Võõrnimede hääldus

Võõrnimede korrektseks häälduseks piisab eesti häälikusüsteemi kuuluvatest häälikutest, seega võiks võõrnime hääldada kui võõrsõna.

Võõrnimede all on järgnevas mõeldud puht võõrkeelseid nimesid, seega jäävad vaatluse alt kõrvale nimed, mille kirjapilt on eestipäraseks mugandatud (Berliin, Mooses, Pariis, Taavet) või mida kirjutatakse küll reeglipäraselt, kuid hääldatakse eestipäraselt (Arkansas, London, esisilbirõhuga Moskva).

Võõrhäälikud

Võõrnimede hääldamisel tuleb leida sobiv tasakaal lähtekeele häälduse matkimise ja eesti hääldusaluse säilitamise vahel. Emakeele Seltsi keeletoimkond on 2000. a leidnud, et korrektseks häälduseks piisab eesti häälikusüsteemi kuuluvatest häälikutest. Seetõttu võiks sobiva häälduskuju leidmist kujutleda kui võõrsõna loomist, mida peab saama eestipäraselt hääldada ja käänata (vt ka mugandhääldus).

Juba 2000. aastal arutleti pikalt selle üle, kas seetõttu tuleks inglise nimedes loobuda th-ga märgitud hammashäälikute [θ] ja [ð] hääldamisest, mida üsna levinult hääldatakse originaalilähedaselt. Nende kahe hääliku asendamiseks pakuti vasteks kas kuuldeliselt lähedased [f] ja [v] või pigem kirjapildile viitavad [t] ja [d], seega Thatcher võiks olla kas [fätšer] või [tätšer].

Teatmeteostes (ENE, EE) on üsna ammusest ajast antud täpsem hääldus, kui eesti häälikusüsteemi kuuluvad häälikud seda võimaldaksid. Kui 2010. a-te alguses arutati Eesti Keele Instituudis ühtset häälduse märkimise süsteemi, siis leiti, et [θ] ja [ð] asendamine mingite muude häälikutega ei leiaks kasutajate mõistmist. Kokkuvõttes täiendati häälduse näitamiseks kasutatavate häälikute loetelu nende kahega + rõhutu silbi ebamäärase täishääliku jaoks [ə]. Lisati ka häälikud, mis eesti keeles on õigupoolest juba olemas: [w] (esineb meil siirdehäälikuna u ja järgneva täishääliku vahel, nt kaua [kauwa]) ja [ŋ] (esineb g ja k ees, nt vang [vaŋg]).

Muid eesti keeles puuduvaid häälikuid saab edasi anda kas kuuldeliselt lähima eesti häälikuvastega (nt araabia ḩ [ħ] asemel h: Ḩaḑramawt [hadram`aut]), kirjapildile viitava häälikuga (nt koosa keele naksuhäälikut c võiks hääldada [ts]) või saab selle jätta hääldamata (nt araabia heliline kõriahtushäälik ‘ayn).

Eesti häälikusüsteemis puuduvad helilised sulghäälikud g, b, d ja helilised sisihäälikud z ja ž, seetõttu on täiesti reeglipärane neid hääldada kui helituid häälikuid, ka võõrnimedes: Genf [k`enf], Bonn [p`onn], Dallas [tallas], Zagreb [saagreb], Žiguli [šigul`ii]¹. Samas on loogiline, et kui kõneleja soovib kuulajale edasi anda mõne vähem tuntud nime kirjapilti, siis hääldab ta vähemalt esimesel korral ka neid häälikuid heliliselt.

Häälikupikkus

Lähtekeeles esinevad pikad ja lühikesed häälikud tuleks võimalust mööda säilitada. Eesti keeles on see piirang, et pikk täishäälik ei saa olla rõhutus silbis, seetõttu võib neid säilitada, kui silbile anda (kaas)rõhk, nt soome Lappeenranta [l`app`eenr`anda], Vantaa [v`and`aa], ungari Veszprém [v`äspr`eem]. Ent nt ungari nime Hódmezővásárhely peaks hääldama [h`ood+m´äzöö+vaašaar+h`äi], seejuures mező rõhuga silbil me-, ent eesti häälduses kõlab see pigem [h`ood+mäsö+vaašar+h`äi]. (Plussid märgivad sõnaosade piire.)

