Ajaloost rääkides kerkib sageli küsimus, millist nimekuju valida, kui kohal puudub traditsiooniline eestikeelne nimi. Läbi aegade on piirid ja valitsejad muutunud ning sellega koos ka nimed.
Lühidalt
Põhinime valikul võiks lähtuda järgmistest eelistustest:
- esmajärjekorras võiks eelistada nime tollase põhirahvastiku keeles (sõltumata parasjagu kehtivast võimust),
- teisena sobib lähtuda nimest, mida kasutas kohalik riigivõim,
- kolmandaks sobib nimi, mis on rahvusvahelises käibes enim kasutatud.
Pikemalt
Kohtade nimed ajaloo jooksul on korduvalt muutunud, sest vahetunud on riigivõimud ja sageli ka võimukeeled. Kohti on ümber nimetatud ja nimed on kohti vahetanud. Milline nimekuju valida eestikeelsesse teksti?
Kui me tänapäeval saame lähtuda rahvusvahelise kohanimekorralduse põhimõtetest, mis tunnustavad iga maa õigust oma kohtadele nimesid panna, ja ühes sellega ütleme, et eesti keeles tuleb eelistada lähtekeelseid nimesid – st neid, mida vastav maa ise kasutab –, siis minevikku seda põhimõtet laiendada kergesti ei saa. Ja ilmselt ei tahagi, sest minevikku tajuvad paljud rahvad ebaõiglasena, olles kogenud võõrvõimude domineerimist, mis jätab varju põlisrahva.
Tuues äärmusliku näite Eesti ajaloost: kui rakendada nüüdseid põhimõtteid, siis peaksime Tartust XIX sajandil rääkima kui Derptist (tollane venekeelne ametlik nimi) või kui Dorpatist (tollane saksakeelne nimi, saksa keel oli Balti erikorra tingimustes kohaliku asjaajamise keel). Ning aastaist 1893–1918 rääkides kirjutama Jurjevist, mis oli tsaariaja lõpus ametlik nimi. Samas teame, et tollased eestlased nimetasid linna ikka Tartuks.
Just seetõttu tundub õiglane hüljata minevikust rääkides põhinime valikul riikkondsuse põhimõte ja võtta aluseks vaadeldava hetke põhirahvastiku arvestamise põhimõte. Teisisõnu, rääkides mingi koha ajaloost, võiks eelistada nime kohaliku põhirahvastiku keeles. Üksnes siis, kui see mingil põhjusel ei sobi, võiks kasutada nime tollase riigivõimu keeles. Ja lõpuks, kui ka see langeb ära, kasutada nime rahvusvaheliselt kõige levinumal kujul.
Enne, kui seda põhimõtet täpsustada, tuleks üle rääkida, mis on kohanimede ühekordsus või mitmekordsus ja mida tähendab kohanime muutumine.
Kohanimede ühekordsus või mitmekordsus
Kohanimede puhul on oluline tema keelsus, st miskeelseks nime loetakse. Kui mingis riigis või piirkonnas on kasutusel mitu keelt – mitte niivõrd ametlikult kui just faktiliselt –, siis tekivad sama kohta tähistavate erikeelsete nimede vahel tavaliselt kaht tüüpi seosed.
Kohanimede ühekordsus tähendab olukorda, kus kohanimistu fikseeritakse vaid ühes (keele)variandis. Kõigis teistes keeltes, kus neid nimesid samuti vajatakse, kasutatakse sedasama ühekordset nimistut, teisendades selle vajaduse korral mõnda teise kirja. Eesti kohanimistu muutus ühekordseks 1930. aastatel (siis hakati ka saksa keeles ametlikult Eestis tarvitama nime Tallinn – varem oli see Reval) ja see on säilinud kogu järgneva aja. Nõukogude ajal väljendus see mh selles, et tänavanimesid ei tõlgitud vene keelde (à la Roheline tänav – Зелёная улица), vaid kirjutati reeglite kohaselt ümber vene tähestikku (улица Рохелине).
Kohanimede mitmekordsus seevastu tähendab seda, et paiga kohanimistu on fikseeritud korraga kahes või enamas keeles. Sama kohta märkivad erikeelsed nimed võivad olla nt tõlkenimed, mugandid vms, aga põhimõtteliselt ei ole nende omavaheline seos ette kirjutatud, nad ei sõltu üksteisest. Kohanimede mitmekeelsus valitses Eestis XX sajandi algul, kui pea igal kohal oli kolm erikeelset nime: vene, saksa ja eesti keeles. Kohati olid erikeelsed nimed üksteise suhtes lausa eksitavadki, nt tänavanimed Tallinnas.
