Lühidalt
Rindliitnimisõna on liitsõna, mis koosneb kahest võrdse kaaluga osast. Neid osi võib kirjutada kokku kas sidekriipsuga või ilma selleta: diivanvoodi, haagissuvila, pagar-kondiiter, lasteaed-algkool. Kui kaheosalise ühendi osad ei ole võrdse kaaluga, vaid üks laiendab teist, on sobivam moodustada rindliitnimisõna asemel laiendliitnimisõna: müüja-konsultant → müügikonsultant.
Pikemalt
Tüüpiline liitnimisõna koosneb põhisõnast (liitsõna järelosa), mida täiendab või täpsustab täiendsõna (liitsõna esiosa), nt aknaklaas, laudlina. Selliseid liitnimisõnu nimetatakse laiendliitnimisõnadeks. Teine tüüp liitnimisõnu on sellised, mis koosnevad kahest võrdse kaaluga osast. Neid nimetatakse rindliitnimisõnadeks, sest liitsõna osade vaheline seos on võrreldav rindfraasi omaga, nt diivanvoodi, pagar-kondiiter.
Rindliitnimisõnu kirjutatakse kokku nagu laiendliitsõnu (diivanvoodi, haagissuvila), või sidekriipsuga nagu paarissõnu (pagar-kondiiter, lasteaed-algkool). Paarissõnad on sidekriipsuga kirjutatavad ühendid, mis tähistavad mingit kogumit, milles on mitu eset, olendit või nähtust: sukad-sokid, silk-leib. Rindliitnimisõnad tähistavad alati üht olendit, eset või nähtust, nt diivanvoodi on üks mööbliese, mis toimib nii diivani kui ka voodina, pagar-kondiiter on üks inimene, kes teeb nii pagari kui ka kondiitri tööd.
Nimisõnu liites on seega oluline jälgida, kumb liitsõna moodustada, kas laiend- või rindliitsõna, ning kas liitsõna osade vahel on vaja kasutada ka sidekriipsu. Eriti tasub seda kaaluda mitmesuguste ametite nimetamisel, sest sidekriipsuga kirjutatavate kaheosaliste nimetuste hulgas on näha rohkesti ametinimetusi.
lasteaed-algkool, müüja-klienditeenindaja
Rindliitnimisõnas on kaks võrdset poolt, nt lasteaias-algkoolis on koos lasteaed ja algkool (võib olla ka lasteaed-põhikool). Sama tüüpi liitsõnad on veel nt tuletõrjuja-päästja, autojuht-parameedik, müüja-kassapidaja, referent-toimetaja, keeletoimetaja-korrektor, projektijuht-konsultant; muuseum-kohvik, muuseum-raamatukogu, muuseum-kontserdisaal, arve-saateleht.
Ka võrdsete komponentide puhul ei ole kõik kaheosalised nimetused siiski tingimata tarvilikud. Nt müüja või giidi töö ongi kliente teenindada, mistõttu piisaks kaheosaliste nimetuste müüja-klienditeenindaja, klienditeenindaja-müüja või klienditeenindaja-giid asemel müüjast või giidist. Uno Mereste (2000) on kaheosalisi ametinimetusi analüüsides toonud sellise näite: enamik koolidirektoreid on ühtlasi õpetajad, kuid me ei nimeta neid direktoriteks-õpetajateks või õpetajateks-direktoriteks. Selle, et täidetakse ka muid ülesandeid, saab alati kirja panna ametijuhendisse.
arst-resident ja resident(arst)
On teisigi näiteid, kus kahe sõna asemel piisab emmast-kummast; mõni selline nimetus koosneb võõrsõnast ja sama tähendusega omasõnast, nagu arst-resident. Kuivõrd residendi üks tähendusi on ’residentuuris erialaõpet jätkav noor arst’, see tähendab, et resident ise on üks arste, puudub vajadus ühendi „arst-resident“ järele. Kui siiski on vaja arste liigitada, sobib liita kujul residentarst, nt internarstid ja residentarstid = internid ja residendid.
pedagoog-metoodik ja metoodikapedagoog
Kui sidekriipsuga vormistatud nimetus ei koosne kahest võrdsest osast, vaid põhjast ja seda täpsustavast täiendist, on otstarbekam moodustada rindliitsõna asemel laiendliitsõna. Lihtsamini öeldes tähendab see seda, et kaheosalise nimetuse järelosa tuleks tõsta esimeseks, nt pedagoog-metoodik → metoodikpedagoog ’pedagoogi kõrgeim ametijärk’, jurist-lingvist → keelejurist ’keelele spetsialiseerunud jurist’, kirurg-onkoloog → onkokirurg ’onkoloogiale spetsialiseerunud kirurg’, arst-konsultant → konsultantarst (vrd konsultantprofessor). Metoodikpedagoog liik pedagooge, keelejurist liik juriste jne. Kasutusest on näha, et edukalt on läinud omaaegse sidekriipsuga nimetuse kunstnik-jumestaja asendamine eestipärasema liitsõnaga jumestuskunstnik.
