Lühidalt
| sõna, otsuse aasta | mis muutus |
|---|---|
| ne– ja s-sõnad 1980 | käänamisele katkine : katkisi, raskus : raskusi, eestlane : eestlasi lisati käänamine katkine : katkiseid, raskus : raskuseid, eestlane : eestlaseid |
| tingiva kõneviisi vormistik 1980 | pöördelõppudega vormidele (ma) laulaksin, (me) laulaksime jne lisati pöördelõppudeta vormid (ma) laulaks, (me) laulaks jne |
| kõnelema-tüüpi verbid 1981 | käänamisele kõnelda, kõnelgu, kõnelnud lisati käänamine kõneleda, kõnelegu, kõnelenud |
| õppima– ja muutuma-tüüpi verbid 1981 | astmevahelduslikule käänamisele kaikuma : kaigub, küündima : küünib, lekkima : lekib, lõppema : lõpeb, settima : setib, sulgema : suleb, sulgima : sulib, soiguma : soiub lisati astmevahelduseta käänamine kaikuma : kaikub, küündima : küündib, lekkima : lekkib, lõppema : lõppeb, settima : settib, sulgema : sulgeb, sulgima : sulgib, soiguma : soigub |
astmevahelduseta käänamisele hukkuma : hukkub, lehtima : lehtib, rappuma : rappub, süttima : süttib, vappuma : vappub, vettima : vettib, võppuma : võppub lisati astmevahelduslik käänamine hukkuma : hukub, lehtima : lehib, rappuma : rapub, süttima : sütib, vappuma : vapub, vettima : vetib, võppuma : võpub | |
astmevahelduslik käänamine rutjuma : rudjub, viipuma : viibub asendati astmevahelduseta käänamisega rutjuda : rutjub, viipuda : viipub | |
| muuseum-tüüpi sõnad 1982 | käänamisele (seda) muuseumi, (nende) muuseumide, (neid) muuseume ehk muuseumisid lisati album-tüübi käänamine (seda) muuseumit, (nende) muuseumite, (neid) muuseumeid |
Pikemalt
ne– ja s-sõnad
12. märtsil 1980 tegi vabariikliku õigekeelsuskomisjoni III koosseis otsuse ne– ja s-sõnade vormide kohta. Otsuse kõige olulisem punkt oli, et III-vältelistel omastavas kolmesilbilistel ne– ja s-sõnadel võib mitmuse osastavas olla nii -si kui ka -seid, samuti on kaks võimalust ka i-mitmuses ja i-ülivõrdes. See otsus puudutas ne-tuletisi (katkine : katkisi ehk katkiseid : katkisile ehk katkiseile, katkisim ehk katkiseim), rahvusvahelisi s-sõnu (atlas : atlasi ehk atlaseid : atlasile ehk atlaseile), us-käändsõnatuletisi (raskus : raskusi ehk raskuseid : raskusile ehk raskuseile), us– ja is-tegusõnatuletisi (määrus : määrusi ehk määruseid : määrusile ehk määruseile), lane–line–kene–mine-omadussõnu (õiglane : õiglasi ehk õiglaseid : õiglasile ehk õiglaseile, õiglasim ehk õiglaseim), lane–line–kene–mine-nimisõnu (eestlane : eestlasi ehk eestlaseid : eestlasile ehk eestlaseile).
Enne 1980. aastat kehtinud ne– ja s-sõnade käänamise reeglistikus toetuti silpide arvule, sõnavältele ja tuletusliidetele. Ka 1980. aastal vastu võetud reeglis olid samad põhimõtted, kuid lisaks arvestati kaasrõhu ebajärjekindlusest ja morfoloogilisest analoogiast tulenevat variatiivsust. VÕKi otsus pidas lane–line–kene–mine-nimisõnade puhul diftongilisi mitmuse osastava ja i-mitmuse vorme nõudlikumas tekstis vähem soovitatavaks. 1997. aasta uuring näitas, et nooremale põlvkonnale ei olnud diftongilised rööpvormid selles ne-sõnade rühmas midagi ebaharilikku. Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed kiitsid toona heaks VÕKi otsuse kohaste rööpvormide esitamise ÕS 1999s.
