Häälikuühendid

Häälikuühendiks nimetatakse sõnas (lihtsõnas) kõrvu asetsevaid täishäälikuid ehk vokaale või kaashäälikuid ehk konsonante. Häälikuühendid on kas täishäälikuühendid ehk vokaalühendid (kuuluvad ühte silpi) või kaashäälikuühendid ehk konsonantühendid (kuuluvad ühte silpi või on kahe silbi piiril).

Täishäälikuühend

Täishäälikuühendi ehk diftongi moodustavad kaks erinevat täishäälikut, mis kuuluvad ühte silpi^[1]: õed, klou-nid, au-ga, koi-dab, pata-reid. Täishäälikuühendis kirjutatakse mõlemad täishäälikud alati ühe tähega: au, nõu-sid, lau-du, nai-si, prae-gu, seal, põud, öel-da, kau-boi. Neil juhtudel, kus täishäälikud kuuluvad eri silpidesse, ei ole tegemist täishäälikuühendiga: ava-us, pale-us, skumbri-ast, tri-ol. Samuti ei ole tegemist täishäälikuühendiga, kui kirjapildis järgneb pikale täishäälikule järgmises silbis veel üks täishäälik, nt rii-ul, sii-a, uu-e, luu-a (häälduses silbipiiril poolvokaal [riijul], [siija], [uuwe], [luuwa]).

Kui täishäälik on silbis kirjutatud kahe samasuguse tähega, on tegu pika täishääliku ehk pika monoftongiga: aas-ta, kää-bus, oo-ta, or-biit, tee-ma.

Kaashäälikuühend

Kaashäälikuühendi kaashäälikud kuuluvad kas eri silpidesse: küm-nes, Ar-no, arg-si, band-žo, hams-ter, sünk-jas, kalps-ti, korst-na, Holst-re, vintsk-lema, või ühte silpi: plaks, mnjah, skle-roos, ptruu-tama, laast, ko-dunt, E-vald, morsk.

Kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik tema pikkusest olenemata ühe tähega: sinki, märkige, komplekside, fänkond, lipkond, tallinlane, kausjas, türanlik, lõplik, renessanslik, printseslik, kristalne, homseks, aptsihh, vurdi, põmdi, mauhti, ampsti, suflee, triumf, (sõi) borši, (mängis) harfi.

Pikk s, mille ees on l, m, n, r, kirjutatakse erandlikult kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut: impulss, jamss, nüanss, lansseerima, konkurss, pärssima, ressurss, Varssavi (aga varsti, purskav, hamster); sealhulgas ne-liiteliste sõnade käändevormides ja tuletistes: dispersse (dispersne) > disperssus, perversse (perversne) > perversselt.

• Märkus. Sõnas börs (selle börsi, seda börsi) kannab konsonantühendi pikkust r, mitte s. Samasugused on nt hirs, vars, pulseerima, kurseerima. Sõnal põrsas (ja ka sõnal perse) on võimalikud ainsuse omastavas ja sellest moodustatavates vormides ning lühikeses ainsuse sisseütlevas nii üks kui ka kaks s-i: esimesel juhul on r pikk: põrsa, ja teisel juhul on s pikk: põrssa.

Erandlik on kirjutus

• 1) liidepartikli -gi, -ki korral: sallgi, programmgi, konngi, ehkki, šahhki, poisski, kättki;
• 2) tuletises, kus liide (nt -kond, -ne) algab sama kaashäälikuga, millega eelnev tüvi lõpeb: keskkond, õhkkond, salkkond (aga fänkond, lipkond); modernne, sealhulgas ne-liiteliste sõnade käändevormides või tuletistes: kompleksse (kompleksne) > kompleksselt, komplekssus;
• 3) mõnes hüüdsõnas: prr, trr, ptrr, tss.

Kui kaashäälik on kirjutatud kahe tähega, on tegu pika kaashääliku ehk topeltkaashäälikuga: krahh, tonn, vipp, kitarr, Parnass, parkett. Kui see jaguneb kahe silbi vahel, nimetatakse seda geminaadiks: šef-fe, uh-haa, oj-ja, meis-ter-lik-kus, lum-me, tup-pa, kum-mas-se, tšu-vaš-še, ka-bi-net-ti, riv-vi. Kolmetähelise kaashääliku järjend jaguneb kahe silbi vahel: kukk-ki, ko-rall-la-ne, an-till-la-sed, or-well-lik.

Tähtsamate erijuhtumite ülevaade

Liitsõnad

Liitsõnade häälikuühendeid vaadeldakse sõnakaupa: kuning|riik, kaug|prillid, kesk|kriminaal|politsei, leiu|ala, laia|astmeline, viie|eurone.

Liitsõna kirjutamisel ei arvestata liitsõna piiril häälikute, nende pikkuse ning ühendite märkimise reegleid, st liitsõnas kirjutatakse kõik osad nii, nagu nad seisaksid eraldi.