müüja-konsultant ja müügikonsultant
Mõnikord on liitsõna osade järjekord õige, kuid õige ei ole täiendsõna vorm, täpsemini öeldes on see vorm eesti maitsele võõras. Paarisnimetus „arst-ametnik“ oleks loomulikus eesti keeles arstist ametnik (arstiks õppinud isik, kes töötab ametnikuna), st nimetavas täiendsõna tuleb asendada seestütlevas täiendsõnaga; „miljonär-paadialune“ on miljonärist paadialune, kui liigitame paadialuseid (või paadialusest miljonär, kui liigitame miljonäre). Nimetustest „kauplus-salong“ ja „müüja-konsultant“ saame eestipärasemad liitsõnad, kui asendame nimetava käände omastavaga ja valime täiendsõnadeks kaupluse ja müüja asemel müügi (asutuse ja elukutse asemele valdkond), seega müügisalong ja müügikonsultant.
peaministri nõunik – peaministri büroo juhataja
Osa rindliitnimisõnu mõjub eesti keeles võrdlemisi loomulikult ja neid tavatsetakse kirjutada ilma sidekriipsuta kokku, nt diivanvoodi, kappkell, kauplusladu, kööktuba, haagiselamu, saunsuvila, katuslagi, kittelkleit, särkpluus, bassbariton, kösterkoolmeister, palvushommikusöök; osas näeb siiski ka sidekriipsu, mis toob kaasa käänamisküsimuse.
Ester Kindlam (1958) on sõnastanud reegli, mille kohaselt tuleks liitsõnana käänatavaid sõnu kirjutada ilma sidekriipsuta (nt insenernormeerijal); sidekriips säilitada ainult siis, kui ühendi üks osa on liitsõna (nt revident-raamatupidajal). Käänata tuleks ka neid revident-raamatupidaja tüüpi sõnu nagu liitsõnu, mistõttu on Rein Kull (1960) tõlgendanud sidekriipsu siin pigem loetavussidekriipsuna kui ja-sidekriipsuna. Ka „Eesti keele grammatika II“ (1993) on soovitanud siduda rindliitnimisõnade kirjapilti nende käänamisega: kui rindliitnimisõna esiosa ei muudeta, pole sidekriips vajalik (nt lasteaedkoolist, kohviksööklas, kolonelleitnante).
Kui ühel või lausa mõlemal pool kriipsu on sõnaühend, asendab sidekriipsu mõttekriips, mille ümber jäetakse tühikud, nt peaministri nõunik – peaministri büroo juhataja. Tegelikus keeletarvituses on teiste keelte eeskujul tahetud kasutada ka kaldkriipsu, nt Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja / Euroopa Komisjoni asepresident, vrd High Representative of the Union for Foreign Affairs and Security Policy/Vice-President of the European Commission. Kaldkriipsu näeb ka juba liitsõnade vahel, nt laotööline/tõstukijuht pro laotööline-tõstukijuht, kuid tuleb siiski arvestada, et see mitmetähenduslik vahemärk tekitab ametinimetuste puhul vaid segadust.
Eesti keelele ei ole omased pikad jutustavad ametinimetused. (Õpetlik on näiteks 2014. a ilmunud „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamatu“ artikkel tegevusjuht, millele vene keeles on tulnud vasteks seada социальный педагог – организатор и руководитель деятельности подопечных.) Seega oleks kaheosaliste nimetuste vältimisel palju abi sellest, kui piirduda ametite nimetamisel töötaja kõige tähtsama ülesandega; kõiki kõrvalülesandeid ei saa nagunii kellegi ametinimetuses üles lugeda. See soovitus on eriti asjakohane neil juhtudel, kui kriipsuga ühendatakse sõnaühendeid. Otsustagem ära, kas olla peaministri nõunik või peaministri büroo juhataja, valitsuse nõunik või Euroopa Liidu asjade direktor, Euroopa Liidu Nõukogu eesti keele osakonna juhataja või Tartu Ülikooli külalisprofessor, haljastusosakonna juhataja või linnaaednik, juhatuse esimees või peadirektor jne. Mõned pikemad nimetuspaarid on õigupoolest juba lähemad lausele kui liitsõnale, mistõttu neisse võikski vastavalt suhtuda, s.o siduda neid lausesse rinnastava sidendi ehk ja-sõnaga või komaga (mitte liitsõnakriipsuga). Muidugi peaks siis lausest ka selguma (nt öeldise ainsuse-mitmuse kaudu), kas nimetus tähistab üht või kaht isikut.
Vene sidekriipsulistele ühenditele (mis tähistavad kindlaid mõisteid) vastavad eesti keeles liitsõnad, mida sobib kirjutada ilma sidekriipsuta nii sel juhul, kui ühend koosneb sisuliselt täiend- ja põhisõnast (vene школа-интернaт, вагон-ресторан, eesti internaatkool, restoranvagun), kui ka sel juhul, kui ühendi komponendid on enam-vähem võrdsed (vene кафе-столовая, кафе-ресторан, eesti kohviksöökla, kohvikrestoran).
Kirjandus
- Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari, Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993.
- Reet Kasik, Sõnamoodustus. Eesti keele varamu I. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2015.
- Ester Kindlam, Sidekriips ja funktsioonis. – Keel ja Kirjandus 1958, nr 7, lk 412–421.
- Rein Kull, kontsertloeng, näidendfilm, talumuuseum … – Keel ja Kirjandus 1960, nr 9, lk 565–567.
- Uno Mereste, Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Artikleid ja lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 246–263.
- Maire Raadik, Sekretär-juhiabi ja lasteaed-algkool. – Oma Keel 2016, nr 1, lk 70–78.
Koostanud Maire Raadik
Anna tagasisidet