Soome-ugri transkriptsioon (SUT), rahvusvaheliselt tuntud kui Uurali keelte foneetiline tähestik (UPA – inglise Uralic Phonetic Alphabet) on täpse häälduse edasiandmiseks mõeldud süsteem, mille avaldas esmakordselt Eemil Nestor Setälä 1901. aastal. See erineb rahvusvahelisest foneetilisest tähestikust (IPA) mitmes aspektis.
Eesti keele jaoks kohandatud soome-ugri keelte foneetilises transkriptsioonis esineb palju diakriitilisi märke, mh selleks et kuidagi eristada välteid.
Häälikud
Üldiselt märgitakse häälikuid nii, nagu eesti tähestikus tavaks, sh tähed ä, ö, ü ja š (ent mitte õ!). Erinevalt tavakirjast ei kasutata suuri tähti, tavaks on transkriptsioonis kasutada kursiivkirja. Allpool on toodud teistmoodi märgitavad häälikud (sh murretes esinevad).
Häälikud kirjakeeles
e̮ = (tavaline) õ, näiteks Nõo [ne̮ò], Põlva [pe̮l̀va].
ė = kinnine (kitsas) e; selle märgiga tähistatakse sageli ka eesti põgusat j-i täishäälikute vahel, näiteks Raja [ra˛ėà].
ŋ = ng-häälik, mis esineb eesti keeles g ja k ees (murdeti võib ka esineda üksi), näiteks Kongu [koŋ̆ɢù].
ʙ, ᴅ, ɢ, ᴢ – poolhelitud häälikud, mis eesti keeles esinevad täishäälikute vahel või sõna lõpus (kirjakeeles on nende asemel b, d, g ja s), näiteks Kibu [kiʙù], Rida [riᴅà], Jägala [jäɢala], Vase [vaᴢè].
w = põgus u, mis tekib üleminekuhäälikuna u ja muu täishääliku vahel, nt Laua [lauwà].
Häälikud murretes
e͔ = Võru- ja Setomaal esinev õ ja e vahepealne häälik, näiteks tulè͔ (Tulõ).
i̮ = Võru- ja Setomaal esinev kõrge õ (= vene ы), näiteks ni̮nà (Nõna).
i̬, u̬, ü̬ – Võru- ja Setomaal esinevad i ja e, u ja o ning ü ja ö vahepealsed häälikud (tavaliselt III-vältelises silbis), näiteks kî̬lva (Kiilva), sû̬‿külä̀ (Suukülä), tü̬̂tsmäni (Tüütsmäni).
ɒ = Hiiu- ja Saaremaal esinev ebamäärane a-häälik järgsilbis, näiteks ak̀kiᴅɒ (Akkida).
ə = Hiiu- ja Saaremaal esinev ebamäärane e-häälik järgsilbis, näiteks aľ̆listə (Alliste).
ɔ = lahtine o, Hiiumaal esinev a ja o vaheline häälik, näiteks kɔ̄lù (Kaalu).
ɛ = kinnine ä, Hiiu- ja Saaremaal esinev ä ja e vaheline häälik, näiteks pɛ̂ (pää).
ʔ = Võru- ja Setomaal esinev kõrisulghäälik (võru kirjakeeles märgitud q-ga, vahel ülakomaga), näiteks hürüväʔ (Hürüväq).
Märkus. Tagurpidi kaar tähe all märkis vanemas transkriptsioonis pooltäishäälikut, näiteks e̮ŭ̯nà (Õuna); i̯ märkis sageli ka j-häälikut, näiteks i̯alà (Jala).
Välted
Eesti keele välteid eristatakse häälikupikkusi tähistavate märkide abil, mis lisatakse tähe peale. Põhilised pikkusmärgid on ˘ poollühikese, ` poolpika, ¯ pika, ᷾ kolmveerandpika ja ˆ ülipika hääliku tähistamiseks.
