Palatalisatsioon ehk peenendus on nähtus, mille puhul kaashääliku tavalisele häälduskohale lisaks liigub keel kõva suulae (ladina palatum) poole ja eelnev täishäälik saab i-lise varjundi.
Lühidalt
Eesti keeles eristab palatalisatsioon kohati sõnade tähendusi, kuid teisal, nt võõrsõnades varieerub selle kasutus ilma, et see mõjuks tähendusele.
Pikemalt
Üldiseloomustus
Eesti keeles võib palatalisatsioonil olla tähendust eristav funktsioon, vrd palk [p`alk] (omastav palga) ja palk [p`al’k] (omastav palgi), kulu [kulu] ’kulutus, väljaminek’ ja kulu [kul’u] ’tuvi’.
Palatalisatsioon kaasneb, kui kaashäälikule järgneb i või j, nt nali [nal’i], mulje [mul’je].
Eesti ühiskeeles võivad palataliseeruda l, n, s, t/d, varasemalt ka r, murretes ka teised kaashäälikud. Palatalisatsioon ilmneb enamasti rõhulise ja rõhutu silbi piiril, aga ka sõna lõpus.
Eesti keele kirjaviisis palatalisatsiooni ei märgita. EKI ühendsõnastikus on täpsem hääldus, sh palatalisatsioon, antud märksõna juures valikuliselt (eeskätt tsitaatsõnade ja nimede hääldus), muudel juhtudel leiab häälduse käänamis- ja pööramistabelist, kui valida märkidega esitus. Palatalisatsioonimärgiks on ülakoma (’) vastava kaashääliku järel, varem märgiti seda akuudiga (´)[1].
EKI ühendsõnastikus jääb palatalisatsioonimärk ära, kui palataliseeritud häälik (ühe või kahe tähega märgitud) paikneb i või j-i ees, nt nali [nali], allikas [allikas], mulje [mulje] (palatalisatsioonimärkidega oleksid need [nal’i], [al’likas], [mul’je]). Kui i või j-i ees paikneb kaashäälikuühend, siis märgitakse palatalisatsiooni esimese kaashääliku puhul, nt kõndima [k`õn’dima], sõlmima [s`õl’mima], veski [v`es’ki].
Varieerumine
Palatalisatsiooni esinemus ühiskeeles varieerub näiteks järgmistes rühmades.
Roos-tüüpi sõnad. Kui palataliseeritud häälik on sõna lõpus pika täishääliku järel, nt roos [r`oos’], kool [k`ool’], paat [p`aat’], siis on selle märkimine leksikograafiline traditsioon, sest selline hääldus on säilinud üksnes osaliselt. Eesti eri piirkonnast pärit inimeste hääldust uurides on selgunud, et seda tüüpi sõnades palataliseeriti kaashäälikut vaid kolmandikul juhtudest. Leksikograafiline traditsioon ei hõlma alati siiski sarnase struktuuriga võõrsõnu, nt doos, sahharoos.
Võõrsõnad. Võõrsõnade palatalisatsiooni esitust sõnaraamatus ei saa võtta väga rangelt. Sõnaraamat püüab visandada üldtendentsi – palatalisatsiooni levimist neisse võõrsõnadesse, kus see samastruktuurilistes omasõnades esineb. Mida tavalisem (sagedam) võõrsõna on, seda tõenäolisemalt esineb seal palatalisatsiooni. Palataliseerimine neis sõnades võib erineda ka isikuti. Seetõttu tuleb ette variante, nt fond [f`on’d] ja [f`ond], magistrant [magistr`an’t] ja [magistr`ant], tendents [tend`en’ts] ja [tend`ents].
Võõrsõnad võiksid küll lõppude kaupa (nt –ant, –ent, –ont) olla ühtemoodi palatalisatsiooniga, ent haruldasemate lõppude korral jääb otsustamise subjektiivsus paratamatult alles.
Koostanud foneetikarühm
Märkused
- [1] Väliselt on ülakoma ja akuut väga sarnased, ent neil on erinevad funktsioonid, akuut märgib rõhku. Ülakoma esineb kahel kujul: sirge vertikaaljoonekesena ja 9kujulise kumera märgina; palatalisatsioonimärgina on eelistatav esimene.