Altai keelkonna turgi keelte oguusi keelerühma kuuluv türgi keel (Türkçe ~ Türk dili) on Türgi ametikeel ja üks kahest Küprose ametikeelest (kreeka keele kõrval), ta on tunnustatud vähemuskeel Bosnias ja Hertsegoviinas, Horvaatias, Iraagis, Kosovos, Kreekas, Põhja-Makedoonias ja Rumeenias.
Kirjutus
Türgi keel kasutab 1928. aastast ladina kirja (varasemat, araabia kirjale tuginevat ja ohtralt araabia laene sisaldavat türgi keele kuju nimetatakse osmanitürgi keeleks). Türgi tähestik:
A a (â), B b, C c, Ç ç, D d, E e, F f, G g, Ğ ğ, H h, I ı, İ i (î), J j, K k, L l, M m, N n, O o, Ö ö, P p, R r, S s, Ş ş, T t, U u (û), Ü ü, V v, Y y, Z z.
Tähed Â, Î ja Û esinevad võõrsõnades, algselt on nad märkinud araabia pikki täishäälikuid. Tähed Q, X, W esinevad üksnes võõrsõnades ja nimedes. Türgi tähestiku eripära on, et ladina algne tähepaar Ii on lahutatud kaheks paariks: täpita Iı-ks ja täpiga İi-ks (esimene hääldub nagu eesti [õ], teine nagu [i]).
Eesti tekstis kirjutatakse türgi nimesid muutmata kujul koos kõigi lisamärkidega, st originaalipäraselt. Erand võidakse teha suurtäht İ-le (vt allpool).
Praktilised lihtsustused
Väljaspool dokumente ja teatmeteoseid on tavaks asendada türgi suurtäht İ ladina punktita suurtähega I: İstanbul → Istanbul, İzmir → Izmir jts.
Hääldus
Lühidalt
Rõhk on ühtlaselt jaotunud kõigile silpidele, enamasti rõhutatakse rohkem viimast silpi.
Pikemalt
Rõhu paiknemine näiteks olevates nimedes on üle kontrollimata.
| Tähed | Hääldus | Näited |
|---|---|---|
| â | [ja] või [aa] | Hakkâri [hakjar·i], Elâzığ [eljaz·õõ] |
| c | [dž] | Bilecik [biledž·ik], Ceyhan [džeih·an] |
| ç | [tš] | Çakmak [tšakm·ak], Çamlıhemşin [tšamlõhämš·in] |
| e | [ä] l-i, m-i, n-i või r-i ees | Erdoğan [ärdoo·an], Denizli [dänizl·i] |
| ğ | ei hääldu, pikendab eelnevat täishäälikut | Ağrı [aar·õ], Muğla [muul·a], Niğde [niid·e] |
| i | [i] | İspir [isp·ir], İstanbul [istanb·ul], Divriği [divri·i] |
| ı | [õ] | Iğdır [õõd·õr], Isparta [õsp·arta], Bardız [bard·õz], Çankırı [tšankõr·õ] |
| j | [ž] | |
| ş | [š] | Şanlıurfa [šanlõ·urfa], Aşkale [aškal·e] |
| y | [j] ~ [i] | Yaylacık [jailadž·õk], Kılıçkaya [kõlõtškaj·a], Aydın [aid·õn] |
Isikunimed
Türgi isikunimemall on eesnimi (-nimed) + perekonnanimi, nt Kemal Aydın.
Eesnimesid (ad või isim) võib olla üks kuni kolm. Enamik nimesid on seotud kindla sooga, ent on ka mõlemasoolisi nimesid, nt Aytaç, Deniz, Derya, Evren, Evrim, Özgül, Ülkü, Yücel. Usklikes perekondades võidakse teiseks eesnimeks anda araabia nimesid, nt Mehmet või Muhammed. Kõige sagedamad eesnimed 2013. aastal olid meestel Mehmet, Mustafa, Ahmet, Ali, Hüseyin, Hasan, İbrahim, İsmail, Osman ja Yusuf (2013. a lastele pandud nimedest sagedaim), naistel Fatma, Ayşe, Emine, Hatice, Zeynep (2013. a lastele pandud nimedest sagedaim), Elif, Meryem, Şerife, Zehra, Sultan.
