Indoeuroopa keelkonna romaani keelte hulka kuuluv itaalia keel (italiano ~ lingua italiana) on Itaalia ja San Marino ametikeel, kaasametlik keel Šveitsis ja Vatikanis, piirkondlik ametikeel Horvaatias ja Sloveenias ning tal on tunnustatud vähemuskeele staatus Bosnias ja Hertsegoviinas ning Rumeenias. Itaalia kirjakeel põhineb Toscana murdel.

Kirjutus

Itaalia keel kasutab ladina kirja, kasutusel on ka lisamärgid. Itaalia tähestik:

A a, B b, C c, D d, E e, F f, G g, H h, I i, L l, M m, N n, O o, P p, Q q, R r, S s, T t, U u, V v, Z z.

Tähed J, K, W, X, Y esinevad võõrsõnades ja nimedes.

Eesti tekstis kirjutatakse itaalia nimesid muutmata kujul, st originaalipäraselt.

Hääldus

Lühidalt

Rõhk on itaalia nimedel tavaliselt eelviimasel silbil: Marini [mar·iini], Torricelli [torritš·elli], Campagna [kamp·anja]. Mõnikord asetseb rõhk lõpust arvates kolmandal silbil: Piccolomini [pikol·oomini], Medici [meeditši]. Erandjuhtudel viimasel silbil asetsevat rõhku tähistatakse graavisega (`): Doberdò [doberd·oo]; harva akuudiga (´): Nicoló [nikol·oo]. Rõhulise lahtise (täishäälikuga lõppeva) silbi täishäälik on pikk.

Pikemalt

TähedHääldusNäited
c, cc[k] üldjuhulCaruso [kar·uuso], Leoncavallo [leonkav·allo], Niccolini [nikol·iini]
[tš] e ja i eesCesarini [tšesar·iini], Cecchi [tšeki], Leonardo da Vinci [leon·ardo da vintši], Uccello [utš·ello], Rinuccini [rinutš·iini]
ch, cch[k]Michelangelo [mikel·andželo], Cherubini [kerub·iini], Boccherini [boker·iini]
ci, cci[tš] täishääliku eesGuicciardini [gwitšard·iini], Bracciolini [bratšol·iini], Boccaccio [bok·atšo]
g, gg[g(g)] üldjuhulGaeta [ga·eeta], Bergamo [bergamo]
[dž] e ja i eesGentile [džent·iile], Giraldi [džir·aldi], Gimignano [džiminj·aano]
gh[g]Gheraldi [ger·aldi], Ghilberti [gilb·erti]
gi, ggi[dž] täishääliku eesGioconda [džok·onda], Corregio [korr·edžo], Giuseppe Giusti [džus·epe džusti], lago Maggiore [laago madž·oore]
gli[lj(i)]Togliatti [tolj·ati], Castiglione [kastilj·oone], Aquila degli Abruzzi [akwila delji abr·utsi]
gn[nj]Signorelli [sinjor·elli], Settignano [setinj·aano], Bologna [bol·onja]
i[j] täishääliku ees (vt ka ci, gi, sci)Machiavelli [makjav·elli], Giulianova [džulj·aanova], Dante Alighieri [dante aligj·eeri], Piero [pjeero]
qu[kw]Squarcione [skwartš·oone], Quercia [kwertša], Tarquinia [tarkw·iinia]
sc[sk] üldjuhulMascagni [mask·anji], Francesco [frantš·esko]
[š] e ja i eesScelba [šelba], Scipione [šipi·oone]
sch[sk]Schiaparelli [skjapar·elli], Ischia [iskja]
sci[š] täishääliku eesBrescia [breša]
z, zz[ts] või [dz]Piacenza [pjatš·entsa], Piazzi [pjatsi], Donizetti [donidz·eti]
Itaalia nimede hääldus

Üksikasjalikumad itaalia nimede hääldusjuhised leiab Einar Kraudi raamatust “Võõrnimed eesti häälduses II” (vt kirjanduse loetelust).

Isikunimed

Itaalia isikunimemall on eesnimi (-nimed) + perekonnanimi, ametlikes dokumentides on vahel perekonnanimi enne eesnime. Nt Sergio Mattarella (M), Maria Elisabetta Casellati (N).

