Lühidalt
Viisiütlev ehk instruktiiv väljendab tegemise või olemise viisi, nt avasüli, p`alja p`äi ~ p`aljap`äi, piki silmi ~ pikisilmi, värisevi käsi, suuri vaevu ~ suurivaevu. Viisiütlev moodustatakse kas i-mitmusest, nt s`uu : s`u/id – s`ui (ammuli s`ui ~ ammulis`ui), värisev : väriseva/id – värisevi (värisevi käsi), või tüvemitmusest, nt s`uur s`ilm : suuri/l silmi/l – suuri silmi ~ suurisilmi, k`eel : keeli/l – keeli (jumala-, ingli-, mesikeeli).
Pikemalt
Viisiütlev ehk instruktiiv on vorm, mis paikneb käände ja määrsõna piirimail. Osa viisiütlevaid on lähemal käändele (nt otseses tähenduses esinev värisevi käsi, võrdle kaasaütlev värisevate kätega), osa määrsõnadele (nt ülekantud tähenduses esinevad pikisilmi, üksisõnu). Oletatavasti XV–XVI sajandil on viisiütlev kaotanud oma ajaloolise lõpu -n ning muutunud eesti keeles harvaks.
Tänapäeval viisiütlevat enam käändena ei käsitata. Peamine põhjus on see, et viisiütlev on kasutusel suhteliselt piiratud hulgast käändsõnadest (millest suur osa on seotud kehaga, nt l`ahtisi silmi, piki silmi ~ pikisilmi, p`alja jalu ~ p`aljajalu, värisevi käsi, ammuli s`ui ~ ammulis`ui, avasüli, pooli hääli ~ poolihääli). Seejuures käibib viisiütlev enamasti koos täiendiga (sõnaühendis või liitsõna esiosana), mille valik on samuti üsna piiratud. Teine vastuargument viisiütleva käändeks pidamisele on asjaolu, et viisiütlev on tavaliselt mitmusevormis, kuid tähendus võib olla ainsuslik.
Väljendades tegemise või olemise viisi, vastab viisiütlev küsimusele kuidas? mis viisil?
Viisiütlevas ühend võib olla kasutusel ka kõrvuti alal- või kaasaütlevaga, nt vaatab suuril silmil ~ suurte silmadega ~ suuri silmi ~ suurisilmi, pisarsilmil ~ pisarsilmi, vesiste silmadega ~ vesisi silmi, k`uulab ammuli s`uuga ~ ammuli s`ui, tuleb l`ehvivate hõlmadega ~ l`ehvivi hõlmu.
Kuidas viisiütlevat moodustada?
Viisiütleva moodustamise aluseks on vokaalmitmuse tüvi, mis esineb eelkõige mitmuse osastavas ja mitmuse rööpvormide käänetes. Viisiütlev moodustatakse ilma käändelõputa.
Vokaalmitmus jaguneb kaheks: 1) i-mitmus, mille tunnus on i (mitmuse osastava lõpus on -/id, nt väriseva/id, l`ehviva/id, n`õtkuva/id, k`innise/id), ja 2) tüvemitmus, mille puhul on mitmuse tunnus i sulanud tüvevokaaliga ühte (mitmuse osastava lõpus on vokaal -i, -u või -e, nt käsi, j`algu, s`uuri, h`ulle, pisikesi, k`innisi).
Tüvemitmusega sõnade viisiütlev
suuri silmi ~ suurisilmi
Tüvemitmuslik viisiütlev moodustatakse enamasti ühe- või kahesilbilistest sõnadest, mis on nõrgeneva astmevaheldusega (nt j`alg : jala) või astmevahelduseta (nt sõna : sõna).
Nõrgeneva astmevaheldusega sõnadel on mitmuse osastav tugevas astmes, teised tüvemitmusega rööpvormid ja viisiütlev on nõrgas astmes (j`algu : jalu/s – jalu, s`uuri : suuri/l – suuri, t`eisi : teisi/st – teisi). Nt j`algu – jalu (h`arkis jalu ~ h`arkisjalu), käsi – käsi (p`alja käsi ~ p`aljakäsi), k`õrvu – kõrvu (k`ikkis kõrvu ~ k`ikkiskõrvu), h`õlmu – hõlmu (l`ehvivi hõlmu), s`uuri s`ilmi – suuri silmi ~ suurisilmi, p`ooli h`ääli – pooli hääli ~ poolihääli, t`eisi sõnu – teisi sõnu ~ teisisõnu.
Astmevahelduseta sõnade viisiütlev langeb kokku mitmuse osastavaga, nt l`ahtine : l`ahtisi, pisike(ne) : pisikesi, sõna : sõnu (l`ahtisi hõlmu, pisikesi sõrmi, teisi sõnu).
i-mitmusega sõnade viisiütlev
i-mitmuslik viisiütlev moodustatakse enamasti sõnadest, mis on tugevneva astmevaheldusega (nt paljas : p`alja) või astmevahelduseta (nt n`ukker : n`ukra). Tugevneva astmevaheldusega sõnadel on mitmuse osastav ja rööpvormid tugevas astmes ning ka viisiütlev on tugevas astmes, nt paljas : p`alja/id – p`alja (jalu). Astmevahelduseta sõnadel on sama välde kõigis vormides, nt n`ukker : n`ukra/id – n`ukra (meeli). Kahesilbilise viisiütleva kõrval võib selles rühmas olla ka kolmesilbilisi, nt kavala/id – kavala (meeli), masaja/id – masaja (jalu).