Perekonnanimi (soyad või soyisim) on Türgis kasutusel 1934. aastast. Tüüpiline türgi perekonnanimi sisaldab osist oğlu ‘poeg’, vahel lahku kirjutatuna: Sarcoğlu ~ Sarc oğlu, Süleymanoğlu ~ Süleyman oğlu. Kõige sagedamad perekonnanimed 2013. a olid Yılmaz, Kaya, Demir, Şahin, Çelik, Yıldız, Yıldırım, Öztürk, Aydın ja Özdemir.
Enne perekonnanimede juurutamist oli üks traditsioonilisi isikunimemalle eesnimi + isanimi. Seda leidub veel Küprosel, nt Ahmet Ersoy. Naine võtab sel juhul abielludes oma teiseks nimeks abikaasa eesnime, laps saab teiseks nimeks oma isa eesnime. Ahmet Ersoy naine võiks olla nimega Munevver Ahmet, poeg Halil Ahmet. Osmani riigis oli türklaste nimedeks sageli eesasendis isanimi või lisanimi + eesnimi, nt Mustafa-oğlu Mehmet, Köselerin Hasan. Kõrgemast seisusest isik võis nt olla nimega Sami Paşazade Mehmet Bey (st Mehmet Bey, Sami Paşa poeg või järeltulija).
Türgi kurdidel on küll sageli türgi tavade kohased nimed, ent on ka oma traditsioonilisi nimetamisviise, nt võidakse oma isa, vanaisa, ema või vanaema eesnime kasutada kesknimena.
Nimed perekonnas
Türgi naine võtab tavaliselt abielludes oma perekonnanimeks abikaasa perekonnanime, kuid mõnikord kasutab mõlemat, nt kui Fatma Karabacak abielluks Mehmet Keçeliga, oleks ta nimi kas Fatma Keçeli või Fatma Karabacak Keçeli. 2014. aastast on lubatud säilitada abiellumisel oma nimi ilma abikaasa nimeta, seega on võimalik ka Fatma Karabacak.
Lapsed saavad üldjuhul isa perekonnanime; võivad saada ka ema perekonnanime, kui ema ei ole abielus või isa pole teada.
Kohanimed
Türgi maa-ala kohta käivad eksonüümid: Anatoolia (Anadolu), Anatoolia mägismaa (Anadolu Yaylâsı), Antitaurus (Güneydoğu Toroslar), Araks (jõgi, Aras), Ararat (Büyükağri Dağı), Armeenia mägismaa (Karasu-Aras Dağları), Bosporus (İstanbul Boğazı), Dardanellid (Çanakkale Boğazı), Eufrat (jõgi, Fırat), Ida-Traakia (Doğu Trakya), Kiliikia Värav (kuru, Külek Boğazı), Kuldsarve laht (Haliç), Pontos (mäed, Kuzey Anadolu Dağları ~ Karadeniz Dağları), Taurus (Toroslar), Tigris (jõgi, Dicle), Türgi (Türkiye), Väike-Aasia (poolsaar, Küçük Asya), Väike-Ararat (Küçükağrı Dağı). Ajaloolised nimed (sulgudes ladina vaste): Aasia (Asia), Bitüünia (Bithynia), Früügia (Phrygia), Galaatia (Galatia), Kaaria (Caria), Kapadookia (Cappadocia), Kiliikia (Cilicia), Lükaoonia (Lycaonia), Lüüdia (Lydia), Lüükia (Lycia), Mileetos (Miletus), Müüsia (Mysia), Paflagoonia (Paphlagonia), Pamfüülia (Pamphylia), Pisiidia (Pisidia), Trooja (Ilium).
Kirjandus
- A Guide to Names and Naming Practices. – United Kingdom, March 2006 (p. 27–28 Turkish) (vaadatud 02.11.2021).
- Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Tallinn 2018, lk 1420.
- Turkish name. – Wikipedia.org (vaadatud 02.11.2021).