Paronüümid

Paronüümid on kujult lähedased, ent erineva tähendusega sõnad. Näiteks omasõnad käsitsema–käsitlema–käsitama, soovitav–soovitatav või võõrsõnad metroloogia–meteoroloogia. Üldkeele sagedaste sõnade puhul pole keelekorralduses 20. sajandil seatud tähenduspiirangud tänapäeva seisukohast põhjendatud.

Paronüümide uurimine on nii Eestis kui maailmas üldiselt kuni viimase ajani suuresti tähelepanuta jäänud. Pigem on koostatud paronüümide sõnastikke ja loendeid, kusjuures need sisaldavad palju oskuskeele sõnu:

• Helen Plado, Katrin Mandra „Väike paronüümisõnastik” (2008)
• Tiiu Erelt „Terminiõpetus” (2007, lk 165–174)
• Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross „Eesti keele käsiraamat” (2020, lk 582–590)

Eestis on paljud paronüümid kunstlikult loodud 1920.–30. aastatel, mil ühtset eesti kirjakeelt kujundati. Osa paronüüme loodi üldkeelde (sh hakati eristama käibel olnud sünonüümide tähendusi), paljud oskuskeelde.

Paronüümid võivad terminiloomes olla põhjendatud, aga üldkeeles mitte: keel ei salli samas või väga lähedases ümbruses liiga sarnaseid sõnu. Psühholingvistikas tehtud uurimustest on selgunud, et kujult ja tähenduselt lähedasi sõnu on raske lahus hoida.

Mõnede üldkeele sõnade puhul on tähenduste eristused kunstlikult loodud 20. sajandil. Sellised on näiteks sagedasti kasutatavad paronüümipesad: enamus–enamik, eri–erinev, järele–järgi, vahel–vahest–vast, õieti–õigesti. Varem on need sõnad keeles käibinud sünonüümidena, ja nagu uuemad uurimused on näidanud, käibivad nad sünonüümidena ka tänapäevases keelekasutuses.

Näiteks tähenduses ’suurem osa’ esinevad ühevõrra nii enamus (94,5%) kui ka enamik (100%); niisamuti on sünonüümid erinev (81,5%) ja eri (94,5%) tähenduses ’erisugune, eristuv’. Sõnale enamus määratud tähendus ’arvuline ülekaal’ on keeles ise väga marginaalne (5,5%), nagu ka sõna erinev tähendus ’eraldi olev’ (1,5%). Sõna järgi esineb pea pooltel kasutusjuhtudel (42,5%) ühendverbides, kuigi seda peeti varem ebasoovitavaks. Sõna vahest puhul esineb väga sageli (70%) tähendus ’mõnikord’, mis on ÕS 2018-s argikeelseks märgitud (ehk kirjakeeles seni soovimatu olnud tähendus); sõna vast puhul on valdav tähendus ’ehk, võib-olla’ (96,5%). Harvemini esineb õieti tähenduses ’õigel moel, mitte valesti’ (22%), aga keeles elab temagi, olles ses tähenduses sõna õigesti sünonüüm.

Keelekorraldajad on neile sõnadele eraldi tähendused andnud eri aegadel: 1930ndatel pesadele järele–järgi ja vahel–vahest–vast, 1940ndatel eri–erinev, 1950ndatel enamus–enamik ja ÕS 1999-s õieti–õigesti. Kooliõpetuses püüti sõnu õieti–õigesti eristada juba 20. sajandi esimesest poolest alates.

Keeleuurijad on esile tõstnud tegeliku keelekasutuse rolli keele süsteemis: keele struktuur sünnib keelekasutuses, keel on pidevalt muutuv, arenev ja ümberorganiseeruv süsteem. Keelekasutuse uurimine aitab tuvastada tüüpilist, juurdunud keelekasutust.

Eesti keelekorralduses on olnud põhimõte, et normingud ja soovitused ei tohiks rahvalikust kirjakeelest kuigipalju eemalduda, seetõttu tuleb keelekorralduslikke nõuandeid pidevalt uuendada. Iseäranis puudutab see sõnavara, mis on keele kõige muutuvam osa. Uuemate uurimuste põhjal oleme EKI ühendsõnastikus (Sõnaveebis) lisanud varem paronüümideks peetud sagedamatele üldkeele sõnadele uuendatud ÕSi soovitused.

Kirjandus

• Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Eesti Keele Instituut, 2020. Tallinn: EKSA.
• Tiiu Erelt. Terminiõpetus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 161–174.
• Helen Plado, Katrin Mandra. Väike paronüümisõnastik. Toimetanud Tiina Paet. Tartu: Keelehooldekeskus, 2008.
• Lydia Risberg, Margit Langemets. Paronüümide probleem eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, 2021, 10, 903−926.
• Lydia Risberg, Margit Langemets. Kas paronüümid või sünonüümid? – EKI keelenõuanne, 12.12.2021.

Koostanud Lydia Risberg ja Margit Langemets

Anna tagasisidet