Kiil on osalause, mis on nagu kiilutud teiste lauseliikmete vahele. Teistest osalausetest eraldatakse kiil mõttekriipsuga (–) ning koma pannakse mõttekriipsu järele, nt Ta ei jõudnud lausuda – meil oli tõesti väga vähe aega –, millal ta järgmine kord saabub. Laps algul võõrastab – pole ammu ju vanavanemaid näinud –, kuid pärast ronib vanaisa sülle.
Kui kiil sisaldab kõrvallauset, siis koma ei panda, nt Möödunud suvel – ei mäletagi, kas see oli puhkuse alguses või lõpus – käisin jälle Kuressaares. Ülejäänud vaatajad – neid pole palju, ehkki asjaolusid arvesse võttes päris kenasti – istuvad puude all või lebavad murul.
Lihtne reegel: kui kiil (mõttekriipsust mõttekriipsuni) mõtteliselt lausest välja arvata, peavad lause kirjavahemärgid jääma õiged. Näiteks
Ta ei jõudnud lausuda – meil oli tõesti väga vähe aega –, millal ta järgmine kord saabub.Vrd ilma kiiluta:Ta ei jõudnud lausuda, millal ta järgmine kord saabub.Möödunud suvel – ei mäletagi, kas see oli puhkuse alguses või lõpus – käisin jälle Kuressaares.Vrd ilma kiiluta:Möödunud suvel käisin jälle Kuressaares.
Vt ka „Mõttekriips“.
Anna tagasisidet