Koolon osutab järgnevale lauseosale, milleks võib olla otsekõne, loetelu, seletav või täpsustav osalause.[1]

Koolon pannakse

1) koondlauses sellise loetelu ette, mille ees on kokkuvõttev sõna: Käimise ajal saate teha kergeid harjutusi: käteringe, kerepainutusi. Peale paberi- ja kilesodi leidsime ka palju muud: vanu rõivaid, jalatseid, tühje pudeleid ja purke. Koolonit ei panda, kui loetelu on lause loomulik osa ja tema ees ei ole kokkuvõtvat sõna, nt Meie suurimad linnad on Tallinn, Tartu ja Narva. Norra noormehed Niklas, Karl ja Gustav jätkasid võistlemist;

  • Märkus 1. Kooloni kasutamise võib tingida ka ainuüksi kokkuvõttev sõna, nagu järgmised, mitmesugused, kõik, need[2]. Nt lauses Saatke kiri aadressil Valga, Luha 3 ei ole aadressi märkiva väljendi Valga, Luha 3 (mis on lauses piiritlevaks järellisandiks[3]) ette vaja koolonit panna, kuid lauset Saatke kiri järgmisel aadressil: Valga, Luha 3 sobib kirjutada kooloniga.
  • Märkus 2. Kui lause pärast koolonijärgset osa jätkub, eraldatakse jätk koma või semikooloniga, nt Müüdi igasugust kaupa: naelu ja vasaraid, tünne ja heeringaid, kilusid ja karpe, ning rahuldati sedasi ümbruskonna elanike vajadusi. Kõnealune koma on ning-sõna ees.[4] Mõnikord on siiski otstarbekam vormistada selline jätk eraldi lausena või asendada koolon ja koma (või semikoolon) mõttekriipsudega.

2) rindlauses seletava või täpsustava osalause ette: Toas selgus uus üllatus: seal oli koguni kamin. Spetsialist soovitab: muttide vastu aitab kõige paremini lõks. Küsitlus on anonüümne: teie vastuseid kasutatakse vaid üldistatult. Seletava või täpsustava osalause ette osatakse siiski harva panna koolonit, selle asemel kasutatakse pigem mõttekriipsu või lihtsalt koma[5], nt Toas selgus uus üllatus – seal oli koguni kamin;

3) saatelause ja sellele järgneva otsekõne vahele: Marju Lauristin on öelnud: „Inimese esmane vajadus on olla informeeritud.“.

  • Märkus. Koolonit ei panda tsitaadi ette, nt Kirjutise motoks on Marju Lauristini mõte „Inimese esmane vajadus on olla informeeritud“. Uksel rippus silt „Läbikäik keelatud“. Küsimus „Kas Marsil on elu?“ tekitas elevust. (Vrd kõrvallausena Küsimus, kas Marsil on elu, tekitas elevust.)

Lisaks kooloni kasutamise kohta

  • Kontaktandmetes ei ole tarvis panna koolonit sõna või lühendi ja järgneva arvu vahele, sest nii sõnad (telefon, mobiiltelefon, faks, elektronpost, arvelduskonto, isikukood, registrikood jts) kui ka lühendid (tel, mob, e-post, ak, ik, rg-kood jts) eristuvad arvust piisavalt hästi.[6]
  • Töö tiitellehel või selle pöördel, dokumendis jm ei ole tarvis panna koolonit sõnade koostaja, toimetaja, juhendaja, protokollija jts ega ka vormide koostanud, toimetanud, protokollinud jts järele, nt Toimetaja Eve Mänd; Koostanud Mari Maasikas.[7] Töö autori nimi lisandit autor ei vaja.[8]
  • Märkusi on tavaks vormistada punktiga[9], mitte kooloniga, nt Märkus. Tõenäosust märkiv partikkel nagu on kõnekeeles väga levinud.

Millal jätta tühik?

Lausemärgina kirjutatakse koolon eelneva sõnaga kokku ja järgnevast lahku. Sama moodi toimitakse viidetes, kus koolon eraldab aastaarvu ja leheküljenumbrit[10], nt si-lõppu kasutatakse seejuures pigem kolmanda- ja teisevältelistes tüvedes ning sid-lõppu esmavältelistes tüvedes (Valmet 1956: 25, 30–31). Rätsepa (1979: 22) järgi on si-lõpp enim levinud keskmurdes, kuid seda leidub ka saarte ja läänemurdes ning kirderannikumurdes.

Ajamärgina kirjutatakse koolon mõlemalt poolt kokku, nt 1:25:16; suhtemärgina aga mõlemalt poolt lahku, nt 81 : 79.

Vaata ka

kooloni kasutamist arvukirjutuses.

Kirjandus

  • Mati Erelt, Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Emakeele Selts, 2011, lk 148–150, 161–162, 164–165.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 409–410.
  • Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 151–152, 522, 547, 557–558, 569–570.
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 77.
  • Argo Mund, Vahemärginõuandeid. – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 82–83.
  • Maire Raadik, Kuidas vormistada tsitaati? Kuidas vormistada otsekõnet? – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 213–225.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 202–203, 233, 281, 287.

Märkused

  • [1] Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari, Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 409.
  • [2] Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 202.
  • [3] Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 125.
  • [4] Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 409.
  • [5] Ellen Uuspõld, Õpetusi ja harjutusi algajale keeletoimetajale. Tartu Ülikooli eesti keele õppetool. Tartu: 2002, lk 67.
  • [6] Maire Raadik, Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Teine, täiendatud trükk. Toimetanud Tiiu Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 17.
  • [7] Argo Mund, Vahemärginõuandeid. – Keelenõuanne soovitab 5. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 83.
  • [8] Ellen Uuspõld, Üliõpilastööde vormistamise juhend. Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Eesti keele õppetool. Tartu: Tartu Ülikool, 2000, lk 7.
  • [9] Lembit Abo, Käsikiri ja korrektuur. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Valgus, 1975, lk 93.
  • [10] Ellen Uuspõld, Üliõpilastööde vormistamise juhend. Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Eesti keele õppetool. Tartu: Tartu Ülikool, 2000, lk 34–37.

Anna tagasisidet