Sõnaliigid

Keel koosneb sõnadest ja nendevahelistest suhetest, mida aitavad mõista sõnaliigid – kindlaid vormi- ja tähendustunnuseid jagavad sõnad.

Ideaalis on samasse sõnaliiki kuuluvatel sõnadel sarnased sõnamuutmisomadused (näiteks nimisõnad käänduvad, tegusõnad pöörduvad, sidesõnad ei muutu) ning lausepositsioonid (nimisõna esineb lauses enamasti aluse või sihitisena), aga ka üldisem tähendus (omadussõnad viitavad omadusele). On ka sõnaliike, mida iseloomustavad teatud pragmaatilised ehk kontekstipõhised tõlgendusviisid, näiteks peegeldavad mõned hüüdsõnad kõneleja hoiakut või emotsionaalset seisundit. Sõnamuutmisviiside järgi võib eesti keele sõnaliigid jagada järgmistesse rühmadesse:

Joonis 1. Eesti keele sõnaliigid sõnamuutmistunnuste põhjal

Ajaloost

Sõnavara piiritlus ning jaotus on keeleteaduses ning ka filosoofias läbi aegade tähelepanu köitnud teema. Sõnu jagati liikidesse juba vanas Kreekas – vaieldi näiteks selle üle, kas on mõttekas rääkida ühest või mitmest sõnaklassist, kuidas sõnavara jaguneb^[1], kui lähtuda rohkemast kui ühest klassist, ning milline on sõnaliikide suhe reaalmaailmaga. Uurimisainest pakuvad sõnaliigid tänase päevani. Arutletakse jätkuvalt sõnaliigipiiride üle, võrreldakse neid eri keeltes või uuritakse näiteks, mis järjekorras ilmuvad sõnaklassid lapsekeelde.

Keeleteooriate edenedes on jõutud arusaamisele, et sõnaliigid ei ole universaalsed kategooriad selles mõttes, et keeled võivad erineda nii sõnaliikide arvu kui neid määratlevate omaduste poolest. Ühtset ja lõplikku kõikidele keeltele ja kasutusaladele sobivat sõnaliigisüsteemi ei ole niisiis olemas, kuid traditsiooniliselt eristatakse kümmet põhilist sõnaliiki (eesti keeles puudub neist nimisõna sugu, määratust või määramatust kirjeldav lühisõna ehk artikkel):

Sõnaliik	Näited
nimisõna ehk substantiiv	raamat, torm, minek
tegusõna ehk verb	jooksma, kartma, teadma
omadussõna ehk adjektiiv	hea, kollane, maitsev
määrsõna ehk adverb	kiiresti, väga, õnneks
asesõna ehk pronoomen	tema, mis, milline, mitmendik
kaassõna ehk adpositsioon	taga, vahele, tõttu
sidesõna ehk konjunktsioon	ja, kui, ent, aga
arvsõna ehk numeraal	üks, kolmas, veerand
artikkel	inglise the, a
hüüdsõna ehk interjektsioon	aih, hurraa, tohoh, halloo

Liigitamise põhjused

Sõnaliikidel on nii teoreetilisi kui praktilisi kasutuseesmärke. Keeleteaduses annavad sõnaliigid võimaluse üldistada, analüüsida keele ülesehitust ning keeli omavahel võrrelda. Sõnaliikide abil saame kirjeldada näiteks sõnade käänamist ja pööramist, sõnatuletust ning ka sõnade kasutust lauses. Keele eri tasandite ühendajatena peegeldavad sõnaliigid keele grammatilist struktuuri ning kuuluvad seega nii sõnavara kui grammatika alasse.

Ka keeleteaduse uurimistulemusi rakendavatel aladel nagu keeleõppes, keelehooldes ja sõnaraamatutöös annavad sõnaliigid aluse keelematerjali liigendamiseks ja kirjeldamiseks. Keeletehnoloogias on sõnede varustamine sõnaliigimärgendiga ning sellele järgnev mitmetisi tõlgendusi välistav ühestamine protsess, mis annab põhja kogu keelekogu ehk tekstikorpuse edasisele analüüsile^[2].

