Kiillause ehk kiil on sõltumatu osalause, mis on piltlikult öeldes nagu kiilutud teiste lauseliikmete vahele. Lühemad kiilud on tavaks panna komade vahele: See laps, räägitakse, on väga andekas.
Kiilud on ka üte ja hüüund: Sul, Jüri, tuleb tööle hakata, Appi, puder kõrbeb!
Esile tõstmata sõnakiilud, millele ei lange tunderõhk, nagu näiteks palun, on tavaks jätta komadeta: Tule palun kohe siia!, Palun kutsuge arst, Rein, kannata palun pisut, Kuidas palun?.
Vt ka „Kiil (sh üte)“.
Anna tagasisidet