Kuidas kirjutada nimesid, kui kõiki lisamärke ei ole võimalik kasutada? Kas eesti nimesid tuleb võõrkeelses tekstis lihtsustada? Nii küsitakse aeg-ajalt keelenõuandjailt.
Lühidalt
Võõrnimed kirjutatakse reegli järgi algupärases kirjaviisis, kui algupärand on ladina kirjas, ja ladina kirja ümberkirjutatult, kui algupärand on muus kirjas. Sellest reeglist on pragmaatilistel põhjustel kõrvalekaldeid, kui täpset kirjaviisi ei ole võimalik või ei ole tavaks kasutada. Tavakohaselt kasutatakse algupärast kirjaviisi koos diakriitiliste märkidega täpsust nõudvates tekstides, nt teatmeteostes, ametlikes tekstides (nt otsused, seadused) ja teadustekstides. Seda viisi võib nimetada võõrnimede normaalkirjaviisiks. Igapäevatekstides (uudised, populaarülevaated, meelelahutus jm valdkonnad) on aga tavaline keerukamaid kirjapilte lihtsustada, siis on tegu lihtsustatud kirjaviisiga. Mõnel juhul on mingi asendus üleüldine, nt saksa ß-i asendamine ss-iga, sel juhul võib normaalkirjaviisist (milles on ß asendatud ss-iga) eristada algupärast kirjaviisi (milles säilib ß).
Tähe asendamine on toiming, mille tulemusel tähe hääldus ei lähe kaduma, seega nime täpsus säilib. Nii näiteks islandi þ asendamisel th-ga (Húnaþing → Húnathing) ei tekita nime hääldus küsimusi, sest th muidu islandi tekstides ei esine. Tähe lihtsustamisel läheb algne hääldus kaduma, nt kui türkmeeni ş (mis hääldub [š]) asendada s-iga (mis hääldub [s]), siis ei ole algset hääldust enam kirjapildi järgi võimalik edasi anda. Piirid nende kahe mõiste vahel ei ole alati täpsed ja sõltuvad tõlgendustest; üldistatult on allpool räägitud lihtsustamisest.
Kõige üldisem tähe lihtsustamise viis on see, kui jäetakse ära diakriitiline märk ja alles jääb vaid alustäht, nt é → e, ņ → n, û → u.
Pikemalt
Veidi üldistades võib öelda, et ladina kirja kasutavate keelte puhul on tähtede lihtsustamine pigem erandlik (v.a vietnami keel). Seevastu latiniseeritud ehk ladina kirja ümber kirjutatud nimedes on tähtede lihtsustamine üsna tavaline (v.a serbia keel, millel on ladinatäheline paralleelkirjaviis).
Järgnev on lühiülevaade eri keelte kasutatavatest lihtsustustest. Mõnel puhul võib lisainfot leida vastava keele nimesid käsitlevatest juhistest. Paremaks visuaalseks eristamiseks on normaalkirjaviis antud poolpaksult, lihtsustatud kirjaviis sinise taustaga ning algupärane kirjaviis kursiivis.
Eesti keel
Eesti nimesid võõrkeelsetes tekstides põhimõtteliselt ei lihtsustata, kui tegu on ladinakirjalise keelega. Õru, Käpa, Lööne ja Üru kirjutatakse inglise tekstis niisamuti, mitte Oru, Kapa, Loone ja Uru. Vt lähemalt artiklist „Eesti nimed võõrkeelses tekstis“.
