Hääldusmärgid EKI ühendsõnastikus

Kuigi eesti kirjaviis on üldiselt häälduspärane, ei anna ta paljudel juhtudel edasi fonoloogiliselt olulisi nähtusi, nagu väldet, peenendust või rõhku. Samuti on vahel vaja märkida täpsemalt tsitaatsõnade ja võõrnimede hääldust. Selleks on Eesti Keele Instituudi tänapäeva eesti keele sõnastikes 2012. aastast kasutusel ühtne hääldusmärkide süsteem.

EKI ühendsõnastikus (Sõnaveebis) märgitakse III väldet graavisega (`), nt s`ammuma, I- ja II-vältelist rõhusilpi akuudiga (´), nt ekl´ektika, ja peenendust sirge ülakomaga, nt kul'u. Hääldusmärke võib näha Sõnaveebis 1) tsitaatsõnade ja nimede, harva mõne muu keelendi puhul märksõna järel oleval hääldusväljal nurksulgude [] vahel ja 2) kõigi keelendite puhul sõnavormide tabeli märkidega vaates.

Välde

III väldet märgib graavis ` silbituumaks oleva täishääliku ees: auton`oomia, k`indel, k`onts`ert, all`ergia, esse`ist.

Kui märk on sulgudes (`), siis sobib häälduseks nii III kui ka II välde: t(`)eadusl`ik.

I ega II väldet eraldi ei märgita: rida, teine, õpik.

Rõhk

Rõhku märgib akuut ´ silbituumaks oleva täishääliku ees: ekl´ektika, de´ontika, all´ergik, abrakad´abra. Kui rõhusilbis on pikk täishäälik, siis akuuti ei lisata: irooniline, poeetika, biomeetriline. Rõhku märgitakse üldjuhul vaid järgsilbis.

Kui rõhumärk on sulgudes (´), siis võib sellel silbil olla pearõhk, aga ei pea olema: leedul(´)anna (st et hääldatakse nii esisilbirõhuga kui ka 3. silbi rõhuga).

Kui rõhusilp on ühtlasi III vältes, siis rõhku eraldi ei märgita, vaid piisab vältemärgist: ond`atra. Seega märgitakse akuudiga üksnes I- ja II-vältelisi rõhusilpe.

Kaasrõhku ei märgita. Võõrsõnades, milles rõhk on esimesel silbil, aga järgsilp on III vältes, nt hääldus presid`ent suurt arusaamatust ei põhjusta, aga tsitaatsõnades ja võõrnimedes märgitakse kindluse mõttes siis ka esisilbirõhk, nt Brandenburg – br´andenb`urg.

Märkus. Mõnes sõnastikus välteid ei märgita ja sel juhul on vältest sõltumatuks rõhumärgiks keskpunkt (·). Eespool toodud näited oleksid selles tähistuses ekl·ektika, de·ontika, all·ergik, abrakad·abra, ond·atra.

Peenendus

Peenendust ehk palatalisatsiooni märgib sirge ülakoma kaashääliku järel: kul'u, plät'ud. Kui lühikesele või pikale kaashäälikule järgneb i või j, siis on peenendus reeglipärane ja eraldi seda ei märgita, nt tellis (= tel'lis), välja (= väl'ja). Kui i või j-i ees on kaashäälikuühend, siis peenendust märgitakse. Vrd sõnavormide tabelis

• k`as's, omastav kassi, osastav k`assi jne,
• k`as't, omastav kas'ti, osastav k`as'ti jne.

Mõned erihäälikud

Häälduse edasiandmiseks kasutatakse eesti tähestikku ja korrektseks häälduseks sellest piisab. Peamiselt inglise ja prantsuse keele kaudu on siiski meile tuttavamaks saanud mõned häälikud, mida on tavaks tsitaatsõnade ja võõrnimede hääldamisel kasutada. Nende puhul on näidatud ka võimalik lihtsam hääldus eesti häälikusüsteemi piires.

