsin]; müü/ja (vrd jooks/ja), kuigi hääldatakse [m`üia]. Selle põhimõtte rakendamine on mõnikord kokkuleppeline, vrd kärb/se (nimetav kärb/es), aga tõrk/sa (nimetav tõrg/es).

4. Semantiline ehk tähenduspõhimõte tuleb mõnikord arvesse sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel (vrd vana ema ja vanaema, valla maja ja vallamaja), samuti nt nimede eristamisel (vrd kaasik ja perekonnanimi Kaasik).

Kirjandus

  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 330, 335–337.
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 4–5.

Anna tagasisidet