i-mitmusliku viisiütleva moodustamisel tekib pärast osastava lõpu kadu viisiütleva lõppu diftong (sõna tüvevokaal + i), kust kaob üks vokaalidest. Vokaal võib kaduda kolmel eri moel.
p`alja jalu ~ p`aljajalu
Üldjuhul moodustatakse viisiütlev ilma i-ta, nii et ta langeb vormiliselt kokku i-mitmuse aluseks oleva tüvevariandiga ja ka ainsuse omastavaga, nt p`alja/id – p`alja (p`alja jalu, käsi, p`äi ~ p`aljajalu, -käsi, -p`äi), s`elge/id – s`elge (s`elge p`äi), n`ukra/id – n`ukra (n`ukra meeli).
l`ehvivi hõlmu
Teine võimalus on moodustada viisiütlev i-ga, nii et kaob mitmuse vormides esineva diftongi esimene osa ehk tüvevokaal, nt l`ehviva/id – l`ehvivi (l`ehvivi hõlmu), n`õtkuva/id – n`õtkuvi (n`õtkuvi jalu), tudiseva/id – tudisevi (tudisevi p`äi), lõkendava/id – lõkendavi (lõkendavi palgi), vesise/id – vesisi (vesisi silmi), k`innise/id – k`innisi (k`innisi s`ui).
Siia rühma kuuluvad peamiselt kolme- või ka enamasilbilised viisiütleva vormid, mille aluseks on enamasti v-kesksõnad ja mõned ne-sõnad.
k`inni s`ui ~ k`innis`ui
Kolmas võimalus hõlmab sõnu, mille ainsuse nimetava lõpus on pikk vokaal (nt s`uu, p`ää). Ühesilbilise tüve pikk vokaal lüheneb mitmuse tunnuse i ees ja tekib i-lõpuline diftong (nt s`uu : s`u/id, p`ää : p`ä/id). Viisiütleva vormi lõppu (ja mitmuse rööpvormidesse) jääb diftong.
Selline viisiütlev on olemas kahest ühesilbilisest sõnast: s`uu : s`u/id – s`ui (k`inni s`ui ~ k`innis`ui, ammuli s`ui ~ ammulis`ui), p`ää (~ p`ea) : p`ä/id – p`äi (p`üsti p`äi ~ p`üstip`äi, p`urjus p`äi ~ p`urjusp`äi).
Kuidas kujuneb välde?
Välte küsimus võib kerkida eeskätt astmevahelduslikest tüvemitmusega sõnadest moodustatud viisiütleva puhul: kas räägib pooli hääli (II välde) või räägib p`ooli h`ääli (III välde), kas vaatab suuri silmi (II välde) või s`uuri s`ilmi (III välde). Kuivõrd tüvemitmusega sõnade viisiütlev moodustatakse mitmuse tüve nõrgast astmest (nagu ka mitmuse rööpvormid), on nende sõnade viisiütlev II vältes. Tüve nõrga astme saab hõlpsasti kätte nt sees- või alalütlevast käändest: nagu poolis häälis, poolil häälil, nii ka pooli hääli ~ poolihääli (nii pooli kui ka hääli II vältes); nagu suuris silmis, suuril silmil, nii ka suuri silmi ~ suurisilmi (II välde). Kirjapildis langeb tüvemitmuslik viisiütlev küll kokku mitmuse osastavaga ning see võib anda ka alust välte kõikumiseks.
i-mitmusega sõnade osastava ja viisiütleva välde on sama, nt k`innise/id – k`innisi (s`ui), p`alja/id – p`alja (jalu), kavala/id – kavala (meeli).
Määrsõna, nt kinni, lahti, kikkis, harkis, purjus, püsti, või sõnaliigiga seostamatu kinnistüvi, nt ummis-, säilitab viisiütlevaga liitsõnu või sõnaühendeid moodustades oma välte, nt k`inni – k`inni silmi ~ k`innisilmi, h`arkis – h`arkis jalu ~ h`arkisjalu, ummisjalu.
Millal kirjutada kokku, millal lahku?
Viisiütlev võib esineda nii liitsõnades, nt pisarsilmi, avasüli, ummisjalu, naerusui, rahumeeli, jumalakeeli, kui ka sõnaühendites, nt lahtisi silmi, lehvivi hõlmu, värisevi käsi. Rööpselt nii sõnaühendi kui ka liitsõnana esinevad kahesilbilise esiosaga viisiütlevad, nt palja päi ~ paljapäi, üksi sõnu ~ üksisõnu, suuri vaevu ~ suurivaevu. Vt lähemalt peatüki „Muutumatute sõnade kokku- ja lahkukirjutamine“ jaotisest „Viisiütleva juhtumid“.
Kirjandus
- Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936.
- Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995.
- Kristiina Kross, Eesti instruktiivist. – Keel ja Kirjandus 1979, nr 8, lk 474–480.
- Kristiina Kross, Instruktiivi võimalikkus nüüdiseesti kirjakeeles. – Keel ja Kirjandus 1983, nr 5, lk 241–247.
- Kristiina Kross, Instruktiiv läänemeresoome keeltes. Tallinn: Valgus, 1988.
Koostanud Maire Raadik, Ülle Viks
Anna tagasisidet