Viited teose jaotistele

Viited teose jaotistele antakse tavaliselt sulgudes, viidet alustatakse lühendiga vt (= vaata). Sõnad peatükkpunktlõigelehekülg kirjutatakse lühendatult (ptkplglk) numbri ette, paragrahv märgitakse paragrahvimärgiga §. Sõnu osajagujaotisjoonistabelvalem ei ole tavaks lühendada. Nt

  • (vt lk 43)
  • (vt § 67)

Lühendiga vt vormistatud viide jäetakse tavaliselt nimetavasse käändesse. Kui viites olevad sõnad (vaatapeatükkpunktlõigeparagrahvlehekülg jne) on välja kirjutatud, võib viidatava panna vaata-sõnaga sobivasse käändesse. Nt

  • (vt tabel 3)
  • (vt ka joonised 1, 4 ja 5)
  • (vaata tabelit 3) või (vaata tabelist 3)
  • (vaata ka jooniseid 1, 4 ja 5)

Bibliograafiaviited

Bibliograafiaviiteks võib olla 1) number või 2) autori nimi ja aastaarv. Numbrit võib asendada ka tärn vm sümbol, autori nimele ja aastaarvule võib lisada leheküljenumbri(d). Viitamissüsteeme on erinevaid, kuid ühes väljaandes tuleb järgida üht süsteemi.

Numbriga viitamine

Numbriga viitamise korral võib numbrile vastav bibliokirje olla sama lehekülje joonealuses või töö lõpus. Tabeli allika- jm viited paigutatakse otse tabeli alla, samasse käivad ka märkused.

Kui viide käib kogu lause või lõigu kohta, pannakse viitenumber otse lauselõpupunkti järele. Kui viide hõlmab vaid mõnd sõna, pannakse viitenumber selle sõna järele (ja enne kirjavahemärki, kui see peaks sõnale järgnema). Nt

  • Põhiseaduse § 107 lg 1 näeb ette, et seadused kuulutab välja Vabariigi President.10 Seega ei saa seadus jõustuda ilma Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata. Presidendi sellist funktsiooni on kirjeldatud ka kui teatava riiginotari11 ülesannete täitmist. Seaduse väljakuulutamine presidendi poolt sarnaneb päris notari tegevusega12, aidates tagada õiguskindlust13. Üldjuhul ei ole aga president kohustatud seadust välja kuulutama.14 Põhiseaduse § 107 lg 2 kohaselt võib ta jätta Riigikogus vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ning saata selle Riigikogule tagasi uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Seega on presidendil vetoõigus ning seaduse välja kuulutamata jätmise põhjus võib olla nii juriidiline kui ka näiteks poliitiline.15

Bibliokirje algab viitenumbriga. Autori eesnimi või eesnimetäht (viited tuleb ühtlustada, st kõigil autoritel ühtviisi kas eesnimetäht või eesnimi välja kirjutatud) on enne perekonnanime ja autori nimi tõstetakse kirjaga esile. Ilmumiskoha ja kirjastuse vahel on koolon. Kogumikus, ajakirjas või ajalehes ilmunud artikli pealkirja punktile järgneb mõttekriips ja sellele kogumiku, ajakirja või ajalehe pealkiri. Nt

  • 1 T. Annus, Riigiõigus. Õpik kõrgkoolidele. 2. tr. Tallinn: Juura, 2006, lk 137. ~ Taavi Annus, Riigiõigus. Õpik kõrgkoolidele. 2. tr. Tallinn: Juura, 2006, lk 137.
  • 1K. Adomeit, M. Ristikivi, H. Siimets-Gross, Ladina-eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005.
  • 1M. Ernits, Kättetoimetamisest põhiõiguse valguses. – Juridica 2004, nr 5, lk 321–333.
  • 1R. Kartus, Riik ei saa olla kaubamärgi omanik. – Äripäev, 06.05.2002 ~ 6. V 2002.
  • 1 Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse eelnõu (IX Riigikogu 895 SE) seletuskiri; http://web.riigikogu.ee/ems/saros-bin/mgetdoc?itemid=01310010.
  • 1M. Merilo, Pankrotipesa ja massikohustused. Magistritöö. Käsikiri Tartu Ülikooli õigusteaduskonna eraõiguse instituudis. Tartu Ülikool, 2008.

Kui samale allikale viidatakse tekstis mitu korda, kasutatakse hilisemal viitamisel lühivarianti, mis koosneb autori nimest, raamatu või artikli pealkirjast ja lehekülje numbri(te)st. Kui viited on samal leheküljel järjestikku, piirdutakse järgmises viites (või järgmistes viidetes) sõnaga „Sealsamas” ja lehekülje numbri(te)ga.

  • 1 T. Annus, Riigiõigus. Õpik kõrgkoolidele. 2. tr. Tallinn: Juura, 2006, lk 137.
  • 15T. Annus, Riigiõigus, lk 103–112.
  • 16 Sealsamas, lk 91.

Ladina lühendite op. cit. ’opus citatum (mainitud teos)’ ja ib. või ibid. ’ibidem (sealsamas)’ kasutamine eeldab, et nende tähendus oleks lugejale teada. Nt

  • 15 T. Annusop. cit., lk 103–112.
  • 16Ibid., lk 91.

