Sisukord

Kuigi eesti kirjaviis on üldiselt häälduspärane, ei anna ta paljudel juhtudel edasi fonoloogiliselt olulisi nähtusi, nagu väldet, peenendust või rõhku. Samuti on vahel vaja märkida täpsemalt tsitaatsõnade ja võõrnimede hääldust. Selleks on Eesti Keele Instituudi tänapäeva eesti keele sõnastikes 2012. aastast kasutusel ühtne hääldusmärkide süsteem.

Lühidalt

EKI ühendsõnastikus (Sõnaveebis) märgitakse III väldet graavisega (`), nt s`ammuma, I- ja II-vältelist rõhusilpi akuudiga (´), nt ekl´ektika, ja peenendust sirge ülakomaga, nt kul'u. Hääldusmärke võib näha Sõnaveebis tsitaatsõnade ja võõrnimede eraldi esile tõstetud hääldusväljal ja täisparadigmade vormide märkidega vaates.

Pikemalt

Välte märkimine

III väldet märgib graavis (`) silbituumaks oleva täishääliku ees: auton`oomia, k`indel, k`onts`ert, all`ergia, esse`ist.

I ega II väldet eraldi ei märgita: rida, teine, õpik.

Rõhu märkimine

Rõhku märgib akuut (´) silbituumaks oleva täishääliku ees: ekl´ektika, de´ontika, all´ergik, abrakad´abra. Kui rõhusilbis on pikk täishäälik, siis akuuti ei lisata: irooniline, poeetika, biomeetriline. Rõhku märgitakse üldjuhul vaid järgsilbis.

Kui rõhusilp on ühtlasi III vältes, siis rõhku eraldi ei märgita, vaid piisab vältemärgist: ond`atra. Seega märgitakse akuudiga üksnes I- ja II-vältelisi rõhusilpe.

Kaasrõhku ei märgita. Võõrsõnades, milles rõhk on esimesel silbil, aga järgsilp on III vältes, nt hääldus presid`ent suurt arusaamatust ei põhjusta, aga tsitaatsõnades ja võõrnimedes märgitakse kindluse mõttes siis ka esisilbirõhk, nt Brandenburg – br´andenb`urg.

Märkus. Mõnes sõnastikus välteid ei märgita ja sel juhul on vältest sõltumatuks rõhumärgiks keskpunkt (·). Eespool toodud näited oleksid selles tähistuses ekl·ektika, de·ontika, all·ergik, abrakad·abra, ond·atra.

Peenenduse märkimine

Peenendust ehk palatalisatsiooni märgib sirge ülakoma kaashääliku järel: kul'u, plät'ud. Kui järgneb i või j, siis on peenendus reeglipärane ja eraldi seda ei märgita.

Muud tingmärgid

Liitsõnaosa piiri märgib pluss (+): l`iit+sõna, `all+m`aa+r`aud+t`ee.

Kriitilist silbipiiri märgib punkt (.): tri.o, all`ergi.a. Kriitilise silbipiirina on välja toodud juhud, kui kaks kõrvutist lühikest täishäälikut kuuluvad eri silpidesse. Silpide arvust võib sõltuda käändtüüp. Kui silbipiiril esineb juba välte- või rõhumärk, nt de´ontika, siis eraldi märki ei vajata.

Mõned erihäälikud

Häälduse edasiandmiseks kasutatakse eesti tähestikku ja korrektseks häälduseks võiks sellest piisata. Peamiselt inglise ja prantsuse keele kaudu on siiski meile tuttavamaks saanud mõned häälikud, mida on tavaks tsitaatsõnade ja võõrnimede hääldamisel kasutada.

ð märgib helilist hammashäälikut, nagu th inglise sõnas this. Lihtsamas häälduses võib asendada d-ga.

θ märgib helitut hammashäälikut, nagu th inglise sõnas thick. Lihtsamas häälduses võib asendada t-ga.

ŋ märgib ng-häälikut, mis esineb ka eesti keeles, nt sõnas kong, kui jätta lõpust hääldamata g. (Märgitakse vaid siis, kui esineb üksi, ilma järgneva g või k-ta.)

w märgib põgusat u-häälikut, nagu nt nime Washington alguses. Esineb eesti keeles siirdehäälikuna, nt kaua [kauwa].

ə märgib rõhutu silbi ebamäärast täishäälikut, nagu a inglise sõnas about. Lihtsamas häälduses võib asendada e või ö-ga.

(r) märgib inglise nõrgalt häälduvat või hääldumatut r-i: Tower [tauə(r)]. Sellise r-iga lõppevaid nimesid on tavaks käänata konsonantlõpulistena, nt Tower : Toweri.

(n) märgib prantsuse ja mõne muu keele nasaalvokaale: Toulon [tuloo(n)]. Nasaalvokaaliga lõppevaid nimesid on tavaks käänata konsonantlõpulistena, nt Toulon : Touloni.

Anna tagasisidet