Allolev tekst on väga esialgne, foneetikarühmas läbi vaatamata. Ülevaates kasutatud hääldusmärke vt eraldi artiklist.

Lühidalt

Kuigi eesti keele kirjaviisi loetakse häälduspäraseks, on nüansse üksikute tähtede häälduses.

Pikemalt

b, d, g

Eesti keeles märgivad b, d, g helituid häälikuid. Sõna alguses loetakse neid [p], [t], [k], näiteks banaan [pan`aan], diivan [t`iivan], galerii [kaler`ii]. Sõna keskel täishäälikute vahel ja sõna lõpus täishääliku järel häälduvad nad poolhelilistena, mida soome-ugri transkriptsioonis (SUT) märgitakse kapiteelidega ʙ, ᴅ, ɢ, näiteks vaba [SUT: vaʙà], saab [SUT: sâʙ], rida [SUT: riᴅà], iga [SUT: iɢà]. Samuti on b, d, g poolhelilised, kui täishääliku asemel on mõni muu heliline häälik (l, m, n, r, v), nt valge [SUT: val̀ɢe], umbne [SUT: um̀ʙne], kord [SUT: kor̀ᴅ], ladvad [SUT: laᴅvaᴅ].

Helitute häälikute naabruses häälduvad b, d, g tugevalt, nt kärbsed [k`ärpsed], absoluutne [apsol`uutne], võrdsed [v`õrtsed], adsorbaat [atsorb`aat], vargsi [v`arksi], foogt [f`ookt].

Märkus. Sõnastikes on tavaks näidata hääldusmärke kirjapildist lähtuvalt: [k`ärbsed], [absol`uutne] jne. See ei kajasta nende tegelikku, üldaktsepteeritud hääldust.

Sõnaalguline h

Põhja-Eesti murretes sõnaalguline h ei hääldu. Kirjakeeles on sõnaalguline h fikseeritud ja kohati esineb sõnapaare, milles h eristab tähendusi: allikashallikas, arutamaharutama, hõngõng. Uuringud näitavad, et tänapäeval peetakse avalikes esinemistes sõnaalgulise h hääldamist korrektseks, samas kui vabamas kõnes võib see endiselt hääldamata jääda.

z, ž

Eesti keeles märgivad z ja ž helituid häälikuid [s] ja [š], näiteks zlott [sl`ot’t], zombi [sombi], žargoon [šarg`oon], želee [šel`ee]. Sõna keskel ja sõna lõpus heliliste häälikute naabruses häälduvad nad poolhelilistena, mida soome-ugri transkriptsioonis märgitakse kapiteelidega ᴢ ja ᴢ̌, nt jeziid [SUT: jeᴢî·ᴅ], dražee [SUT: traᴢ̌ê·]. Seega ž märgib š nõrka vastet, nii nagu g märgib k nõrka vastet.

Kombinatsioonid dz ja häälduvad sõna algul [ts] ja [tš], nt dzott [ts`ot’t], džäss [tš`äss]. Sõna keskel ja lõpus heliliste häälikute naabruses häälduvad nad poolhelilistena.

Märkus. Vanemas, saksapärases hääldustavas hääldub z [ts], nt zooloog [ts`ool`oog].

üü

Kui üü-le järgneb mõni muu täishäälik, siis hääldub [üi], nt hüüe [hüie], hüüud [hüiud], püüa [püia], süüa [s`üia].

Kirjandus

Anna tagasisidet