Keelekorralduse põhimõtteid

Sisukord

Lühidalt

Eesti keeleteaduses ja keelekorralduses on aja jooksul lähtutud erinevatest teoreetilistest alustest ning kasutatud eri meetodeid. Tänapäeval toetuvad nii keeleteadus kui ka keelekorraldus kasutuspõhisele keeleteooriale. Keelekorralduses on alates 2000. aastatest hakatud arvestama senisest enam tegelikku keelekasutust, sealjuures tuginetakse 2020. aastatel suures osas samadele põhimõtetele, mida on keelekorralduses sõnastatud alates 1980. aastatest.

Teaduspõhise keelekorralduse üks eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile võimalikult lähedalt ning et soovitused ei oleks praegusaja keelekasutusega vastuolus.

Pikemalt

Varasemas keelekorralduses on keeles nähtud pigem staatilist, sünkroonset süsteemi. Tänapäeval nähakse keeles pigem paljude keelekogukondade rohkem või vähem varieeruvaid tavasid. Keelekorralduse hoiak, mis varem on olnud pigem käskiv või suunav (preskriptiivne) on tasapisi muutunud kirjeldavamaks (deskriptiivsemaks), vt ülevaadet ptk „Keelekorralduse teisenemine“. Samuti on aina enam hakatud toetuma empiirilistele keeleandmetele ja keeleteaduse uurimistulemustele.

Kasutuspõhise lähenemise esilekerkimine on seotud nihkega keele olemuse teoreetilisel mõtestamisel: varasema strukturalistliku ja generatiivse lähenemise kõrvale tuli 1980. aastate teisel poolel kognitiiv-funktsionaalne lähenemine. Termini kasutuspõhine teooria (ingl usage-based theory) tõi lingvistikasse Ronald W. Langacker 1987. aastal, ent arutelu tegelikust keelekasutusest lähtumise üle, sh selle üle, kui palju peaks arvestama konkreetse paiga keeletarvitust, pärineb juba vähemalt piibli tõlkimise ajast eri keeltesse.

Kasutuspõhise teooria keskne printsiip on see, et keel ongi kasutus ja muutub kasutuse kaudu. Lähtutakse arusaamast, et reeglipäraselt loodavat ideaalsüsteemi ei ole olemas, on vaid eri tüüpi kasutuskogemuste ja -sündmuste pinnalt tekkinud (keele)kogukondlik tava, kasutusmustrite kogum, mida saab kirjeldada. Keele struktuur sünnib keelekasutuses, seda nii üksiksõnade tasandil, mille kommunikatiivne funktsioon kujuneb kasutuses, kui ka grammatika puhul, mille struktuur kujuneb korduvate üksuste kasutamise mallide kinnistumise põhjal. Näiteks kui varem nähti varieerumises sageli keelele ohtu ja mõnd keelekasutuses levivat vormi tõlgendas keelekorraldus kui ebasoovitatavat (märgendati õigekeelsusallikas kui ebasoovitatav, norminguvastane), siis nüüd uuritakse varieerumise põhjusi ja tegelikku kasutust mh selleks, et mõista, kas keelekorralduse teatav norming on ajakohane. Peetakse silmas, et tegelik keelekasutus ja norming ei tohiks väga suurel määral lahkneda. Põhiline metoodika on uurida keelekasutust keeleandmete põhjal ehk tekstikorpuses.

Tekstikorpus on mahukas kirjalikest või suulistest tekstidest koosnev elektrooniline andmekogu, mida juba alates 1980-ndatest kasutatakse keele uurimisel, kirjeldamisel ja keelemuutuste jälgimisel. Vt ülevaadet ptk „Mis on tekstikorpus“.

Normimise teema keelekorralduses on tõstatanud vajaduse määratleda normingu (preskriptiivse info) ja kirjelduse (deskriptiivse info) vahekorda. Varem on normimine muuhulgas puudutanud tähendusi ja sõnakasutust, mille kohta on õigekeelsussõnaraamatutes antud eriliigilisi juhiseid (varem rangemaid ettekirjutusi, hiljem leebemaid soovitusi), mida osa kasutajaid tõlgendab normingutena. Vt lähemalt ptk “Tähenduste normimisest”.