ð märgib helilist hammashäälikut, nagu th inglise sõnas this. Lihtsamas häälduses võib asendada d-ga.

θ märgib helitut hammashäälikut, nagu th inglise sõnas thick. Lihtsamas häälduses võib asendada t-ga.

ŋ märgib ng-häälikut, mis esineb ka eesti keeles, nt sõnas kong, kui jätta lõpust hääldamata g. (Märgitakse vaid siis, kui esineb üksi, ilma järgneva g või k-ta.)

w märgib põgusat u-häälikut, nagu nt nime Washington alguses. Esineb eesti keeles siirdehäälikuna, nt kaua [kauwa].

ə märgib rõhutu silbi ebamäärast täishäälikut, nagu a inglise sõnas about. Lihtsamas häälduses võib asendada e või ö-ga.

(r) märgib inglise nõrgalt häälduvat või hääldumatut r-i: Tower [tauə(r)]. Sellise r-iga lõppevaid nimesid on tavaks käänata konsonantlõpulistena, nt Tower : Toweri.

(n) märgib prantsuse ja mõne muu keele nasaalvokaale: Toulon [tuloo(n)]. Nasaalvokaaliga lõppevaid nimesid on tavaks käänata konsonantlõpulistena, nt Toulon : Touloni.

Muud tingmärgid

Pluss + märgib liitsõnaosa piiri: l`iit+sõna, `all+m`aa+r`aud+t`ee.

Väike alapluss ₊ märgib tähenduslike osiste (liidete, sõnaosade) piire võõrpäritoluga keelendites, nt tele₊sk`oop. Juhul, kui nad ei lange kokku tavapäraste silbipiiridega, saab ka nende kohalt poolitada (teleskoop võib poolitada nii teles-koop kui ka tele-skoop). Vrd ka hääldusväljal Yellowstone [j´elou₊st`oun], mis näitab nime võimalikku poolitust Yellow-stone.

Tagurpidi koma ˛ märgib ebaharilikku silbipiiri: tri˛o, all`ergi˛a (vanemates kannetes võib seeasemel näha veel punkti). Ebahariliku silbipiirina on välja toodud juhud, kui kaks kõrvutist lühikest täishäälikut kuuluvad eri silpidesse. Silpide arvust võib sõltuda käändtüüp. Kui silbipiiril esineb juba välte- või rõhumärk, nt de´ontika, siis eraldi silbipiirimärki ei vajata. Märk esineb üksnes hääldusväljal.

Sõnavormide tabel

Sõnavormide tabelil on kaks vaadet: üks, mis põhineb sõna kirjakujul, ja teine, mis põhineb häälduskujul. Viimast nimetatakse märkidega vaateks, sest selle saab, kui panna linnuke sõnale “märkidega”.

Et märkide ülevaade oleks võimalikult täielik, on allpool toodud ka muud sõnavormide tabelis antud märgid. Neid märke hääldusväljal ei esine.

Nurksulg [ märgib sõnatüve ja muutelõpu vahelist piiri: õpiku[d, õpiku[tega; k`oer[i ~ k`oera[sid; s`aat[ma, saada[n, s`aat[sin, saade[tud.

Sidekriips – tähistab (a) sõnaosapiiri, mis esineb ka kirjas: `aed-lepa+l`ind (= aed-lepalind), e-p`ood, j`ärk-järgult; (b) vormi, mida ei saa moodustada: ise+`enda nimetav kääne.

Tilde ~ eraldab rööpvorme: metsi ~ metsasid, teeksin ~ teeks.

Tärn * märgib moodustatavat, kuid tavaliselt mitte esinevat muutevormi.

Ümarsulud () märgivad vähem kasutatavat muuttüüpi: aeglane 12 ja (10). Sulgudes vältemärk (`) näitab, et sobib nii III kui ka II välde (vt “Välde“), ja sulgudes rõhumärk (´) üht võimalikku pearõhu asukohta (vt “Rõhk“).

Anna tagasisidet