Kui on vältimatu vajadus kirjapilti lihtsustada, nt meiliaadressis, siis kasutatakse vaid ladina põhitähti ilma diakriitikuteta, st õ → o, ä → a, ö → o, ü → u, š → s, ž → z. Nt:
- Lüüdia Ääretõke –
Luudia Aaretoke - Žanna Šmitt –
Zanna Smitt
Ladinakirjalised keeled
Aserbaidžaani nimedes asendatakse lihtsustamisel ə → ä ning suuretäheline punktiga İ lihtsustatakse punktita I-ks (İ → I). Nt:
- İsmayıllı –
Ismayıllı - Xankəndi –
Xankändi
Horvaadi ja serbia nimedes võib kohata asendust đ → dj. Nt:
- Đoković –
Djoković - Tuđman –
Tudjman
Islandi nimedes võidakse asendada Ð ð → Dh dh ja Þ þ → Th th. Nt:
- Ísafjörður –
Ísafjördhur - Þingeyjarsveit –
Thingeyjarsveit
Saksa nimedes on väga tavaline asendus ß → ss, Saksamaal lisaks käibivad asendused ä → ae jt pole meil aktuaalsed, sest ä jt täpitähed on eesti keeles olemas. Nt:
- Neiße – Neisse
Serbia vt horvaadi.
Taani isiku- ja kohanimedes esineb asendust å → aa, mis on õieti selle tähe varasem variant kuni 1948. a-ni. Mitmed linnad (Aabenraa, Aalborg, Aarhus jt) on kahe a-ga kirjapildi kehtestanud ametlikuks.
Türgi nimedes saab lihtsustada suurtähelise punktiga İ tavaliseks punktita I-ks. Seejuures on türgi keeles olemas ka punktita I, mis märgib [õ]-häälikut, nt nimes Iğdır [õõdõr] ja Isparta [õsparta]. Nt:
- İstanbul –
Istanbul - İzmir –
Izmir
Vietnami nimedes saab lihtsustada kahel viisil: 1) jättes ära kõik diakriitilised märgid, 2) jättes ära vaid tooni märkivad diakriitikud (`, ´, ˜, ., konks – näidetena koos põhitähtedega à, í, ũ, ạ, ả) ja säilitades muud lisamärgid (tähed ă, â, đ, ê, ô, ơ, ư). Tavalisem on esimene moodus. Nt:
- Đồng Hới –
Dong Hoi–Đông Hơi - Thừa Thiên –
Thua Thien–Thưa Thiên
Muukirjalised keeled
Afganistani dari ja puštu nimedes kaovad lihtsustamisel kõik diakriitilised märgid ja kaht sorti ülakomad muutuvad tavaliseks ülakomaks. Nt:
- Ghōr –
Ghor - Maydāns͟hār –
Maydanshar
Araabia nimedes kaovad lihtsustamisel kõik diakriitilised märgid ja kaht sorti ülakomad (‘, ’) muutuvad tavaliseks ülakomaks. Nt:
- ‘Ajmān –
'Ajman - Ar-Riyāḑ –
Ar-Riyad - Ḩaḑramawt –
Hadramawt
Hiina nimede puhul on algupärases kirjaviisis kasutusel toonimärgid (a peal nt ā, à, á, ǎ), normaalkirjaviisiks võib pidada seda, kus toonimärgid puuduvad, muud lihtsustamist ei toimu. Nt:
- Shànghǎi – Shanghai
- Xī’ān – Xi’an
Jaapani nimedes jäetakse lihtsustamisel ära pikkuskriips (ō, ū). Nt:
- Kyūshū –
Kyushu - Ōsaka –
Osaka
Pärsia nimedes kaovad lihtsustamisel kõik diakriitilised märgid ja kaht sorti ülakomad (‘, ’) muutuvad tavaliseks ülakomaks. Nt:
- Eşfahān –
Esfahan - Z̄āgrose mäed –
Zagrose mäed
Vahel esineb nimedes ka asendusi, mis võivad viia ekslike järeldusteni algupärase kirjaviisi kohta. Nt kui Türkmenistani pealinn Aşgabat kirjutada kujul Ašgabat, siis võib see lugejale tekitada mulje, nagu oleks see nii ka türkmeeni ortograafias (selles on juba tähed ň, ž). Samuti võib eksitada see, kui lihtsustatakse vaid osa tähti, nt kui rumeenia nimi Călărași kirjutada kujul Călărasi; sel juhul võiks juba kirjutada Calarasi.
Koostanud Peeter Päll
Anna tagasisidet