Indoeuroopa keelkonna slaavi keelte lõunaslaavi rühma kuuluv horvaadi keel (hrvatski jezik) on Horvaatia ametikeel, üks kolmest Bosnia ja Hertsegoviina ametikeelest (bosnia ja serbia kõrval), tal on ametlik staatus Serbias Vojvodina piirkonnas ja Austrias Burgenlandi liidumaal ning ta on tunnustatud vähemuskeel Itaalias, Montenegros, Slovakkias, Tšehhis ja Ungaris. Horvaadi kirjakeel rajaneb štokavi (< što ‘mis’) murdel, nii nagu ka bosnia, montenegro ja serbia keel.

Kirjutus

Horvaadi keel kasutab ladina kirja, milles on lisamärkidega tähti. Horvaadi tähestik:

A a, B b, C c, Č č, Ć ć, D d, Đ đ, Dž dž, E e, F f, G g, H h, I i, J j, K k, L l, Lj lj, M m, N n, Nj nj, O o, P p, R r, S s, Š š, T t, U u, V v, Z z, Ž ž.

Horvaadi suurtäht Đ langeb väliselt kokku islandi suurtähega Ð, aga et neil on erinevad väiketähe kujud (vastavalt đ ja ð), siis on nad arvatud eraldi tähtedeks ja neile antud eraldi koodid (horvaadi tähed on 16nd-koodiga 0110 Đ, 0111 đ). Vahel kohtab täheasendust Đ đDj dj (nt Đukanović = Djukanović).

Eesti tekstis kirjutatakse horvaadi nimesid muutmata kujul koos kõigi lisamärkidega, st originaalipäraselt.

Hääldus

Lühidalt

Rõhk on horvaadi nimedes liikuv, kuid ei lange kunagi viimasele silbile. Rõhk võib langeda ka kaashäälikutevahelisele r-ile, nt Krk [k(õ)rk]. Täishäälikud rõhusilbis ja sellele järgnevates silpides võivad olla lühikesed või pikad, ent kirjapilt pikkust ei kajasta. Horvaadi ja serbia keeles esineb ka tooniaktsent, rõhusilbid võivad olla tõusva või langeva tooniga (kombinatsioonis täishääliku pikkusega märgitakse tähe e näitel tooniaktsenti slavistikas nii: e – lühike toonita, ē – pikk toonita, è – lühike tõusev, é – pikk tõusev, ȅ – lühike langev, ȇ – pikk langev).

Pikemalt

Rõhu paiknemine ja täishäälikute pikkus näiteks toodud nimedes on üle kontrollimata.

TähedHääldusNäited
c[ts]Cavtat [tsavtat], Cres [tsress]
č[tš] peenendamataBrač [bratš], Učka [utška]
ć[t’š] peenendatudBihać [bihat’š], Ćićarija [t’šit’šarija]
đ[d’ž] peenendatud*Đakovo [d’žakovo]
s[ss] täishäälikute vahelSisak [sissak]
Horvaadi nimede hääldus

*Vastavat peenendamata häälikut märgib .

Isikunimed

Horvaadi isikunimemall on eesnimi (-nimed) + perekonnanimi. Nt Andrej Plenković (M), Nikolina Brnjac (N).

Eesnimesid võib 1992. a nimeseaduse (Zakon o osobnom imenu) kohaselt olla kuni kaks; nad on päritolult slaavi (Blago, Bojan, Dragomir, Slavomir, Bogdana, Mira, Snješka), kristlikud (Aleksandar, Ljudevit, Stipe, Ana, Marija) ja uuemad laenulised (Thomas, Andrea) nimed. 2011. a rahvaloenduse andmeil olid kõige sagedamad nimed meestel Ivan, Marko, Josip, Stjepan ja Tomislav, naistel Marija, Ana ja Ivana.

Perekonnanimesid horvaatidel on teada 12. saj-st. Nimede lähteks on eesnimed, ema- ja isanimed (Anić, Blažević, Ivanec), ametinimetused (Kovač ‘sepp’, Klobučar ‘kübarsepp’), hüüdnimed (Debeljak, Crnić), kohanimed (Duvnjak, Bosanac), etnilised nimetused (Hrvat, Čerkez, Mađar) jm. 2011. a rahvaloenduse andmeil olid kõige sagedamad perekonnanimed Horvat, Kovačević, Babić, Marić, Jurić, Novak, Kovačić, Kneževiź, Vuković ja Marković.

Nimed perekonnas

Horvaadi naine võtab abielludes tavaliselt omale mehe perekonnanime või siis liidab oma perekonnanimele sidekriipsu abil mehe perekonnanime, nt Kolinda Grabar-Kitarović (Horvaatia president 2015–2020, abikaasa nimi Jakov Kitarović). Kumbki abikaasa võib säilitada ka oma senise nime või võtta ühiseks perekonnanimeks emma-kumma nime, kuid teise abikaasa nime võib oma nimele liita vaid üks abikaasadest.