Kui viidatav allikas on võõrkeelne, võib lehekülje lühendi panna vastavas võõrkeeles või eesti keeles. Nt

  • 1K. Hakapää, Uusi kansainvälinen oikeus. Helsinki: Talentum, 2003, s. 283–287 ~ lk 283–287.
  • 1J. Laffranque, A Glance at the Estonian Legal Landscape in View of the Constitution Amendment Act. – Juridica International, Vol. XII (2007), pp. 55–66 ~ lk 55–66.

Autori nime ja aastaarvuga viitamine

Seda rakendatakse palju teaduskirjutistes. Tekstiviiteks on autori nimi (autorita teosel pealkirja lühend või esimene sõna) ja aastaarv. Kui tsiteeritakse või refereeritakse teose mõnd lehekülge, lisatakse viitesse ka leheküljenumber (-numbrid).

Viide on sulgudes. Kui viide käib ainult ühe lause või selle osa kohta, paikneb viide enne kirjavahemärki, mis lõpetab lause või selle osa. Kui viide käib mitme lause kohta, pannakse ta viimase lause lõpupunkti järele. Nt

  • Õieti saab iga kirjasüsteemi puhul rääkida üksnes valdavast tüübist. Puhast tüüpi peaaegu ei ole olemas. Daniels nendib, et puhtalt logograafiline kirjutamine ei ole võimalik, sest kiri peab esindama keeles mh nimesid ja võõrsõnu, seega hiina kirjas on kindlasti fonograafilisi (Haarmanni terminiga) elemente (Daniels, Bright 1996: 4). Samas sisaldavad peaaegu kõik kirjad logograafilise kirja elemente, nt sümboleid §, &, + (Haarmann 1991: 148, vt ka Coulmas 1989: 48–49). Ebatäielikud tähtkirjad e segmentkirjad e konsonandistikud (araabia ja heebrea) annavad teatud tingimustel edasi vokaale ning mittekohustuslike diakriitikute abil (vokalisatsioon) on võimelised edasi andma kogu keele foneetilist struktuuri. Aleksandra Superanskaja (1978: 7) näeb aga kirillitsas kohati silpkirja elemente: tähed еёюяи (viimane osaliselt) tähistavad sõna alguses ja vokaali järel nimelt silpe jejojujaji. Täiesti eriline kaasus kirjade hulgas on jaapani keele kirjapanemiseks kasutatav süsteem, kus ühes tekstis on läbisegi kolm eri kirja: logograafiline kiri (kanji) ning kaks silpkirja (katakanahiragana). Viimasel ajal lisandub neljandana üha sagedamini ladina kiri. (Haarmann 1991: 402–405)

Tekstiviidetele vastavad bibliokirjed paigutatakse töö lõppu alfabeetilisse loetelusse.

  • EKG I = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1995. Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Peatoim. M. Erelt. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.
  • KNAB = Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas. http://www.eki.ee/knab/knab.htm. Vaadatud 18.12.2018.
  • Lippus, Pärtel, Karl Pajusalu, Jüri Allik 2009. The tonal component of Estonian quantity in native and non-native perception. – Journal of Phonetics, 37, 388–396.
  • Mihkla jt 2001 = Meelis Mihkla, Einar Meister, Indrek Kiissel, Jürgen Lasn. Evaluation of the quality of Estonian text-to-speech synthesis and diphone corrector for the TTS system. – Proceedings of the International Workshop Dialogue ’2001, vol. 2 (Applications). Aksakovo, 385–390.
  • Prillop, Külli 2018. Varjatud muutused eesti keele prosoodilises struktuuris. – Keel ja Kirjandus, 6, 433–452.
  • Päll, Peeter 2005. Võõrnimed eestikeelses tekstis. Dissertationes Philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 15. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  • Rätsep, Huno 1978. Eesti keele lihtlausete tüübid. Emakeele Seltsi toimetised nr 12. Tallinn: Valgus.
  • Treumuth, Margus 2004. Eesti dialoogikorpus ja selle töötlemise tarkvara. Magistritöö. Tartu Ülikool ~ Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/1172.
  • Uleksin, Helena, 2006. Varajase muusika terminoloogia. Magistritöö. Käsikiri Tartu Ülikoolis ~ Tartu Ülikooli eesti keele osakonnas.
  • Viks, Ülle 2000a. Eesti keele avatud morfoloogiamudel. – Arvutuslingvistikalt inimesele. Toim. T. Hennoste. (= Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 1.) Tartu, 9–36.
  • Viks, Ülle 2000b. Kuidas tekib sõnastikukirjesse grammatika. – Keel ja Kirjandus, 7, 486–495.

Bibliokirje andmed

Bibliokirje andmed võetakse teose tiitellehelt (mitte kaanelt), ilmumisandmed (aeg, koht, kirjastus) võivad olla ka tiitellehe pöördel.

Kirjandus

  • Lembit Abo, Käsikiri ja korrektuur. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Valgus, 1975, lk 86–94.
  • Maire Raadik, Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Teine, täiendatud trükk. Toimetanud Tiiu Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 132–135.[1]
  • Ellen Uuspõld, Üliõpilastööde vormistamise juhend. Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Eesti keele õppetool. Tartu: Tartu Ülikool, 2000, lk 34–49.

Anna tagasisidet