Ülevaates kasutatud hääldusmärke vt eraldi artiklist.
Lühidalt
Kuigi eesti keele kirjaviisi loetakse häälduspäraseks, on nüansse üksikute tähtede häälduses.
Pikemalt
b, d, g
Eesti keeles märgivad b, d, g helituid häälikuid, mis on vastavalt p, t, k lühikesed vasted. Sõna alguses kirjutatakse eesti omasõnades p, t, k. Võõrsõnades võivad lähtekirjapildi näitamiseks sõna alguses esineda ka b, d, g, ent loetakse neid ikka [p], [t], [k], näiteks banaan [pan`aan], diivan [t`iivan], galerii [kaler`ii]. Sõna keskel täishäälikute vahel ja sõna lõpus täishääliku järel häälduvad nad lühikestena, mõnikord peaaegu helilistena, näiteks vaba, saab, rida, iga. Samuti on b, d, g lühikesed, kui täishääliku asemel on mõni muu heliline häälik (l, m, n, r, v), nt valge, umbne, kord, ladvad. Vt ka nende häälikute märkimist soome-ugri transkriptsioonis.
Helitute häälikute naabruses häälduvad b, d, g pikalt, tugevalt, nt kärbsed [k`ärpsed], absoluutne [apsol`uutne], võrdsed [v`õrtsed], adsorbaat [atsorb`aat], vargsi [v`arksi], foogt [f`ookt].
Märkus. Sõnastikes on tavaks näidata hääldusmärke kirjapildist lähtuvalt: [k`ärbsed], [absol`uutne] jne. See ei kajasta nende tegelikku, üldaktsepteeritud hääldust.
Sõnaalguline h
Põhja-Eesti murretes sõnaalguline h ei hääldu. Kirjakeeles on sõnaalguline h fikseeritud ja kohati esineb sõnapaare, milles h eristab tähendusi: allikas – hallikas, arutama – harutama, hõng – õng. Uuringud näitavad, et tänapäeval on avalikes esinemistes sõnaalgulise h hääldamine tavaks, samas kui vabamas kõnes võib see endiselt hääldamata jääda.
i, j
Kui i on rõhutu ja talle järgneb teine täishäälik, siis hääldub i enamasti [j]; seejuures kaob silbipiir ja mõnikord kaob ka [j], asendudes eelneva kaashääliku peenendusega. Kõnes esineb see nähtus vahelduvalt ja sujuvate üleminekutega. Vrd sotsiaalne – kirjapildilähedane [sot.si.`aal.ne], tavalisem [sots.j`aal.ne] ja selle lihtsustus [sot’.s`aal.ne]. (Punktid näitavad silbipiire.) Veel näiteid: materiaalne [materj`aalne], sotsioloog [s´otsjol`oog] ja [s´ot’sol`oog].
Harva hääldub ka e samas positsioonis [j], nt muuseum [m`uusjum], vahel ka video [vidjo].
z, ž
Eesti keeles märgivad z ja ž helituid häälikuid [s] ja [š], näiteks zlott [sl`ot’t], zombi [sombi], žargoon [šarg`oon], želee [šel`ee]. Sõna keskel ja sõna lõpus heliliste häälikute naabruses häälduvad nad lühikestena, nt jeziid, dražee. Sisuliselt ž märgib š lühikest vastet, nii nagu g märgib k lühikest vastet.
Kombinatsioonid dz ja dž häälduvad sõna algul [ts] ja [tš], nt dzott [ts`ot’t], džäss [tš`äss].
Märkus. Vanemas, saksapärases hääldustavas hääldub z [ts], nt zooloog [ts`ool`oog].
üü
Kui üü-le järgneb mõni muu täishäälik, siis hääldub [üi], nt hüüe [hüie], hüüud [hüiud], püüa [püia], süüa [s`üia].
Koostanud foneetikarühm