I-vältelised sõnad
Ei vaja lisamärke, ent kui 2. silp on lahtine, siis märgitakse sinna poolpikk häälik: Lina [linà], Nisu [niᴢù], Tudu [tuᴅù].
II-vältelised sõnad
Pikka täishäälikut märgitakse ¯-ga; muudel juhtudel kasutatakse lühidusmärki ˘, näitamaks, et tegu on harilikust lühema kestusega. Kui 2. silp on lahtine, märgitakse sinna poolpikk häälik. Näiteid: Laada [lāᴅà], Rõõmu [rē̮mù], Ääre [ǟrè], Laulu [laŭlù], Paisu [paĭᴢù], Tamme [tam̆mè], Järve [jär̆vè], Tootsi [tōt̆sì].
Pandagu tähele, et kui kirjakeeles märgitakse täishäälikutevahelist II-vältelist k, p, t-d ühekordselt, siis foneetilises transkriptsioonis on need tähed topelt: Voki [vok̆kì], Kõpu [ke̮p̆pù], Nutu [nut̆tù].
III-vältelised sõnad
Pikka täishäälikut märgitakse ˆ-ga; muudel juhtudel kasutatakse poolpikkusmärki `, näitamaks, et tegu on harilikust pikema kestusega. Kui korraga esinevad pikk täishäälik ja pikk kaashäälik, siis kasutatakse esimese peal kolmveerandpikkuse märki. Näiteid: Kuuda [kûᴅa], Vääna [vä̂na], Lõuna [le̮ùna], Paide [paìᴅe], Kumma [kum̀ma], Lähte [läh̀te], Laukna [lauk̀na], Rakke [rak̀ke], Saapa [sa᷾ppa].
Ühesilbilises sõnas kasutatakse samu märke, pikka kaashäälikut märgib ¯, näiteks Loo [lô], Lao [laò], Kumm [kum̄].
Võrdluseks eri tüüpi sisehäälikutega sõnu II ja III vältes:
| II vältes | SUT | III vältes | SUT |
|---|---|---|---|
| saada | sāᴅà | saada | sâᴅa |
| kannu | kan̆nù | kannu | kaǹnu |
| paki | pak̆kì | pakki | pak̀ki |
| lauda | laŭᴅà | lauda | laùᴅa |
| lauto | laut̆tò | lauta | lautta |
| teete | tēt̆tè | toota | to᷾tta |
| valgu | val̆ɢù | valgu | val̀ɢu |
| konto | kont̆tò | konte | końtte |
| koorte | kōrt̆tè | kaarte | ka᷾rtte |
| pasta | pas̆tà | pesta | pes̀ta |
| söösta | sȫs̆tà | söösta | sö᷾s̀ta |
| mõista | me̮is̆tà | mõista | me̮is̀ta |
| tekno- | tek̆nò | akna | ak̀na |
Peenendus ehk palatalisatsioon
Palatalisatsiooni märgib ´ tähe peal või kõrval, näiteks Tonja (~Ton'a) [tońà], Välja [väľ̆jà].
Muud märgid
˛ märgib silbipiiri kriitilistel juhtudel, näiteks Raja [ra˛ėà].
‿ märgib sõnaosapiiri, nt Ridaküla [riᴅà‿külà].
· märgib pearõhku kaugemal sõnas, nt Rogatka [roɢa·t̆kà].
Tekstinäide
Tavakirjas
Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim. Igal inimesel peavad olema kõik käesoleva deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist. Lisaks sellele ei tohi inimeste vahel vahet teha riigi või territooriumi poliitilise, õigusliku või rahvusvahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, kas territoorium, mille kodanik ollakse, on sõltumatu, hooldusalune või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud.