Mõnes keeles ei tunta pikkade ja lühikeste täishäälikute vastandust, kuid eesti kõrvale tundub lahtise, st täishäälikuga lõppeva silbi täishäälik siiski pikk. Nende keelte hulka kuuluvad idaslaavi keeled (ukraina, valgevene, vene), kreeka, poola, enamik romaani keeli (hispaania, itaalia, portugali, rumeenia), indoneesia, suahiili jt. Pikka täishäälikut saab kasutada ühtlasi rõhulise silbi näitamiseks: Bali [baali], Kanin [k`aanin], Luga [luuga], Nairobi [nairoobi], Querétaro [kereetaro], Zakopane [zakopaane].

Pearõhk

Õige on säilitada lähtekeele pearõhk. Üksnes tuntumates nimedes on eesti häälduses kujunenud lähtekeelsest erinev rõhk, eeskätt on tegu rõhu nihkumisega esisilbile (Baikal, Moskva, Rostov, Tambov). Kolmesilbilistes võõrsõnades on rõhu paiknemine kas 1. või 3. silbil tänapäeval sageli kõikuv, olgugi et varem püüti seda fikseerida mh ortograafilise eristamisega (vrd algselt 3. silbi rõhuga amulett, armanjakk, burundukk, eskalopp, mandariin, minarett, vagonett ja 1. silbi rõhuga apelsin, baronet, kabinet, katelok, sigaret, varikap). Niisamuti võib tegelikus kõnes kõikuda kolmesilbiliste võõrnimede pearõhk, mis lähtekeelses häälduses paikneks 3. silbil. Osa neist on ka senistes ÕSides fikseeritud esisilbirõhuga, osa aga mitte: Amsterdam [amsterdam], hollandi [amsterd`am], Jerevan [jerev`an], Magadan [magad`an], Pavlodar [pavlod`aar], Rotterdam [roterdam], hollandi [roterd`am].

Eestlastele on tuttavamad inglise, saksa ja vene rõhumallid, samuti itaaliapärane eelviimase silbi rõhk nimedes, nagu Al Capone [al kapoone], Torino [toriino]. Mõnikord on aga levinud hääldused, milles pearõhk erineb lähtekeelsest.

1. Jaapani nimesid hääldatakse sageli nö itaalia malli kohaselt, nt Hiroshima [hirošiima], Nagasaki [nagasaaki], Ōsaka [osaaka] jne. Lähtekeelsele hääldusele lähemad oleksid esisilbirõhud: [h´irosjima], [n´agasaki], [oosaka].
2. Kreeka nimede rõhk on küsimusi tekitanud pikemat aega. Eeskätt on vaieldud selle üle, kas vanakreeka nimesid lugeda ladina- või kreekapärase rõhuga. Vrd nimesid (esimesena on antud kreekapärane rõhk, kaldkriipsu järel meil levinud rõhk): Aischylos (Αἰσχύλος, ladina Aeschylus) [aishüülos] / [`aishülos]; Aristoteles (Ἀριστοτέλης, ladina Aristotelēs) [aristot´eles] / [arist´oteles]; Euripides (Εὐριπίδης, ladina Euripidēs) [eurip´ides] / [eur´ipides]; Herakles (Ἡρακλῆς) [herakl`ees] / [herakles]; Prometheus (Προμηθεύς, ladina Promētheus) [prometh`eus] / [promeeteus] ~ [prometeus]; Sophokles (Σοφοκλῆς, ladina Sophoclēs) [sofokl`ees] / [sofokles].
3. Leedu nimede pearõhud on vahel ootamatud, nt Alytus [aliit`us], Palanga [palang`aa], Panevėžys [panävež`iis], Tauragė [taurag`ee], Ukmergė [ukmärg`ee]. ÕS on mitmel juhul aktsepteerinud eestipärase esisilbirõhu: Alytus [alitus], Palanga [palanga], Tauragė [taurage], Ukmergė [ukmärge], kuid levinud hääldust [paneveežis] siiski pole veel fikseerinud.
4. Tšehhi nimedes kaldutakse vahel rõhutama järgsilpe, nt Navratilová [navratiilova], olgugi et rõhk on seal alati 1. silbil: [n´avratilov`aa].
5. Ukraina nimede seas on Tšornobõl [tšornoobõl] seni tuntum vene nimega Tšernobõl, levinud hääldusega [tšernobõl] (vene nimes on rõhk 2. silbil).