Tingiva kõneviisi vormistik
12. märtsil 1980 tegi vabariikliku õigekeelsuskomisjoni III koosseis otsuse, et tingivas kõneviisis on võimalik kasutada nii pöördelõppudega kui ka pöördelõppudeta vorme: ma laulaksin ja ma laulaks, sa laulaksid ja sa laulaks, me laulaksime ja me laulaks, te laulaksite ja te laulaks.
Lõputa vormid teeb võimalikuks eelkõige asjaolu, et eesti keeles on info grammatilise isiku kohta dubleeritav. Näiteks lauses Ma tulen homme osutavad isikule nii asesõna ma kui ka pöördelõpp –n. Loomulik keelesäästlikkus lubab ühe neist tunnustest ära jätta. Kindlas kõneviisis võib ära jääda 1. ja 2. pöörde asesõna, tingivas kõneviisis võib ära jääda asesõna või pöördelõpp. VÕK leidis üksmeelselt, et üheti tajutavat stiilierinevust pöördelõppudega ja pöördelõppudeta tingiva kõneviisi vahel ei ole.
kõnelema-tüüpi verbid
22. jaanuaril 1981 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni III koosseis, et kolmesilbilise tüvega verbidel, millel ma-tegevusnime tunnuse ees on häälikuühend -ele, on da-tegevusnimes ja selle järgi moodustatavates vormides ning kõikides umbisikulise tegumoe vormides võrdväärsed vokaaltüvelised ja konsonanttüvelised rööpvormid, nt kõneleda ehk kõnelda, kõnelegu ehk kõnelgu, kõnelenud ehk kõnelnud, kõneletakse ehk kõneldakse, kõneletud ehk kõneldud jne. Enne seda olid normingukohased konsonanttüvelised vormid.
kõnelema-tüüpi verbe on kahe- ja enamasilbiliste astmevahelduseta verbide hulgas vähe, nendest vähestest veel väiksem osa on üldkasutatavad, ent erandlik muutmisviis suudab püsida üksnes niisugustel sõnadel, millel on väga suur esinemissagedus. Teine tegur, mis töötas ele-verbide konsonanttüveliste vormide juurdumise vastu, oli murdekeelne kasutus: konsonanttüvelised vormid toetusid suhteliselt väikese kõnelejate arvuga lõunaeesti murdele.
õppima–muutuma-tüüp
õppima–muutuma-tüübi sõnad olid arutlusel mitu kümnendit järjest.
6. mail 1962 ei lubanud vabariikliku õigekeelsuskomisjoni I koosseis tarvitada sõnu tekkima, sattuma, sulgema, lõppema rööpselt astmevahelduslike ja astmevahelduseta verbidena.
Sügisel 1972 tegi VÕKi II koosseis otsuse verbide hälbima ja pürgima rööptüüpide kohta. Seniste astmevahelduslike normingute hälbima : hälvin ja pürgima : pürin kõrval soovitati astmevahelduseta vormistikke hälbida : hälbin ja pürgima : pürgin. VÕKi otsuse selgituses on kirjas, et hälbima ja pürgima on enesekohase varjundiga verbid ja peaksidki sellisena kuuluma astmevahelduseta kolmandavälteliste verbide rühma (muutuma-tüüp), seetõttu on otstarbekas nende norminguid muuta.
1973 tegi VÕKi II koosseis otsuse verbide sattuma ja tekkima kohta: kuigi nende sõnade harilik pööramine oli tollase normingu järgi vältevahelduslik (satub, tekib), mööndi koolitöö huvides astmevahelduseta pööramist (sattub, tekkib).
