Suur algustäht tähistab: 1) lause algust, 2) nimesid (pärisnimesid), 3) osa nimetusi (üldnimesid) nende ametlikkuse ja püsikindluse märkimiseks, 4) tunderõhku.[1]

Pärisnimi tähistab üksikobjekti, üldnimi kui mitut tahes objekti; pärisnime moodustamise viis on sageli suvaline, üldnime oma enamasti motiveeritud (mõiste tunnused peavad keeleliste vahendite kaudu selgesti välja tulema); pärisnimi on üldiselt tõlkimatu, üldnimi tõlgitav.[2]

Suure ja väikese algustähe opositsioon
Algustäheortograafia käsitleb suure ja väikese algustähe opositsiooni, st missugune tähendus on suurel algustähel väikesega võrreldes. Kui sellest oleneb tähendus, on suure ja väikese algustähe vaheldamine põhjendatud, nt Mari (tüdruku nimi) ja mari (üldnimi), Tallinna Sadam (aktsiaselts) ja Tallinna sadam (nt Miinisadam, Lennusadam, Bekkeri sadam). Kui algustähest ei olene tähendus, võib tavatekstis nimetusi alati kirjutada väiketähega: rahandusministeerium, riigikohus, politsei- ja piirivalveamet.

Lause alguse suurtäht

Suur täht märgib lause algust ja võib mõnikord märkida ka rea algust (nt siltidel, luuletustes). Rea alguse suurtäht ei ole siiski kohustuslik. Kui kontaktandmed (ameti- või üksusenimetus) on esitatud eri ridadel, on soovitatav rea alguse suurtähte pigem vältida, sest sellest võidakse ekslikult järeldada, nagu tuleks ametinimetusi ja allüksuste nimetusi ka jooksvas tekstis kirjutada suure tähega.[3]

Kui lause algab nimega, mille esitäht on väike, nt eSwatini, iPhone, võib rakendada reeglipärast suurtähte (Eswatini, Iphone) või säilitada väikese algustähe.

Suurtähte ei ole tavaks kasutada juhul, kui lause algab tsiteeritava keelendiga (vormistatud kursiivkirjas)[4], nt -ja tuletab verbidest tegijanimesid. mata-vorm väljendab sooritamata tegevust. Kui tsiteeritav keelend on iseseisev sõna, mitte sõnaosa, võib siiski kirjutada ka suure tähega, nt sisaldama on seisundiverb, mille puhul on loomulik kasutada osasihitist. ~ Sisaldama on seisundiverb, mille puhul on loomulik kasutada osasihitist. Tsiteeritavad nimed kirjutatakse suure tähega.

Nime suurtäht

Nimes kirjutatakse harilikult iga sõna suure algustähega. Kui nime juurde kuulub liigisõna, kirjutatakse see harilikult väiketähega, nt Peipsi järv, aktsiaselts Tallinna Vesi, kauplus Kangas ja Nööp, Pimedate Ööde filmifestival, Maarjamaa Risti teenetemärk. Erandiks on asutused ja nende eeskujul ka riigid, mille nimetuste ametlikkuse rõhutamiseks võidakse väga ametlikes tekstides peale nime kirjutada suure tähega ka liigisõna.

Väikese algustähega kirjutatakse veebiaadressina esitatud nimed: delfi.ee, lugesin postimees.ee-st, auto24.ee, rajaleidja.ee, ostatargalt.ee. Vrd suure tähega Delfi portaal ~ portaal Delfi, Postimees, portaalid Auto 24, Rajaleidja, Osta Targalt.

Suurt ja väikest algustähte rakendatakse ka kujundusvõttena (siltidel, logodel jms kohtades). Selline algustäht jääb väljapoole õigekirjatava ning nime kasutamisel tekstis on soovitatav lähtuda nimede üldreeglist ehk kirjutada nimi suure algustähega: Adidas (mitte logo järgi väiketähega „adidas“), Guess (mitte logo järgi suurtähtkirjas „GUESS“). Nimesid, mille kujunduses paikneb suurtäht nime keskel, võib kirjutada üldreegli järgi ehk suure algustähega, kuid võib ka järgida nimepanija soovitud kuju (kui see on kirjutajale teada): Powerpoint (või PowerPoint), Easyjet (või easyJet), Iphone (või iPhone).[5] Vt ka lause alguse suurtäht.