Välde ja palatalisatsioon

Toimkonna soovitus ei käsitlenud väldet ega palatalisatsiooni, ometi on selge, et eestikeelses tekstis ei saa sõnad olla ilma väldeteta. Nagu näitavad uurimused, sõltub välde tavaliselt silbistruktuurist, st sellest, milline on silpide koosseis – kas need on pikad või lühikesed, lahtised (täishäälikuga lõppevad) või kinnised (kaashäälikuga lõppevad) jne. Allpool on näiteks toodud levinuimad vältemallid kahesilbilistes nimedes. ndr-tüüpi sisehäälikud on 1) täishäälik + pikk kaashäälik või kaashäälikuühend + l, m, n, r, v (sonorant), nt tundra (sellest tüübi nimetus), akne; 2) pikk täishäälik või diftong + kaashäälik + l, m, n, r, v, nt haigla.

• Lahja-tüüp. Kui nimi lõpeb lühikese täishäälikuga, siis on II välde: Pisa [piisa], Ahhaia [ahh´aia].
  • Kui nimes on ndr-tüüpi sisehäälikud, siis on III välde: Capri [k`apri], Džomolungma [džomol`ungma]
  • Kui sisehäälikute seas on sk, siis on III välde: Lessogorski [lessog`orski].
  • Läti ja soome nimedes on tavalisem III välde: Durbe [d`urbe], Oulu [`oulu].
• Album-tüüp. Kui nimi lõpeb lühikese kaashäälikuga (v.a s), siis on III välde: Aasov [`aasov].
• Katus-tüüp. Kui nimi lõpeb lühikese s-iga, siis on II välde: Kaunas [kaunas], Tunis [tuunis].
  • ndr-tüüpi sisehäälikutega nimedes, samuti läti ja soome nimedes on tavalisem III välde: Elbrus [`elbrus], Saldus [s`aldus], Aunus [`aunus].
  • Kreeka ja ladina os– ja us-lõpulistes nimedes on tavalisem III välde: Damaskus [dam`askus], Mileetos [mil`eetos].
• Õpik-tüüp. Kui nimi lõpeb pika kaashäälikuga või kaashäälikuühendiga, siis on II välde: Miskolc [miškolts], Tiibet [tiibet].
  • Osa selle silbistruktuuriga nimesid on kaherõhulised (kontsert-tüüp): Erfurt [`erf`urt], Island [`isl`and].
• Vaarao-tüüp. Kui nimi lõpeb pika täishäälikuga või diftongiga, siis on nimi tavaliselt kaherõhuline: Dessau [d`ess`au], Saimaa [s`aim`aa].

Lähtekeele palatalisatsiooni ehk peenendust on mõtet näidata eeskätt siis, kui ka eesti keeles on võimalik vastavat häälikut palataliseeerida. Nt Luhansk [luh`an’sk] (ukraina Луганськ), aga Kramatorsk [kramat`orsk] (ukraina Краматорськ). Viimasel juhul pole palatalisatsiooni märgitud, sest r-i palatalisatsiooni eesti keeles pole.

Levinud kõrvalekalded lähtekeele hääldusest

Järgnev lühiloetelu toob esile juhtumid, mille puhul laialt kasutatav hääldus erineb lähtekeelsest.

• Michelin [mišl`ää(n)], levinud hääldus [mišelin] (samal kujul ka mõnes naaberriigis).
• Olympiakos (uuskreeka Ολυμπιακός) [olibi.ak`os] , levinud hääldus [olümpiaakos] ilmselt sõna olümpia mõjul. Lähtekeelse häälduse kasutuselevõttu segab ilmselt ka selle suur erinevus kirjapildist.

Vt ka

• eesti keele häälikute ja kirjapildi suhe
• võõrnimede mugandhääldus

Kirjandus

• Peeter Päll, Võõrnimed eestikeelses tekstis. Tartu 2005, lk 126–130 (vältemallide kirjeldus).
• Võõrnimede hääldus. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitus 3. V 2000. – Kirjakeele teataja II. 1993–2000. Tartu 2000, lk 122–125.

Märkused

• [1] Häälduse märkimisel on tavaks saanud lähtuda kirjapildist (vt ka märkust häälduse peatükis) ja lähtekeele häälikutest, st näiteks buss on hääldusmärkidega koos [b`us’s], mitte [p`us’s], nagu on tegelik hääldus, samuti Djibouti [džibuuti], mis eesti hääldusalusel hääldub pigem [tšibuuti]. Niisamuti jääb häälduse märkimisel kajastamata häälikute vastastikune mõju, nt g, b, d muutumine täishelituiks helitute häälikute kõrval, nt abtiss [abt`iss], vrd tegelik [apt`iss], Hudson [h`adson], tegelik hääldus [h`atson].

Anna tagasisidet