Indoeuroopa keelkonna slaavi keelte lõunaslaavi rühma kuuluv serbia keel (srpski jezik) on Serbia ametikeel, üks kahest ametikeelest Kosovos (koos albaania keelega), üks kolmest Bosnias ja Hertsegoviinas (koos bosnia ja horvaadi keelega), ta on tunnustatud vähemuskeel Horvaatias, Põhja-Makedoonias, Rumeenias, Slovakkias, Tšehhis ja Ungaris. Montenegros on serbia keel ametlikus kasutuses, aga riigikeelt nimetatakse montenegro keeleks (vt allpool). Serbia-horvaadi murrete kohta vt horvaadi nimede artiklist.
Kirjutus
Serbia keel kasutab kürillilist kirja ehk kirillitsat, rööpselt on kasutusel ladina kiri (serbia ladina tähestik langeb kokku horvaadi tähestikuga). Serbia kürilliline tähestik (looksulgudes ladina vasted):
А а {a}, Б б {b}, В в {v}, Г г {g}, Д д {d}, Ђ ђ {đ}, Е е {e}, Ж ж {ž}, З з {z}, И и {i}, Ј ј {j}, К к {k}, Л л {l}, Љ љ {lj}, М м {m}, Н н {n}, Њ њ {nj}, О о {o}, П п {p}, Р р {r}, С с {s}, Т т {t}, Ћ ћ {ć}, У у {u}, Ф ф {f}, Х х {h}, Ц ц {c}, Ч ч {č}, Џ џ {dž}, Ш ш {š}.
Et serbia keelel on ladinatäheline paralleelkirjaviis olemas, mis on kooskõlastatud horvaadi tähestikuga vastavalt 1954. a Novi Sadi kokkuleppele, siis kasutavad ladinakirjalised keeled seda kirillitsas kirjutatud serbia nimede fikseerimiseks.
Eesti tekstis kirjutatakse serbia nimed ladina kirjas, võttes aluseks serbia paralleelse ladina tähestiku ja horvaadi tähestiku.
Hääldus
Lühidalt
Rõhk on serbia nimedes liikuv, kuid ei lange kunagi viimasele silbile. Täishäälikud rõhusilbis ja sellele järgnevates silpides võivad olla lühikesed või pikad, ent kirjapilt pikkust ei kajasta. Horvaadi ja serbia keeles esineb ka tooniaktsent, rõhusilbid võivad olla tõusva või langeva tooniga (kombinatsioonis täishääliku pikkusega märgitakse tähe e näitel tooniaktsenti slavistikas nii: e – lühike toonita, ē – pikk toonita, è – lühike tõusev, é – pikk tõusev, ȅ – lühike langev, ȇ – pikk langev).
Pikemalt
Rõhu paiknemine ja täishäälikute pikkus näiteks toodud nimedes on üle kontrollimata.
| Tähed | Hääldus | Näited |
|---|---|---|
| c | [ts] | Andrijevica [andrijevitsa] |
| č | [tš] peenendamata | Bač [batš], Bečej [betšei], Čačak [tšatšak] |
| ć | [t’š] peenendatud | Leposavić [lepossavit’š], Pećinci [pet’šintsi] |
| đ | [d’ž] peenendatud* | Inđija [ind’žija] |
| s | [ss] täishäälikute vahel | Vlasenica [vlassenitsa] |
*Vastavat peenendamata häälikut märgib dž.
Isikunimed
Serbia isikunimemall on tavaliselt eesnimi + perekonnanimi, ametlikes nimistutes sageli ka perekonnanimi + eesnimi. Nt Aleksandar Vučić ~ Vučić Aleksandar (M), Ana Brnabić ~ Brnabić Ana (N).