Algustähe mõttes ebakindel piirkond on kujundlikud (ümberütlevad) kohtade, ehitiste, isikute, kaupade jms nimetused. Neid võib kirjutada väiketähega nagu nimetusi ja võib kirjutada ka suure tähega nagu nimesid: must mander või Must Mander (vrd Soome Vabariik), Tartu plasku või Plasku, Volkswageni põrnikas või Põrnikas, raudne leedi või Raudne Leedi (vrd Viivi Luik). Kohtade ja ehitiste suure tähega kirjutamisel võib järgida ka tavalist kohanimemalli, kus liigisõna jääb väiketäheliseks: Must mander (vrd Vaikne ookean), Valguse palee (vrd Sõpruse sild). Vt ka reegli ajalugu.

Ametlikkust ja püsikindlust märkiv suurtäht

Suurtäht võib näidata asutuse, ettevõtte, organisatsiooni või ühenduse nimetuse ametlikkust, nt Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Ülikool. Seda nimetatakse ametlikkussuurtäheks.[6] Tüüpilisest nimemallist (kus nimi kirjutatakse suure tähega, liigisõna väikesega, nt Tartu ülikool, Rapla linnavalitsus) erineb ametlikkussuurtähe kasutamine selle poolest, et selline suurtäht haarab kaasa ka liigisõna (Tartu Ülikool, Rapla Linnavalitsus).

Ametlikkussuurtähe kasutamine ei olene üksikust nimetusest (ei ole olemas üksiknimetusi, mille puhul oleks suurtäht kohustuslik), vaid oleneb teksti laadist: kas ametlik (nt õigusakt, leping, ametikiri, asutuse veebileht) või tavatekst (nt ajaleht, ilu- või tarbekirjandusteos). Mõnes tekstis sobib seega kirjutada Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Ülikool, mõnes aga haridus- ja teadusministeerium ning Tartu ülikool. Ametlikkussuurtäht on kantseleikeele erinähtus ega peaks olema üldortograafias kohustuslik.[7] Suure tähega saab ametlikus tekstis kirjutada iseseisvate asutuste (harilikult juriidiline isik) ametlikke ja täielikke nimetusi, ametlikkussuurtäht ei laiene osakondade ega muude allüksuste nimetustele. Iseseisva asutusena ametlikkussuurtähe kasutamise mõttes ei ole otstarbekas käsitada asutusi, mille täisnimetuses on olemas viide ülaasutusele, vrd Tartu Ülikooli muuseum (kuulub Tartu Ülikooli alla) ja Pärnu Muuseum (nimetuses ei ole viidet alluvussuhtele). Peale asutuste võib ametlikkussuurtähte kasutada ka riikide ja osariikide nimetuste ametlikkuse rõhutamiseks.

Püsikindluse näitamiseks on muusikateoste ja ajaloosündmuste nimetusi kirjutatud mõnikord esisuurtähega (nimetuse esimene sõna suure tähega, ülejäänud väikesega), kuid see mall ei kuulu tänapäeval enam üldkohustuslikku ortograafiasse.

Tunderõhku märkiv suurtäht

Tunderõhku väljendavad ülimussuurtäht, personifitseeriv suurtäht ning adressaatide Sina ja Teie suurtäht.

Ülimussuurtähte (maiuscula maiestatis) kasutatakse erilise austuse väljendamiseks tiitlites, nagu Tema Pühadus XIV dalai-laama, Tema Majesteet Norra kuningas Harald, Nende Majesteedid Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia. Ülimussuurtähte ei ole tavaks kasutada ameti- ja aunimetuste, auastmete, teaduskraadide kirjutamisel (nt president, direktor, juhatuse esimees, admiral, professor, audoktor, aasta ema).

Personifitseeriva suurtähe näiteid on Saatus, Surm, Kivist Külaline, Karu, Rebane; Jumal (kristlaste ainujumala nimi), Püha Vaim, Allah.