Maailmas on tänapäeval mõlemat tüüpi kooslusega riike. Nimede mitmekordsus on loomulik nt vähemustega asustatud piirkondades, ent mitmes riigis on see ka koloniaalaja pärand.
Kohanime muutumine
Kui räägitakse kohanimede muutumisest, siis võidakse silmas pidada väga erinevaid asju.
- Nimi muutub üksnes eesti keeles, kohalik nimi ei muutu. Selline muutus leiab aset siis, kui parandatakse kirjapilti, nt Kostariika → Costa Rica, Nikaraagua → Nicaragua, Stokholm → Stockholm.
- Võetakse üle kohalik nimi rahvusvahelisse kasutusse. Kohalik nimi ei muutu, muutub nimi inglise ja teistes keeltes. Nt Betšuaanamaa → Botswana, Bombay → Mumbai, Kirgiisia → Kõrgõzstan.
- Kohalik nimi muutub, st koht nimetatakse ümber. Nimi muutub kõigi keelte jaoks. Nt Astana → Nur-Sultan, Léopoldville → Kinshasa, Tsaritsõn → Stalingrad → Volgograd.
- Kohalikud nimed ei muutu, ent muutub nimede staatus, nt riigivõimu ja ametikeele vahetumisel saab üks nimi ametlikuks, senine nimi kaotab ametliku staatuse või muutub teisejärguliseks. Nimi teistes keeltes võib muutuda, aga ei pruugi seda teha. Nt Breslau → Wrocław, Lemberg → Lvov → Lviv.
Eriti just 4. tüüpi muutus polegi õieti nimemuutus, ent seda esitatakse kõige sagedamini nimemuutuse pähe. Vrd nt sellist märkust Tartu nime juures ühes Vene kohanimesõnastikus:
Тарту; a-il 1224–1893 Дерпт, kuni 1224 ja 1893–1919 Юрьев (Большой словарь географических названий. Екатеринбург 2003, с. 630).
Siin on selgelt lähtutud koha riikkondlikust kuuluvusest läbi aegade, kuid tegelik ümbernimetamine (3. tüüp) leidis aset üksnes 1893. aastal, kui Vene riik muutis Tartu venekeelset nime (Derpt → Jurjev). Ülejäänud olid võimu-, mitte nimevahetused[1].
Sisuliselt pole seega korrektne öelda, et Breslau on Wrocławi endine nimi, sest linn läks 1945. a küll Saksamaa käest Poola kätte, kuid saksakeelne nimi Breslau ega poolakeelne nimi Wrocław ise ei muutunud, mõlemad jäid käibele ka pärast võimuvahetust. Tõsi, teiste keelte jaoks tõi see kaasa vajaduse põhinime muuta.
Põhirahvastiku põhimõtte rakendusi
Vaikimisi on välja kujunenud tava kasutada ajaloost rääkides nüüdisaegset ja nüüdiskeelset nime. See vastab enamasti ka põhirahvastiku arvestamise põhimõttele, sest rahvastikumuutused pole olnud nii järsud kui võimumuutused.
Allpool mõned näited, milliseid küsimusi võib ajaloost rääkides tekkida.
Plzeň või Pilsen?
Tšehhi ajaloost rääkides tuleks eelistada tšehhikeelseid nimesid, sest tšehhid on moodustanud oma maa põhirahvastiku sajandeid.
Lviv või Lvov? Või hoopis Lemberg?
Ka Ukraina ajaloost rääkides on loogiline eelistada ukrainakeelseid nimesid, hoolimata sellest, et Nõukogude ajal harjuti kohti tundma vene nimede kaudu.
Tšornobõl või Tšernobõl?
Siin on otsustada raskem, sest seda kohta tuntakse tuumaõnnetuse järgi, mis leidis aset Nõukogude ajal. Põhjendada annab mõlemat valikut.
Peterburi või Leningrad?
Linna nimi on muutunud, mistõttu võiks eelistada kõnesolevale ajastule vastavat nime, unustamata ära ka kolmandat nime, Petrogradi (1914–1924).
Kaliningrad või Königsberg?
Siin on lisaks nimele vahetunud ka põhirahvastik, mistõttu on loogiline enne viimast maailmasõda olnud ajast rääkides kasutada Königsbergi nime. Vt ka muid nimesid EKI ühendsõnastikust.
Kirjandus
- Ea Jansen, Henn Saari, Kolm kohalikku keelt. – Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, rühmad ja killud. Koostanud ja toimetanud Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999, lk 240–249.
Märkused
- [1] Nimede vahetumise loogika põhjal võiks nimetatud allikast järeldada, et aastani 1224 kehtis Tartus Vene võim.