Kuidas liigitada

Sõnaliigitus sõltub keele ülesehitusest ja liigituse eesmärkidest. Liigendada võib kitsamalt, piirdudes põhisõnaliikidega, või laiemalt, eristades põhisõnaliikide sisemisi eristuvaid osi. Näiteks eesti keele käänduvad sõnad ehk nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad ja asesõnad võib liigitada üldisemalt käändsõnadeks. Nimisõnad jagunevad omakorda üld- ja pärisnimedeks ning arvsõnad põhi- ja järgarvsõnadeks. Kaassõnad jaotatakse nende asendi järgi peasõna suhtes ees- ja tagasõnadeks.

Sõnu liigitatakse üldiselt kolme põhikomponendi, tähenduse, sõnamuutmisreeglite ja lausefunktsioonide põhjal. Vastavalt vajadusele võib kasutada neist kõiki kolme või ka ainult kahte või isegi ühte (nagu joonisel ülal). See liigituspõhimõte eeldab niisiis, et sama sõnaliigi sõnad käituvad ühe keelekomponendi sees sarnaselt. Vaatleme neid kolme keeletasandit eraldi.

Tähendus

Emakeeletunnis harjutame sõnaliikide määramisel küsimustamist ja teame, et nimisõnad vastavad küsimusele kes? mis?, omadussõnad küsimusele missugune?, määrsõna küsimusele kuidas? ning arvsõna küsimusele kui palju? Sõnaliikide viitesuhteid välismaailmaga võib üldistada järgmiselt: nimisõnad tähistavad asju (esemeid, kohti, olendeid jne); ka kõik nimed on nimisõnad. Omadussõnad kirjeldavad asjade omadusi, arvsõnad nende hulka ja järjekorda ning asesõnad asendavad teisi käändsõnu. Tegusõnad aga näitavad tegevust, seisundit ja muutumist. Määrsõnad väljendavad kohta, aega, viisi, seisundit, hulka ja määra. 

Sõnade jaotamine nende kategoriaalse tähenduse järgi on aga üldistus, mis sõnade lähemal vaatlusel ei pruugi alati paika pidada. Näiteks võib nimisõna tähistada muutumist (protsess, katastroof, operatsioon) ning tegusõna kesksõnavormid viitavad reeglipäraselt omadusele (laulev, tunnustatud). Võimalus väljendada abstraktseid mõisteid pole piiratud sõnaliigiga, see on nimisõnadel (armastus, kahju), tegusõnadel (armastama, kahjustama), omadussõnadel (armas, kahjulik) ja ka määrsõnadel (armsasti, kahjulikult).

Vastavalt tähenduse iseseisvusele jaotatakse sõnu ka täistähenduslikeks ja mittetäistähenduslikeks sõnadeks. Täistähenduslikud sõnad, nagu raamat, jooksma, tähtis, ei vaja konteksti, nad kannavad endas piisavalt tähendust. Neid nimetatakse ka sõnastikuüksusteks. Mittetäistähenduslikud sõnad on “pleekunuma” ehk abstraktse tähendusega ning toetuvad tähenduse täielikuks realiseerumiseks kontekstile. Need võivad olla iseseisvad (näiteks sõna kes lauses Laps, kes jookseb õues) või abisõnad (jälile ühendis jälile jõudma).

Sõnamuutmine

Vormi poolest jagunevad sõnad muutuvateks ja muutumatuteks. Muutuvate sõnade hulka kuuluvad käändsõnad ehk noomenid ning pöörd- ehk tegusõnad. Eesti keele sõnaliigid võib muutumisviiside põhjal jaotada üldistavalt^[3] nelja rühma (vt joonis 1):

1. kõneviisis, ajas ja isikus muutuvad sõnad ehk tegusõnad;
2. käändes muutuvad sõnad ehk käändsõnad (nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad, asesõnad);
3. ilma grammatiliste käändevormideta käänduvad sõnad (enamasti kohakäändelisi sarju moodustavad määr- ja kaassõnad nagu kõrval : kõrvale : kõrvalt);
4. muutumatud sõnad (teatud omadussõnad nagu eri, katoliku; määr- ja kaassõnad, side- ja hüüdsõnad).