Laps saab perekonnanimeks kas vanemate ühise perekonnanime, emma-kumma vanema perekonnanime (kui need on erinevad) või mõlema vanema perekonnanimed (topeltperekonnanimi, sidekriipsuta), nt Gordan Grlić Radman, Nina Obuljen Koržinek (Horvaatia valitsuse ministrid 2021. a). Lubatud on kanda kuni kaht perekonnanime.

Kohanimed

Horvaatia ala kohta käivad eksonüümid: Dalmaatsia (Dalmacija), Dalmaatsia saared (Dalmatinski otoci), Dinaari mäestik (Dinaridi), Doonau (jõgi, Dunav), Horvaatia (Hrvatska), Istria (Istra), Slavoonia (Slavonija).

Serbia-horvaadi murded ja kirjakeeled

Endise Jugoslaavia alal moodustavad sealsed lõunaslaavi keelekujud – peale makedoonia ja sloveeni keele – vastastikku mõistetava ja sujuvate üleminekutega keelekoosluse, mida võib nimetada serbia-horvaadi ehk serbohorvaadi keeleks (srpskohrvatski jezik), uuemal ajal ka bosnia-horvaadi-serbia keeleks (nt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu dokumentides, inglise Bosnian/Croatian/Serbian ehk BCS) või lausa bosnia-horvaadi-montenegro-serbia keeleks. Keeleteaduslikult on tegu pigem ühe keelega, mis aga poliitilistel põhjustel on jagunenud vastavalt iseseisvatele riikidele bosnia, horvaadi, montenegro ja serbia kirjakeeleks.

Selle keele murdeid on tavaks jagada kolme pearühma ja suurimat neist omakorda kolmeks alarühmaks:

  • štokavi murre (horvaadi štokavsko narječje ~ štokavština / serbia štokavsko narečje),
    • e-line murrak (ekavski govor / ekavski izgovor),
    • ije-line murrak (ijekavski govor / ijekavski izgovor),
    • i-line murrak (ikavski govor / ikavski izgovor),
  • tšakavi murre (čakavsko narječje ~ čakavština / čakavsko narečje),
  • kaikavi murre (kajkavsko narječje ~ kajkavština / kajkavsko narečje).

Murded on nimetatud küsisõna “mis” järgi: štokavi murdes on see što või šta, tšakavi murdes ča või ca, kaikavi murdes kaj või kej. Štokavi murrakud on nimetatud teatud tüvedes esinevate häälikuliste vastavuste alusel. Tšakavi murret kõneldakse tänapäeval Horvaatia rannikualadel, kaikavi murret Põhja-Horvaatias.

Štokavi murde allmurded (Wikimedia Commons)
Horvaadi murded 20. saj keskel (Wikimedia Commons)

Bosnia nimed

Bosnia keel (bosanski jezik) on Bosnia ja Hertsegoviina islamiusulise rahva keel, mis kasutab enamasti samuti ladina kirja, kuigi võib esineda ka kürillilises kirjas. Ladina tähestik langeb kokku horvaadi tähestikuga, erinevusi on sõnavaras ja grammatikas. Bosnia keelt kirjutati varem ka teatud arhailises kirillitsas ja Osmanite võimu ajal araabia kirjas, aktiivsemalt on keelt arendatud 1990. aastatest alates. Bosnia nimede häälduses saab juhinduda horvaadi näidetest.

Isikunimed. Bosnia eesnimede hulgas on rohkesti usuga seotud nimesid. 2020. a pandi Bosnias ja Hertsegoviinas poistele kõige rohkem nimeks Ahmed, Davud, Amar, Hamza, Daris, Adin, Harun, Eman, Ali ja Džan, tüdrukutele Sara, Merjem, Asja, Amina, Esma, Ema, Hana, Lejla, Lamija ja Ajla[1]. Bosnia perekonnanimedele on tüüpiline lõpp –begović, nt Izetbegović. Andmebaasis Forebears on kõige sagedamad perekonnanimed Hodžić, Kovačević, Marković, Petrović, Tomić, Delić, Hadžić, Savić, Halilović ja Babić[2].

Kohanimed. Bosnia ja Hertsegoviinaga seotud eksonüümid: Bosnia (Bosna), Bosnia ja Hertsegoviina (riik, Bosna i Hercegovina), Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon (Federacija Bosne i Hercegovine), Hertsegoviina (Hercegovina), Kesk-Bosnia kanton (Srednjobosanski kanton), Lääne-Hertsegoviina kanton (Zapadnohercegovački kanton), Serblaste Vabariik (Republika Srpska).

Vt ka serbia (ja montenegro) nimed.

Kirjandus

  • A Guide to Names and Naming Practices. – United Kingdom, March 2006 (p. 30–31 Bosnian, Serbian and Croatian) (vaadatud 10.01.2022).
  • Bosnian. – Omniglot.com (vaadatud 29.08.2021).
  • Croatian. – Omniglot.com (vaadatud 29.08.2021).
  • Croatian name. – Wikipedia.org (vaadatud 10.01.2022).
  • Peeter Päll, Maailma kohanimed. Tallinn 1999, lk 587–588.
  • Johanna Virkkula, Das kroatische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 431–440.

Märkused

Anna tagasisidet