Nende verbide kohta kokkulepitust sai hiljem õppima– ja muutuma-tüüpi sõnade vahekorra kohta tehtud otsuse osa. Nimelt võttis 22. jaanuaril 1981 vabariikliku õigekeelsuskomisjoni III koosseis vastu otsuse tunnistada kirjakeeles lubatuks järgmiste sõnade astmevahelduslik ja astmevahelduseta pööramine: a) lõppema, sulgema, b) hälbima, küündima, lehtima, lekkima, pürgima, settima, sulgima, süttima, tekkima, vettima, c) hukkuma, kaikuma, rappuma, sattuma, soiguma, vappuma, võppuma (verbid, kus on klusiilide välte- või laadivaheldus). Samuti otsustas VÕKi III koosseis viia astmevahelduseta verbide hulka rutjuma ja viipuma.
Otsuse teise poole järgi olid seni astmevaheldusetuks normitud sõnad muutuma-tüübis, vältevahelduslikud verbid (peale klusiilide, f-i ja š vaheldusega juhtude) ÕS 1976 tüüpe arvestades veerima-tüübis. VÕKi otsuse järgi ei põhjusta tegusõnade kõikumised nende kahe tüübi vahel muutusi kirjapildis ja neid ei tule pidada õigekeelsusvigadeks, nt vormid haiseb, küpseb, suitseb, veereb, õitseb, säilib, kustub saavad olla nii II kui ka III vältes. Seda on hilisemate ÕSide normingutes ka arvestatud. Enne 1981. aasta otsust lahknes norming paiguti liiga tülikalt ühiskeele kasutusest, sellele oli aastakümneid varem tähelepanu juhitud.
muuseum-tüüpi sõnad
22. detsembril 1982 otsustas vabariikliku õigekeelsuskomisjoni III koosseis lubada muuseum-tüüpi sõnu, mille nimetava käände lõppkaashääliku ees on kirjapildis kaks erisugust täishäälikut, käänata rööpselt album-tüübi järgi. Suuremas osas sellistes sõnades on täishäälikute ühendi esimene liige i (nt ministeerium, kriteerium, gümnaasium, sümpoosion), mida osa keelekasutajaid hääldab j-ina. Niisuguse hääldusega kaasneb silpide arvu muutus. Nii tajubki keelekasutaja neid sõnu kaasrõhust alates kolmesilbilistena ja käänab album-tüübi järgi.
VÕK tegi otsuse järgmistel kaalutlustel:
- kõne all olevate sõnade siirdumine morfoloogilisest muuseum-tüübist album-tüüpi on juba väga üldine ja tagasipöördumatu, seda ka Eesti haritlaskonna keelekasutuses;
- kuna kasutusele ei tule süsteemivastaseid paradigmasid, ei riku selle protsessi möönmine kirjakeele süsteemi ega põhimõtteid;
- uute vormide kasutamine ei vähenda kirjakeele suhtlusvõimet.
1990. aastatel tekitasid normijates kõhklusi muuseum-tüüpi kuuluvate terminite (nt magneesium, raadium, aatrium, bastion jt) rööpvormid. Kuna küsitletud eriteadlastele ei ole olnud rööpsuste lubamine selles tüübis vastumeelt ja erialakirjanduses on näha mõlemat käänamist, kehtivad paralleelvormid ka nende sõnade puhul. Teine raske koht on sõnad, kus jotistumisega häälduses kaasneb raskepärane kaashäälikukobar (nt morfium, naatrium), kuid nende eraldamine viiks üksiksõnuti otsustamisele ja seetõttu on endiselt lubatud rööpvormid ka nende puhul.
Kirjandus
- Kirjakeele teataja 1979–1983. Õigekeelsuskomisjoni otsused. Koostanud Tiiu Erelt ja Henn Saari. Tallinn: Valgus, 1985.
Koostanud Maire Raadik
Anna tagasisidet