Hüüumärk pannakse lause lõppu, kusjuures märk kehtib ainult pealause, mitte kõrvallause kohta. Pikemates lausetes võib hüüumärk sedasi sattuda oma tegelikust mõjualast kaugemale.[1]

Hüüumärk pannakse

1) hüüd-, käsk- ja soovlause lõppu: Milline haruldane vaade! Jäta kohe järele! Tere õhtust! Head uut aastat!

  • Märkus. Kui käsk pole tungiv, võib hüüumärgi asendada punktiga: Luba endale rohkem liikumisvabadust. Andke teada, mida sellest ettepanekust arvate. Kirjeldage raku ehitust.

2) üksiku hüüdsõna järele: Kill-kõll! kostavad haamrilöögid;

Reegli ajalugu

1993 ilmunud eesti keele grammatika tõlgendab lausesisest hüüumärki (nagu ka küsimärki) koma teisendina või kiiluna.[2]

3) imestust äratava või üllatava sõna või sõnaühendi järele (ümarsulgudesse): Saalomonil olevat olnud seitsesada (!) naist;

Reegli ajalugu

Sulgudes küsi- või hüüumärki on kirjutatud eelnevast sõnast nii lahku[3] kui ka sellega kokku[4]. 1993 ilmunud eesti keele grammatika tõlgendab seesuguseid küsi- või hüüumärke kiiluna (mis kajastavad ise kogu tähendust, vastavad lausungile)[5] ja vormistab tühikutega, nt Ta võttis kosja minnes kaasa neli (!) pudelit.

4) tunderõhulise ütte järele: Poisid! Ruttu emale appi!

5) lühikeses üleskutses või hoiatuses olulise sõna järele: Ettevaatust! Värske värv. Tähelepanu! Video sisaldab häirivaid kaadreid;

6) kirja algusesse pöördumise järele: Lugupeetud dotsent Habicht! Kallis vend Mihkel!

  • Märkus. Hüüumärgi võib ka ära jätta ja vormistada pöördumise lõpumärgita (nagu pealkirja). Eesti kirjakorra järgi ei sobi kirja alguses pöördumise järel kasutada inglisemõjulist koma, mis muu hulgas tekitab probleeme kirja esimese lause algustähe valikul.

Vaata ka

hüüumärgi kasutamine lühendamisel.

Kirjandus

  • Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 160.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 396–397.
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 83.
  • Argo Mund, Vahemärginõuandeid. – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 81.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 281, 284, 289.

Märkused

  • [1] Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 396.
  • [2] Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 396.
  • [3] Karl Vainula, Eesti keele õigekirjutuse-käsiraamat. Autori kirjastus Tallinnas, 1932, lk 41; Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 289.
  • [4] Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1995, lk 83.
  • [5] Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 385.

Anna tagasisidet