Eesnimesid (nome) on itaallastel tavaliselt üks, ent võib olla ka rohkem, sel juhul on tavaliselt esimene neist käibenimi, kuid mitte alati (näiteks toodud Itaalia senati president on igapäevakäibes Elisabetta Casellati). Itaalia eesnimedele on omane, et nad lõpevad täishäälikuga (laennimed võivad lõppeda ka kaashäälikuga), seejuures osa lõppe viitavad nimekandja soole:

  • a (naisenimed, vahel mehenimed): Angela, Berta, Carla, Fabrizia, Olivia, Paola, Roberta; Battista, Evangelista;
  • e (mehe- ja naisenimed): Beppe, Daniele, Emanuele, Giosuè, Michele; Adele, Beatrice, Irene, Matilde;
  • i (mehenimed, vahel naisenimed): Gianni, Luigi; Noemi;
  • o (mehenimed): Alberto, Antonio, Bruno, Carlo, Riccardo, Vincenzo;
  • kaashäälikuga lõppevad (mehe- ja naisenimed): Christian, Oscar; Ester, Lauren.

Väga üksikud eesnimed on sooneutraalsed, nt Celeste, Maria (esineb mehenimedes teise koostisosana, nt Gianmaria, Carlo Maria). Esineb liitnimesid, seejuures lühenevad esikomponendina Giovanni → Gian- ja Pietro→ Pier-, nt Giancarlo, Gianluigi, Pierangelo, Pierluigi. Kõige levinumad mehenimed on Marco, Alessandro, Giuseppe, Flavio, Luca, Giovanni, Roberto, Andrea, Stefano ja Angelo, naisenimed Anna, Maria, Sara, Laura, Aurora, Valentina, Giulia, Rosa, Gianna ja Giuseppina.

Itaalia perekonnanimesid (cognome) on üle 350 000. Perekonnanimed lõpevad sageli i-ga, mis on itaalia keeles mitmuse tunnus, nt Medici, Ormanni. On ka perekonnanimesid vähendusliidetega -ello, -illo, -etto, -ino (Bernardello, Bortoletto, Verdino), suurendusliidetega -one, -ne (Capone, Mantone, Pastene) ja halvustavate liidetega -accio, -azzo, -asso (Boccaccio, Terrazzo, Varasso). Mõned liited on omased kindlale piirkonnale, nt -ace Calabrias (Versace), -ai Toscanas (Bollai), -audi Piemontes (Rambaudi), -iello Campanias (Borriello). Perekonnanimed võivad viidata päritolule (Messina, Di Capri, Greco ‘kreeklane’), elukohale (Costa ‘rannik’), ametile või seisusele (Barbieri ‘habemeajaja’, Del Prete ‘preester’), eri tunnustele ja omadustele (Bianco ‘valge’, Gatti ‘kass’, Pellegrini ‘palverändur’). Kõige sagedamad perekonnanimed on Rossi, Russo, Ferrari, Esposito, Bianchi, Romano, Cosito, Bruno, Ricci ja Marilombo.

Nimed perekonnas

Abiellumisel säilitavad abikaasad oma senise perekonnanime. Naisel (nt perekonnanimega Speranza) on õigus pärast abiellumist lisada oma nimele mehe perekonnanimi (nt Berardi, seega kokku Speranza Berardi).

Laps saab sündimisel oma isa perekonnanime, erilistel põhjustel on lubatud ka lisada ema perekonnanimi.

