Traditsiooniliselt on eesti keele sõnavara jaotatud võõruse põhjal põlissõnadeks ja laensõnadeks. Laensõnade hulgas omakorda eristatakse täielikult kohanenud mugandeid ja võõrsõnu. Sõnavara jaotuse puhul laensõnadeks ja võõrsõnadeks mõistame esimeste all ammu laenatud sõnu, mille kuju on täielikult eesti keele struktuuriga muganenud, ja teiste all sõnu, millel on säilinud võõraks peetavaid struktuurijooni. Lisaks eristatakse tsitaatsõnu, mis on puhtvõõrkeelsed sõnad ja kirjutatakse eestikeelses tekstis teise kirjaga. Piir laen- ja võõrsõna vahel on sageli hägus ning subjektiivne. Ammu laenatud sõnade kuju on täielikult eesti keele struktuuriga muganenud, nt paber, raamat, piht (pihi), mistõttu nende võõrust enamasti ei tajuta. 19. sajandi teisest poolest alates keelde tulnud sõnavara on aga vähem muganenud, mistõttu seda nimetatakse võõrsõnavaraks.
Sõnalaenude seas eristatakse otselaene ja kaudlaene ning tõlkelaene ja tsitaatlaene. Otselaenud on muust keelest vahetult laenatud keelendid. Eesti keeles on otselaene kümmekonnast keelest, kõige rohkem saksa, vene ja inglise keelest. Kaudlaenud on vahenduskeele kaudu laenatud keelendid, nt apelsin (< sks Apfelsine < hollandi appelsien, otsetõlkes ’Hiina õun’). Tõlkelaenuks (teise sõnaga ka kalk või kalka) peetakse peamiselt liitsõna või sõnaühendit, mis on teisest keelest sõna-sõnalt tõlgitud ja kannab sealt laenatud tähendust, nt ettekanne (< sks Vortrag), seebiooper (< ingl soap opera). Inglise keeles on tõlkelaen nt Monday (< ld dies lunae ’Kuu päev’). Tsitaatlaen on otse, muutmata kujul võõrkeelest üle võetud keelend, nt catering, per aspera ad astra.
Kõige vanemad sõnalaenud eesti keeles pärinevad indoeuroopa algkeelest ja indoiraani algkeelest, arvatavasti läänemeresoome algkeele eelsest ajast. Alamsaksa keel hakkas eesti keelt mõjutama alates 13. sajandist, mil Eesti aladele jõudsid alamsaksa keele kõnelejad, tuues kaasa Euroopa kaasaegse elukorralduse ja eluviisid, mis omakorda täiendas siinsetel aladel kõneldud keele sõnavara. Hinnanguliselt on alamsaksa laene eesti kirjakeele tüvedest ligikaudu 15% (arvuliselt 600–800).16.–20. sajandil eesti keelde tulnud ülemsaksa laenude hulgaks on peetud umbes 400–500 sõna. 14. sajandil lisandusid eesti keelde laensõnad (vana)rootsi ja läti keelest, vähemal määral vana- ja uusvene laenud. Oletatavaid soome sõnavara mõjusid on leitud alates 17. sajandist Georg Mülleri jutlustes ja Heinrich Stahli grammatikas.
Võõrsõnad tulevad keelde alati mingit laadi keeltevahelise kontakti tagajärjel. Sõnu laenatakse, et tähistada uusi asju ja nähtusi, millega kontaktide käigus kokku puututakse, ent sageli täiendavad laenud ka varem juba kasutusel olevaid sõnu, seega on üks laenamise põhjuseid ka väljendusvõimaluste avardamine, mitte üksnes vajadus. Keelekontaktid võivad tuua kaasa keelemuutusi: sõnavara rikastub laenudega ja muutuda võivad juba keeles olevate sõnade kirjakujud ning tähendused (vt ka “Tähendusmuutused” ja “Võõrsõnade tähendused”).
Eesti keelde on sõnu laenatud sõnu sadadest keeltest – nii naaber- kui ka kaugematelt rahvastelt. Otseseid kontaktkeeli on kümmekond. Hilisemal ajal on eesti keelde jõudnud vahenduskeelte (peamiselt saksa, vene, rootsi ja inglise keele) kaudu sõnu paljudest teistest keeltest, näiteks sisaldab “Võõrsõnade leksikon” (2012) sõnu rohkem kui 185 keelest. Enim võõrsõnavara on eesti keelde tulnud järgmistest lähte- ja vahenduskeeltest (lähte- ja vahenduskeele kohta vaata siit): ladina (sh nii uusladina kui ka keskladina), kreeka (sh keskkreeka ja uuskreeka), prantsuse (sh vanaprantsuse, keskprantsuse), inglise (sh vanainglise), itaalia, saksa (sh alamsaksa, ülemsaksa, keskülemsaksa, keskalamsaksa), vene (sh vanavene), hispaania, araabia, hollandi, sanskriti, jaapani ja türgi. Hinnanguliselt on eesti keeles ligikaudu 30 000 võõrsõna, millest igapäevasemaid ja tuntumaid on 3000 (ehk 10%).
Tänapäeval kasvab inglise laenude arv eesti keeles kiiresti, samal ajal kui saksa ja vene keelest laenamine on taandumas. Mõnel juhul võetakse juba varem laenatud sõna uuesti eesti keelde inglise keele kaudu, mis tekitab keelde rööpseid kirjakujusid (nt inglise keele kaudu tulnud kirjakuju adaptsioon, mis on laenatud varasema ladina kujul põhineva kuju adaptatsioon kõrvale). Selline eri aegadel eri keelte kaudu taaslaenamine on normaalne protsess ja rööpsete kirjakujude korral saab mõlemat kuju üldjuhul normingukohaseks pidada (lähte- ja vahenduskeele kohta vaata siit). Keelekorraldajate üks rolle on muu hulgas otsustada, kas soodustada keelekontaktidest tulenevaid keelemuutusi, nt kas ja mis kujul sõnaraamatus fikseerida sõnakujusid.
Kirjandus
David Crystal, The consequences of global English. – Word for Word: The Social,
Economic and Political Impact of Spanish and English. Philip Powell-Davies (toim).
Instituto Cervantes and the British Council. Madrid: Santillana, 2011, lk 67–72. https://www.
teachingenglish.org.uk/sites/teacheng/files/381617_COMPLETO.pdf
Huno Rätsep, Eesti keele arengutendentse. Sõnaloo raamat. (Ilmatargad.)
Huno Rätsep. Tartu 2002 [1981]: Ilmamaa, lk 27–40.
Tiina Paet, Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja leksikograafiline vaade. Doktoriväitekiri. Tartu Ülikooli Kirjastus 2023.
Jüri Viikberg, Pilguheit saksa laensõnadele eesti keeles. Oma Keel 2014, nr 1, lk 3–11.
Võõrsõnade leksikon, 8., põhjalikult ümber töötatud trükk. Eduard
Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet, Tiina Paet, Tuuli Rehemaa. Peatoim. Tiina Paet. Eesti Keele Instituut, Valgus 2012. http://www.eki.ee/dict/vsl/.
Koostanud Tiina Paet
Anna tagasisidet