Adressaatide suurtähte kasutatakse kirjades. Teie kirjutatakse suure tähega juhul, kui adressaate on üks. Kui neid, kelle poole kirjas korraga pöördutakse, on mitu, kirjutatakse teie väiketähega. Sina puhul pole tähenduslikku vahet, kas kirjutada suure tähega Sina või väikese tähega sina.[8]

Erialakeele tavad ja üldkeelne tarvitus

Erinevalt üldkeeles kujunenud tavast ja põhimõtetest on mõne eriala puhul tava või kokkulepe teistsugune. Siia kuuluvad näiteks

  • botaanikas, zooloogias ja loomakasvatuses järgitav tava kirjutada kohanimetäiendid väikese tähega ja häälduspäraselt (amuuri korgipuu, atlandi heeringas, tori hobune; üldkeeles sobivad ka Amuuri korgipuu, Atlandi heeringas ja Tori hobune);
  • taimede sordinimede kirjutamine ülakomade vahel (’Jõgeva kollane’, üldkeeles sobib kasutada jutumärke, nt „Jõgeva kollane“);
  • ajaloolaste tava kirjutada sündmuste kinnistunud nimetusi esisuurähega (Teine maailmasõda, üldkeeles sobib teine maailmasõda);
  • geoloogide kokkulepe käsitada stratigraafiatermineid nimedena (Vanaaegkond, Kambrium ja Alam-Kambrium, üldkeeles sobib neid termineid, millesse ei kuulu kohanimetäiendid, kirjutada ka üldnimedena, nt vanaaegkond, kambrium ja alamkambrium; vrd ka devon ehk Devoni ladestu või ajastu).

Nimetusobjektide rühmad

On kujunenud tava käsitleda suure ja väikese algustähe kasutust nimetusobjektide kaupa. Nimi või suure algustähega kirjutatav nimetus võib olla
1) kohal,
2) ehitisel, ruumil,
3) asutusel, ettevõttel, organisatsioonil, ühendusel,
4) riigil, osariigil,
5) isikul, olendil,
6) perioodikaväljaandel,
7) teosel, dokumendil, sarjal, saatel,
8) autasul,
9) üritusel,
10) taimesordil,
11) kaubal,
12) sõidukil.

Harilikult väikese algustähega kirjutatav nimetus on muu hulgas
1) pühadel, tähtpäevadel, nädalapäevadel, kuudel, idamaa kalendri aastanimetustel,
2) ameti- ja aunimetustel, auastmetel, teaduskraadidel,
3) ajaloosündmustel.

Pane tähele!
Nimesid, ei eesti- ega võõrkeelseid, ei tule kirjutada kursiivkirjas.
Siinses käsiraamatus on nad kursiivis, et näiteid muust tekstist eristada.

Kirjandus

  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 364–383.
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 23–38.
  • Henn Saari, Algustähe ja jutumärkide reeglistamise alused. – Keel ja Kirjandus 1974, nr 11, lk 649–660.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 363–376.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 879–887.

Märkused

  • [1] Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 23.
  • [2] Peeter Päll, Kas nimekorraldusteooria oleks mõeldav? – Sõnaga mõeldud mõte. Pühendusteos Tiiu Ereltile 20. aprillil 2012. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik ja Tiina Leemets. Eesti Keele Instituudi toimetised 14. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012, lk 191.
  • [3] Maire Raadik, Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Teine, täiendatud trükk. Toimetanud Tiiu Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 16.
  • [4] Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 2. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1964, lk 137; Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 363–364; Ellen Uuspõld, Üliõpilastööde vormistamise juhend. Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Eesti keele õppetool. Tartu: Tartu Ülikool, 2000, lk 18.
  • [5] Samu põhimõtteid järgitakse soome keeles, vt Kotimaisten kielten keskus. Kielitoimiston ohjepankki. Tuotenimet.
  • [6] Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 366.
  • [7] Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 377–378.
  • [8] Maire Raadik, Kas suurtähel on tähtsust? – Tiiu Erelt, Mati Erelt, Maire Raadik, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Keelenõuanne soovitab 2. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 150–152.

Koostanud Maire Raadik ja Peeter Päll

Anna tagasisidet