Lausefunktsioon

Selle järgi, kuidas sõnad lauses käituvad, võib neid jagada iseseisvateks ja mitteiseseisvateks ehk abisõnadeks. Iseseisvad sõnad saavad olla lauseliikmed (alus, öeldis, sihitis või öeldistäide) ning seetõttu sõltumatud fraasid. Abisõnad üksi fraasina esineda ei saa, nad seovad omavahel lause moodustajaid (nii käituvad näiteks sidesõnad) või toimivad nagu tunnused või liited (näiteks abimäärsõnad verbiühendites: peale hakkama). 

Kui ühendame eesti keele põhisõnaliikide analüüsis tähenduskriteeriumid lausefunktsioonidega, saame järgmise liigituse:

Joonis 2. Eesti keele sõnaliigid tähendus- ja lausestruktuuri kirjeldavate tunnuste põhjal

Võib tõdeda, et sõnamuutmispõhine liigitus (vt joonis 1) ei kattu tähendus- ja lausefunktsiooni kriteeriumite alusel loodud liigitusega (joonis 2).

Sõnaliigipiiride voolavus

Üldisemalt eristatakse ka suletud ja avatud sõnaliike. Sõnaliigi avatus või suletus seisneb võimes võtta omaks uusi sõnu. Avatud sõnaliikide hulka kuuluvad näiteks tegusõnad, omadussõnad ja nimisõnad – uued sõnad lisanduvad enamasti nendesse rühmadesse. Suletud sõnaliigid moodustavad keeles suhteliselt muutumatu rühma, mille liikmete arv on piiratud. Näiteks sidesõnad on üks vähemuutuv suletud sõnaliik. 

Eesti keele omapära on, et ka määr- ja kaassõnad moodustavad suhteliselt avatud sõnaklassid. Üks keeles pidevalt toimivaid mehhanisme on käändsõnavormidest määr- või kaassõnade kujunemine. See nähtus tuleb eriti selgelt esile kehaosi tähistavate sõnade kohakäändeliste vormide puhul. Nii oleme saanud taga- ja määrsõnad kõrval, peas, jalust, kätte, sappa, kannule, mis võivad moodustada kahe- või kolme vormiga sarju (kõrval : kõrvale : kõrvalt). See tendents ei piirdu sise- ja väliskohakäänete (kõrini) ega kehaosasõnadega (tasuta, tuules) ning määrsõnastuda ja kaassõnastuda võivad ka liitsõnad nagu eesotsas, esiplaanil, hingepõhjani. Muutevormid, mis on alles kujunemas iseseisvaks sõnaks, on EKI ühendsõnastikus tähistatud sõnaliigiga “siirdevorm“, nt kamaluga, kooris.

Loomulik keel on paindlik ning lubab oma vahendeid taaskasutada. Nii pole midagi ebaharilikku selles, et sõnu saab kasutada eri sõnaliikides. Näiteks sõna vigur võib esineda nii omadus- kui nimisõnana: vigur poiss ja poisi vigur. Tegusõnade kesksõnavormid käituvad omadussõnade sarnaselt, v-kesksõnad isegi käänduvad: jooksev laps : jooksvale lapsele. Sõnad küürus, longus ja krussis vastavad nii omadussõna tuvastavale küsimusele missugune? kui määrsõnale viitavale küsimusele kuidas? Ka võib küsida, kas klirinal, siuhti ja müraki on määr- või hüüdsõnad? Selliseid mitmetimõistmisi ja piiride voolavust talub keel probleemideta. 