Kohanimed

Itaalia ala kohta käivad eksonüümid: Apenniini poolsaar (penisola italiana ~ penisola appenninica), Apenniinid (Appennini ~ Appennino), Apuulia (Puglia), Calabria Apenniinid ehk Kalaabria Apenniinid (Appennino Calabrese), Cotti Alpid (Alpi Cozie), Dolomiidid (Dolomiti), Ees-Alpid (Prealpi), Graie Alpid (Alpi Graie), Itaalia (Italia), Julia Alpid (Alpi Giulie), Kapitoolium (Roomas, Campidoglio), Karavangid (Caravanche), Karni Alpid (Alpi Carniche), Karst (Carso), Kesk-Alpid (Alpi Centrali), Leponti Alpid (Alpi Lepontine), Liguuria (Liguria), Mont Blanc (monte Bianco), Penniini Alpid (Alpi Pennine), Ranniku-Alpid (Alpi Marittime), Reetia Alpid (Alpi Retiche), Rooma (Roma), Sardiinia (Sardegna), Sitsiilia (Sicilia), Suur Sankt Bernhard (Gran San Bernardo), Vatikan (Vaticano), Veneetsia (Venezia), Vesuuv (Vesuvio), Väike Sankt Bernhard (Piccolo San Bernardo). Eksonüümid rööpvõimalusena: Alto Adige ehk Lõuna-Tirool, Calabria ehk Kalaabria, Campania ehk Kampaania, Etruria ehk Etruuria, Lazio ehk Latium, Quirinale ehk Kvirinaal (Roomas), Tevere ehk Tiber (jõgi).

Murded ja vähemused

Itaalia keele piirkondlikud keelekujud on küllalt erinäolised ning neil on oma kirjakeel. Itaalia riik neid eraldi keelteks ei tunnusta, kuid mõnel keelel on piirkonna tunnustus. Piirkondlikud keeled on

  • emiilia keel (emiliano, endanimetus emigliàn) – Emilia Romagna maakonnas,
  • liguuri keel (ligure, endanimetus líguru ~ zeneize ‘Genova keel’),
  • lombardi keel (lombardo, endanimetus lumbaart ~ lengua lumbarda),
  • napoli keel (napoletano, endanimetus nnapolitano ~ lengua napolitana),
  • piemonte keel (piemontese, endanimetus piemontèis ~ lenga piemontèisa),
  • romanja keel (romagnolo, endanimetus rumagnól),
  • sitsiilia keel (siciliano, endanimetus sicilianu ~ lingua siciliana),
  • veneti ehk veneetsia keel (veneto, endanimetus vèneto ~ łéngua vèneta).
Itaalias kõneldavad murded ja keeled (Wikimedia Commons)

Kui käsitada eespool toodud keeli itaalia keele murretena, siis tuleks eesti nimetuses aluseks võtta kohanimi ja koos valikuga kaardil nimetatud murretest oleks loetelu järgmine: Bari (barese), Calabria (calabrese), Campania (campano, sh Napoli), Emilia (emiliano), Liguuria (ligure), Lombardia (lombardo, sh Ida-Lombardia, Lääne-Lombardia), Molise (molisano), Piemonte (piemontese), Romagna (romagnolo), Rooma (romanesco), Salento (salentino), Sitsiilia (siciliano), Toscana (toscano), Umbria (umbro) ja Veneto (veneto) murre.

Vähemused. 12 keelt, mida Itaalia tunnustab kas piirkondliku ametikeelena või vähemuskeelena (G – germaani, R – romaani, S – slaavi keelerühma keel, M – muu):

  • albaania keel (täpsemalt arbereši keel, M) – lõunaosas Calabrias, Sitsiilias jm,
  • frankoprovansi keel (R) – põhjaosas Valle d’Aostas ja Piemontes,
  • friuuli keel (R) – põhjaosas Friuli-Venezia Giulias,
  • horvaadi keel (S) – keskosas Udines,
  • katalaani keel (R) – Sardiinia saarel,
  • kreeka keel (M) – lõunaosas mitmel pool,
  • ladiini keel (R) – põhjaosas Trentino-Alto Adiges ja Venetos,
  • oksitaani keel (R) – põhjaosas Piemontes,
  • prantsuse keel (R) – Valle d’Aostas (prantsuse Val d’Aosta) jm,
  • saksa keel (G) – Alto Adiges ehk Lõuna-Tiroolis (saksa Südtirol),
  • sardi keel (R) – Sardiinia saarel,
  • sloveeni keel (S) – põhjaosas Friuli-Venezia Giulias Sloveenia piiri ääres.
Itaalia tunnustatud vähemuskeeled (Wikimedia Commons)

Kirjandus

  • Rocco Berardi, Das italienische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 322–338.
  • Italian name. – Wikipedia.org (vaadatud 13.01.2022).
  • Einar Kraut, Võõrnimed eesti häälduses. II. Tartu: Keelehooldekeskus 2018, lk 113–126.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn 1976, lk 908.

Anna tagasisidet