Eesnimesid (ime) on tavaliselt üks. Serbia eesnimed on suuresti slaavi päritolu (Ljubomir, Miroslav, Vladimir, Božidarka, Radmila), on ka laenulisi kristlikke nimesid (Andrej, Đorđe, Ivan, Ana, Teodora) ja muid (Igor, Oliver, Olga). Kõige tüüpilisemad nimed on meestel Dragan, Zoran, Milan, Goran, Aleksandar, Slobodan, Petar, Dušan, Jovan ja Nikola, naistel Ljiljana, Gordana, Radmila, Jelena, Vesna, Mirjana, Zorica, Nada, Marija ja Vera[1].
Serbia perekonnanimed (prezime) on enamasti pärit isa- või emanimedest (Branković, Lukić, Miletić), ametinimetustest (Kovačević, Kolarević), kohaviidetest (Sremac, Takovoac) või isikuomadustest (Ćosaić, Radonjić, Brkaić). Tüüpiline nimelõpp on –ić, mida kannab umbes kaks kolmandikku serblastest. Levinuimad perekonnanimed Serbias on Jovanović, Petrović, Nikolić, Marković, Đorđević, Stojanović, Ilić, Stanković, Pavlović ja Milošević.
Nimed perekonnas
Serbia naine võtab abielludes endale tavaliselt mehe perekonnanime, kuid ta võib säilitada ka oma senise nime.
Kohanimed
Serbia ala kohta käivad eksonüümid: Banaat (Banat), Belgrad (Beograd), Doonau (jõgi, Dunav), Raudvärav (Đerdap ~ Gvozdena vrata), Serbia (Srbija), Valahhia madalik ehk Alam-Doonau madalik (Vlaška nizija).
Montenegro nimed
Alates iseseisvumisest 2006. a on Montenegro taotlenud oma keele tunnustamist iseseisva keelena. Nii nagu serbia keelt saab montenegro keelt (crnogorski jezik) kirjutada kas kürillilises või ladina kirjas. 2009. a kinnitatud õigekirjareeglid lisavad tähestikku ka kaks uut tähte: Ś ś ja Ź ź (kürillilises kirjas vastavalt С́ с́ ja З́ з́). Keele staatuse küsimus on jätkuvalt vaieldav nii Montenegros endas kui ka rahvusvaheliselt (ISO 639 keelekoodide standard on keelt küll tunnustanud).
Isikunimed. Montenegros võib A. Loma andmetel (vt kirjandusloetelu) esineda isikunimemall eesnimi + isanimi + perekonnanimi. Nt Nikola Petrov Popović. Ametlik isikunimemall on siiski kaheosaline: eesnimi + perekonnanimi. Kõige sagedamad eesnimed Montenegros on meestel Dragan, Milan, Zoran, Nikola, Milorad, Slobodan, Branko, Petar, Miodrag ja Veselin, naistel Milica, Radmila, Danica, Jelena, Zorka, Marija, Dragica, Ljubica, Ljiljana ja Nada[2]. Kõige sagedamad perekonnanimed on Popović, Marković, Ivanović, Radulović, Radović, Jovanović, Vuković, Knežević, Kovačević, Vujović[3].
Kohanimed. Montenegroga seotud eksonüümid: Montenegro (Crna Gora), Põhja-Albaania Alpid (Prokletije).
Vt ka
Kirjandus
- A Guide to Names and Naming Practices. – United Kingdom, March 2006 (p. 30–31 Bosnian, Serbian and Croatian) (vaadatud 11.01.2022).
- Aleksandar Loma, Das serbische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 669–687.
- Montenegrin. – Omniglot.com (vaadatud 03.09.2021).
- Peeter Päll, Maailma kohanimed. Tallinn 1999, lk 613.
- Serbian. – Omniglot.com (vaadatud 03.09.2021).
- Serbian name. – Wikipedia.org (vaadatud 11.01.2022).
Märkused
- [1] 50+ Best And Most Common Serbian Names Today. – Veljko Kursar, 14.10.2021, Ling App (vaadatud 12.01.2022).
- [2] Most Popular First Names In Montenegro. – Forebears.io (vaadatud 12.01.2022).
- [3] Montenegrin Surnames. – Surnames of the world (vaadatud 12.01.2022).