Võõrnimede allikaid

Eestikeelses tekstis kasutatavate väliskohanimede autoriteetseim allikas on õigekeelsussõnaraamat, mis edaspidi ilmub Sõnaveebis ühendsõnastiku osana. Järgmisena tuleb kõne alla Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas (KNAB).

Ülemaailmsetest andmebaasidest väärivad märkimist Geonames ja USA GEOnet Names Server (GNS).

Isikunimede puhul leiab abi Wikipedia erikeelsetest väljaannetest.

Võõrnimesid on sageli vaja üle kontrollida ja seepärast olgu siinkohal väike loend allikatest, kuhu tuleks kindlasti vaadata.

Võõrkohanimede normatiivne allikas on õigekeelsussõnaraamat, mida tavaliselt iga seitsme aasta tagant uuendatakse. Praegu kehtib 2018. aasta väljaanne. Paberväljaandes on kohanimevalimik sõnastiku lõpus eraldi, veebiväljaandes aga leiab kohanimed kätte sama päringuga sõnastiku üldosast. Ent kohanimed on leitavad ka eraldi loendina PDFi vormingus. ÕSis on võõrnimed esitatud tavaliselt kolmes sobivusastmes: üldkasutatavad nimed (Pariis, Riia, Turu), mööndavad nimed (mis kirjakeeles sobivad, aga mille asemel on eelistatavad reeglipärased nimed; esitatud tavaliselt põhimärksõna järel teisel kohal, nt Nice, ka Nizza, või viitega eelistatavale nimele, nt Nizza – Nice’i itaaliakeelne nimi) ja sobimatud nimed (esitatud looksulgudes; 2018. a ÕSi valimikus on sellised nimed kõrvale jäetud).

Õigekeelsussõnaraamatu loend ei ole pikk ja seetõttu võib allikana kasutada ka Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaasi KNAB. Soovitatav on lähtuda eestikeelse päringuvormi tulemustest, sest ingliskeelse päringu puhul tulevad põhinimedena esile kohalikud ametlikud nimekujud, eestikeelse päringu puhul eesti teksti sobivad nimekujud. Oluline on tähele panna nimekujude juurde lisatud märgendeid ja nime staatust (vt ka muid seletusi eraldi lehelt):

• staatus P (põhinimi) märgib põhinime, mis on eesti tekstis kasutamiseks sobiv ja eelistatav;
• staatus = (rööpnimi) märgib kas ametlikku nimekuju (nt riikide puhul, tavaliselt on siis märgend AMETL) või teiskeelset rööpnime, kui mõlemad koos põhinimega on ametlikud. Eesti teksti sobivad rööpnimed vastavalt vajadusele;
• märgend MÖÖNDAV viitab nimekujudele, mida võib eesti tekstis kasutada, kuigi eelistatav on põhinimena antu, nt Colombia puhul on mööndav kuju Kolumbia;
• märgend AJAL (ajalooline) tähistab ajaloolistes kontekstides mööndavat nimekuju, nt Etioopia, ajaloolises kontekstis Abessiinia;
• märgend PIIB (piiblis) tähistab piibli kontekstis mööndavat nimekuju, nt Nablus, piiblis Sekem;
• märgend EBAS (ebasoovitatav) viitab nimekujudele, mida eesti keeles on mõnikord kasutatud, kuid mida enam ei soovitata, nt Nicaragua nime ei soovitata kujul Nikaraagua;
• märgend VAN (vananenud) viitab nimekujudele, mida eesti keeles varem on kasutatud, tavaliselt need tänapäeval kasutamiseks ei sobi;
• märgend VAN K-VIISIS (vanas kirjaviisis) viitab neile nimedele, mis on (eesti) vanas kirjaviisis, s.o pärit enne 1870. aastaid ilmunud allikatest.

Välisriikide haldusüksusi saab ühe päringuga kätte haldusüksuste lehelt.

Kui ka KNABi päringud ei aita, siis võib nimesid otsida mõnest ülemaailmsest andmebaasist, näiteks

Geonames on avalikest andmeallikatest kokku pandud andmebaas, mille eeliseks on kiirus ja võimalus vaadelda leitud kohti Google’i kaardil; tugineb peamiselt GNSile (vt järgmine punkt); andmebaasi võib iga huviline täiendada ja parandada, seetõttu ei pruugi kõik andmed olla lõpuni usaldusväärsed, ent paranduste ajalugu peaks igas kirjes eraldi näha olema;

GEOnet Names Server (GNS) on USA kohanimenõukogu (United States Board on Geographic Names) egiidi all koostatud andmebaas rohkem kui 6 miljoni kirjega (11 miljoni nimega), mida on kasutatud nt NATO topograafiliste kaartide tootmiseks; üldjuhul on tegu üsna usaldusväärse allikaga ja kuna see on tasuta allalaaditav, leidub maailmas palju selle koopiaid või tuletisi; päringuliides ei pruugi aga olla mugav;

Google Maps ja Open Street Map on eeskätt veebikaardid, mille juurde kuulub kohanimede päringuliides; andmed on kogutud eri allikatest, sh erakaarditootjatelt, ja seetõttu on nende usaldusväärsus maiti ilmselt erinev.

Kui võimalik, tuleks muidugi kasutada maade eneste ametlikke allikaid, sh andmebaase, mida tänapäeval on üha rohkem. Ühe võimaliku, kuigi aegunud loendi andmebaasidest leiab linkide lehelt.

Võõrkoha- ja võõrisikunimede allikana tuleb kõne alla ka Wikipedia. Selle eestikeelne osa täieneb pidevalt ja seda on püütud hoida kooskõlas kirjakeele normiga, nii et üldjuhul sobib seda lähtena kasutada. Ingliskeelne on märksa põhjalikum, ent paratamatult ebaühtlane. Mitteingliskeelseid nimesid on soovitatav järele kontrollida vastavakeelsetest Wikipediatest, mis tavaliselt on usaldusväärsemad just oma nimede esitamisel. Kui mingis keeles on raske otsida, siis saab esmaotsingu teha inglise keeles ja siis kasutada vastava keele linki.

Gruusia, ukraina ja valgevene koha- ja isikunimesid võib loendina leida 1993. a ilmunud „Nimekirjutusraamatust“.

Lõpuks jääb alati võimalus küsida keelenõu Eesti Keele Instituudist: telefoni teel (631 3731, tööpäeviti 9–13) või meili teel.

Anna tagasisidet