Uurimistulemuste toel ajakohastatud põhimõtete järgi normitakse üldkeeles ortograafiat ja morfoloogiat, aga mitte tähendusi, sõnavalikut, rektsiooni ega ka üldjuhul hääldust jm. Neid põhimõtteid on rakendatud ka EKI ühendsõnastikus, vt tabelit ptk „Keelekorralduse teisenemine“. Vajadusel on rubriigis „ÕS selgitab“ esitatud selgitusi ja põhjendusi, mis kontekstis üht või teist sõnavormi võidakse eelistada või mis sõna kohta on keeletoimkond heaks kiitnud uusi norminguid, sõnakasutust täiendavaid võimalusi. Seisuga 15.02.2024 on EKI ühendsõnastikus umbes 1800 ÕSi selgitust, samuti on lisandunud hulk uuemat lähenemist peegeldavaid ja norminguteemalisi artikleid EKI teatmikus.

Kirjakeele arengus on eristatud kolme põhietappi: esmalt antakse keelele kirjalik kuju (s.t valitakse kirjasüsteem), seejärel määratakse kindlaks keele reeglistik ja sõnavara, viimaks järgneb reeglistiku ja sõnavara pidev ajakohastamine. Eesti keel on ajakohastamise ajajärgus umbes alates 20. sajandi keskpaigast, hiljemalt 1980-ndatest. Tänapäeva teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keele sisemisele normile ning et soovitused ei oleks praegusaja keelekasutusega vastuolus. Nii on keelekasutajal vaja norminguid vähem „lihtsalt ära õppida” ning seda efektiivsemalt toimib keelekasutus.

Keelekorralduse põhimõtteid, millest nii mõnedki on sõnastatud juba 1980-ndatest, on kokku võetud uuemates teaduspublikatsioonides, näiteks:

  • Normingud ja soovitused peavad olema teaduslikult põhjendatud. Põhjendused ja selgitused peavad põhinema keeleuurimisel, uurimine omakorda peab lähtuma teatavast keeleteooriast (tänapäeval kasutuspõhisest keeleteooriast ja korpuspõhisest metoodikast).
  • Reeglid ja soovitused annavad üldpõhimõtteid, üksikjuhtumite meeldejättu eeldavaid reegleid-soovitusi püütakse vältida.
  • Kasutajat püütakse rohkem informeerida ning vähem õpetada. See tähendab, et kasutajale antakse eri variante toetavate põhjendustega tuge oma teksti sobiva valiku tegemiseks, mitte ei suunata üht varianti alati teisele eelistama.
  • Üldkeeles ei tohi rakendada rangeid oskuskeelekorralduse põhimõtteid. Üldkeel on objektiivne norm, sotsiaalne kokkulepe, millele keelekasutajad suheldes toetuvad; oskuskeelt loovad ja valdavad erialainimesed. Üldine põhimõte on ka, et ka oskuskeel ei tohiks üldkeelest põhjendamatult eemalduda.
  • Üldkeele tähendusi ei saa normida. Sõnakasutuse kohta saab anda selgitusi (nt halvustavate sõnade kasutuse kohta).
  • Sõnavalikut ei normita. Ei ole otstarbekas anda suuniseid ega soovitusi eelistada omasõna selle võõrsõnalisele vastele üksnes struktuurivõõruse põhjal.
  • Sõnaraamatus saab anda ainult üldiseid soovitusi, sest keelekorraldusel (erinevalt teksti autoritest ja toimetajatest) ei ole ligipääsu konkreetsetele tekstidele (eri registrid, sihtrühmad jne).
  • Võõrsõna kirjakujude fikseerimisel arvestatakse senisest enam tegelikku keelekasutust. Rööpvormide esitamisel EKI ühendsõnastikus arvestatakse lisaks sagedusele ka muid asjaolusid (nt traditsiooni, võõrust, normingu kujunemist).
  • Võõrsõnade mugandamisel võib lähtuda nii lähte- kui ka vahenduskeel(t)est, sest laenamise keerukas protsessis on mitmekordne laenamine eri keelte kaudu eri aegadel loomulik ja sel viisil tekkinud rööpvorme tuleb üldjuhul võrdselt aktsepteerida.
  • Ollakse teadlikud, et tegelikult saab keeles normida väga vähe, sest keelesüsteem on avatud ja muutlik.

Kirjandus

Koostanud Margit Langemets, Lydia Risberg ja Tiina Paet

Anna tagasisidet