EKI ühendsõnastiku hääldusmärkidega
K`õik inimesed sünnivad vabadena ja v`õrdsetena oma väärikuselt ja `õigustelt. N`eile on `antud m`õistus ja südame+tunnistus ja nende s`uhtumist `üks+teisesse p`eab k`andma v`endluse v`aim. Igal inimesel peavad olema k`õik k`äes+oleva deklaratsiooniga v`älja kuulutatud `õigused ja vabadused, olenemata rassist, naha+v`ärvusest, s`oost, usulisest, poliitilisest või m`uudest v`eendumustest, r`ahvuslikust või sotsi`aalsest pärit+olust, varanduslikust, s`eisuslikust või m`uust seisundist. Lisaks sellele ei tohi inimeste vahel vahet teha riigi või territ`ooriumi poliitilise, `õigusliku või r`ahvus+vahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, kas territ`oorium, mille kodan`ik ollakse, on s`õltumatu, h`ooldus+alune või mõnel m`uul viisil oma suver`äänsuses piiratud.
Soome-ugri transkriptsioonis
ke̮ik̀ inimeᴢeᴅ süń̆nivaᴅ vaʙàᴅena ja ve̮rt̀set̆tena omà vǟrik̆kuᴢelt̀ ja e̮ìɢustelt̀ // neìle on anttuᴅ me̮is̀tuᴢ ja süᴅàme‿tuń̆nistuᴢ ja nen̆ᴅe suh̀tumist ük̀s‿teĭᴢesse peàʙ kaǹᴅma veǹᴅluᴢe vaìm // iɢal inimeᴢel peăvaᴅ olema ke̮ik̀ käèᴢ‿oleva tek̆laratsjō·niɢa väľ̀ja kūlut̆tat̆tuᴅ e̮ìɢuᴢeᴅ ja vaʙàᴅuᴢeᴅ / olenemat̆ta raś̆sist / nahà‿vär̀vuᴢest / so᷾s̀t / uᴢuliᴢest / polī·t̆tiliᴢest ve̮i mûᴅest vênᴅumustest / rah̀vuslik̆kust ve̮i sotsjâ·lᴢest pärit̆t‿olust / varanᴅuslik̆kust / seìᴢuslik̆kust ve̮i mu᷾s̀t seĭᴢunᴅist // liᴢaks sel̆lele ei tohì inimeste vahel vahet̀ tehà rīɢì ve̮i ter̆rit̆tô·rjumi polī·t̆tiliᴢe / e̮ìɢuslik̆ku ve̮i rah̀vuᴢ‿vaheliᴢe seĭᴢunᴅi pe̮h̆jal / olenemat̆ta sel̆lest / kas ter̆rit̆tô·rjum / mil̆le koᴅanik̀ ol̆lakse / on se̮lttumat̆tu / hôlᴅuᴢ‿alune ve̮i me̮nel mûl vīᴢil omà suverä̂·nᴢuᴢeᴢ pīrat̆tuᴅ //
(Katkend inimõiguste ülddeklaratsioonist)
Märkus. Tekstis on iga sõna transkribeeritud eraldiseisvana, v.a lauserõhutud ühesilbilised sõnad (ei, kui, on, või jt), milles pikkusmärke pole tavaks lisada. Seotud lugemisel mõjuvad ka naabersõnade häälikud, vrd peàʙ kaǹᴅma ~ peàp‿kaǹᴅma. Praktikas ei ole pikkusmärkide kasutamises täit ühtlust, üsna vahelduv on 2. silbi täishääliku poolpikkuse märkimine pikemates kui kahesilbilistes sõnades.
Vt ka
Kirjandus
- Paul Ariste, Foneetilise transkriptsiooni ja gooti kirja harjutusi. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool 1980.
- Uralic Phonetic Alphabet. – Wikipedia.org (vaadatud 08.04.2023).
- Кулло Венде, Финно-угорская транскрипция (ФУТ) в историческом аспекте и в сопоставлении с международным фонетическим алфавитом (МФА). Таллин: Академия наук Эстонской ССР, Институт языка и литературы 1976.