Kirjandus

• Mati Erelt, Helle Metslang (toim.), Eesti keele süntaks. Tartu Ülikooli Kirjastus 2017.
• Külli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop, Sõnaliik kui rakenduslik probleem: sõnaliikide märgendamine vana kirjakeele korpuses. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2011, nr 7, lk 19–41.
• Anni Jürine, Külli Habicht, Kaassõnade tsükliline areng. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 12, lk 736–749.
• Rudolf Karelson, Taas probleemidest sõnaliigi määramisel. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2005, nr 1, lk 53−70.
• Geda Paulsen, Ene Vainik, Maria Tuulik, Sõnaliik leksikograafi töölaual: sõnaliikide roll tänapäeva leksikograafias. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2020, nr 16, lk 177−202.
• Mark C. Smith. Word categories. John R. Taylor (toim.), The Oxford Handbook of the Word. Kindle Edition. Oxford: Oxford University Press 2015.
• Ene Vainik, Geda Paulsen ja Ahti Lohk. A typology of lexical ambiforms in Estonian. – Z. Gavriilidou, M. Mitsiaki, A. Fliatouras (toim.), XIX EURALEXi kongressi toimetised: Lexicography for Inclusion, Vol. 1. Alexandroupolis, Greece: Democritus University of Thrace 2020, lk 119−130.
• Silvi Vare, Adjektiivide substantivatsioonist ühe tähendusrühma näitel. – E. Niit (toim.), Keele ehe. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised, 30. Tartu: Tartu Ülikool 2006, lk 205−222.
• Ann Veismann, Kas elliptiline (nimisõnata) kaassõnafraas on olemas?. – ESUKA-JEFUL 2021, nr 12 (1), lk 433−456.
• Tiit-Rein Viitso, Structure of the Estonian language: Phonology, morphology, and word formation. – M. Erelt (toim.) Estonian language. Tallinn: Estonian Academy Publishers 2003, lk 9−92.

Märkused

• [1] Esimeses kreeka keele grammatikas, Techne grammatikes, mis pärineb umbkaudu aastast 100 eKr, eristab Traakia Dionysos kaheksat liiki sõnu: nimisõnad, tegusõnad, kesksõnad, artiklid, asesõnad, eessõnad, adverbid. Omadussõna kuulub Dionysosel nimisõnade rühma; loendist puuduvad hüüdsõna (mille lisasid Rooma grammatikud) ja arvsõna. Eesti keeles ei ole artiklit ning kesksõnu omaette sõnaliigiks ei peeta. Platon jagas sõnad nimi- ja tegusõnadeks ning Aristoteles eristas nelja klassi: nimisõnad, tegusõnad, artiklid ja sidesõnad. Keskajal jätkati vanade kreeklaste alustatud arutelu sõnaliigituse üle ning näiteks 14. sajandil tegutsenud modistide arvates põhinesid sõnaliigid tähenduskategooritel kestvus (ingl permanence) ja muutus (ingl becoming) – püsivust tähistavad nimisõnad ning muutust tegusõnad ja kesksõnad. Ka tänapäeval kasutatav sõnaklasside vanem termin, pars orationis (ingl parts of speech), on pärit ladina keele hiilgeajast, mil ladina keele grammatikasse suhtuti kui ideaali. Termini word class võtsid kasutusele 20. sajandi esimese poole strukturalistid.
• [2] Üks näide valdkondlikust sõnaliigisüsteemist on erinevate keelte keeletehnoloogilistele vajadustele vastavad universaalsed sõnaliigimärgendid (UPOS), mis kujutavad endast keelteülest sõnaliikide tuumikut (vt: https://universaldependencies.org/u/pos/).
• [3] Siinne sõnamuutmispõhine jaotus ei hõlma tegusõna käändelisi vorme, mida ei saa pöörata, kuid mis esinevad käändevormides (loetav, jooksev) või muutumatul kujul (vastatud, joodud, söömata).

Koostanud Geda Paulsen ja Ene Vainik

Anna tagasisidet