Diakriitiline märk ehk diakriitik on tähe peale, alla, sisse, kõrvale pandud või alustähest läbi tõmmatud lisamärk, mis muudab alustähe tähendust. Eesti tähestikus esinevad diakriitikutena täpid ehk treema (¨: ä, ö, ü), tilde (˜: õ) ning haak (ˇ: š, ž).
Teised tuntuimad diakriitikud on:
- akuut (´, nt á, ć, é, í, ó, ś),
- graavis (`, nt à, è, ì, ò, ù),
- kaar ehk breevis (˘, nt ă, ğ, ŭ),
- läbiv kaldkriips (nt ł, ø),
- makron ehk pikkuskriips (¯, nt ā, ē, ī, ō, ū),
- pöördsedii ehk ogonek (˛, nt ą, ę, į),
- sedii (¸, nt ç, ş; tüpograafiliselt lähedane alakomale: ķ, ļ, ņ),
- topeltakuut (nt ő, ű),
- tsirkumfleks (ˆ, nt â, ê, î, ô, û),
- ülapunkt (˙, nt ċ, ė, ż),
- ülasõõr (°, nt å, ů).
Kui tavaliselt moodustuvad suur- ja väiketähe paarid diakriitikutega tähtede puhul samasuguselt kui ilma diakriitikuteta tähtedel, siis aserbaidžaani ja türgi keeles on diakriitikuks loetud ka i peal olev punkt, seega on eraldi tähed punktita i (I ı, = eesti õ) ja punktiga i (İ i, = eesti i).
Ligatuurid ehk liittähed on kahest kõrvutisest tähest graafiliselt kokkukujundatud tähed. Islandi, norra ja taani keeles on kasutusel a ja e liitum æ, prantsuse keeles o ja e liitum œ. Mõne teise keele kirjapanekutes esineb samuti ligatuure, kuid üksnes tüpograafilise võttena (inglise encyclopædia võib kirjutada ka encyclopaedia, tuntud on ka fi, ff jm ligatuurid).
Teisendtähed on ladina alustähestiku tähti teisendades saadud tähekujud, nt aserbaidžaani ə, mis märgib ä-häälikut, või uued kujundatud või teistest kirjadest laenatud tähekujud, nt islandi Þ þ, Aafrika keeltes esinevad Ɛ ɛ, Ɔ ɔ, Ʃ ʃ, Ʒ ʒ.