1. Helitu hääliku kõrval võib olla b, d, g: umbtee, hiidtäht, Randsalu, argpüks, kingsepp, tiibklaver.
2. Kõrvuti võib sattuda mitu (kolm või neli) ühesugust kaashääliku- või täishäälikutähte: lõpppeatus (~ lõpp-peatus, vt sidekriipsu võib panna), kilovatttund, hakkkotlet, kontrolllabor, fotogrammmeetria, fajanssserviis; sajaaastane, üleeelmine, tormiiil, monoooper, tööökonomist; maaaadlik, veeeelsoojendi, luuuuris, jäääärne, sealjuures pika täishääliku või diftongi järel võib olla kaks ühesugust kaashäälikutähte: kleeppilt, biskviittort, plaattee, praakkaup, bareljeeffiguur, poollahti, piimmahl, nöörredel, polaarrebane, kuivvili, Raikküla, kiirrong, raalloetav.
3. Kaashäälikuühendi reeglit ei arvestata: purskkaev, võrkkest, kurttumm, lillkapsas, välkkiire, ülddistsipliin, värssdraama, tikksaag, šalottsibul, liuggraafik, tüüpprojekt, upplamang, arvväärtus, käskkiri, ussripik, hirsstarn, keskklass, musttuhat, linttraktor.
4. Kõrvuti võivad sattuda i ja j või ü ja j: abijõud, karstijõgi, mandrijää, pöörijoon, püstijalu, ülijuhtiv; põldpüüjaht.

Liidepartikliga sõnad

1. -ki ees saab olla b, d, g: usubki, kumbki, needki, käinudki, kordki, lähedki, murrangki, kolleegki, Kitzbergki.
2. -ki liitumisel k-lõpulisele alussõnale satub kõrvuti mitu k-d: võimalikki, Sipsikki, kukkki, artišokkki; saakki, luikki, apteekki.
3. Kaashäälikuühendi reeglit ei arvestata: kellgi, Tammgi, linngi (vrd linlane); sinkki (vrd ostis sinki), vähkki, võrkki, krahhki, kausski, vettki.

Tuletised

1. Helitu häälikuga algava liite ees võib olla b, d, g: leibkond, kildkond, pöördkond, ringkond; õigsus, jalgsi, vargsi; sealjuures ne- ja s-liiteliste sõnade käändevormides ja tuletistes: urbsest (urb/ne : urbse), jõudsale (jõud/us : jõudsa), liigsed (liig/ne : liigse); võrdsus (võrd/ne : võrdse + -us), pingsus (ping/ne : pingsa + -us), soliidselt (soliid/ne : soliidse + -lt), õndsalt (õnn/is : õndsa + -lt), hoogsasti (hoog/ne : hoogsa + -sti).
2. Kõrvuti võib sattuda mitu ühesugust kaashäälikutähte, kui tuletusliide (nt -kond, -lik, -lane, -ne) algab sama kaashäälikuga, millega eelnev tüvi lõpeb: tolmukkond (tolmuk/as + -kond); ingellik (ingel + -lik), hegellik, cromwelllik (cromwell + -lik); makrelllased (makrell + -lased); sealjuures
   • a) pika täishääliku või diftongi järel võib olla kaks ühesugust kaashäälikutähte: paikkond; itaallane, eellane, iisraellik; siinne (siin + -ne), humaanne, skisofreenne, elektroonne, immuunne, mondäänne, obstsöönne; ainuõõssed, religioossed, kapriissus;
   • b) kaashäälikuühendi reeglit ei arvestata: keskkond, õhkkond (vrd fänkond, lipkond); modernne, komplekssus (kompleks/ne : kompleksse + -us), kompleksselt (kompleksse + -lt); ortodokssus (ortodoks/ne : ortodoksse + -us), dispersselt (dispers/ne : dispersse + -lt).

Kirjandus

• Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936.
• Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 1. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1963.
• Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 357–358.
• Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 6–9.
• Elmar Muuk, Lühike eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Teine, ümbertöötatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1928, lk 18–22, 23–27.
• Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. 8. trükk. Tartu: Teaduslik Kirjastus, 1946, lk 12–16.
• Maire Raadik, Õigekirjaspikker. Toimetanud Tiiu Erelt. Tartu: Atlex, 2016.
• Rõhuliite õigekiri. Selgitab Krista Kerge. – Kirjakeele teataja II 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 41–42.
• Karl Vainula, Eesti keele õigekirjutuse-käsiraamat. Autori kirjastus Tallinnas, 1932, lk 10–14.
• Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 353–357.
• Mihkel Veske, Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Tartu: Schnakenburg, 1879.
• Eduard Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus, 1968.
• Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 873–875.

Märkused

• [1] Mõnes keeles on ka triftongid ehk kolme täishääliku ühendid, mis kuuluksid sel juhul samuti täishäälikuühendite hulka. Varasemates käsitlustes on täishäälikuühendiks nimetatud ka neid, mis ulatuvad üle silbipiiri, nt ava-us, tri-o, pu-änt, embrü-o, süü-akse, rii-ul, äi-u, re-aalne, peri-ood, kuu-ik, vu-aal. Vt näiteks Arnold Kask, Aleksander Vaigla, Johannes Voldemar Veski, Eesti keeleõpetus ja harjutustik keskkooli I klassile (V õppeaasta). Häälikuõpetus. (= Keel ja Kirjandus 1934–1937, nr 4.) Tartu: Loodus, 1934, lk 39; Herman Rajamaa, Eesti käändsõnade deklinatsioonist. – Kooliuuenduslane 1939, nr 4, lk 74; Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 1. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1963, lk 62; Eduard Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus, 1968, lk 11; Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 30; Krista Uibu, Tüüpilised hääldusvead eesti keeles I. Vokaalid ja diftongid. Tartu Ülikool, 2009; 3. klassi eesti keele õppematerjal. Vaadatud 21.12.2016.

Anna tagasisidet