Lühidalt
Kuluvorm on sõna, selle vorm või osa, mis on tekkinud pikema keelendi lühenemisel, nt ’s ~ s (= siis), ’ks (= kas), nimetet (= nimetatud). Liitena toimivaid kuluvorme ühendatakse sõnaga nii ülakomata (nagu muidki liiteid) kui ka ülakomaga, rõhutamaks keelendist välja jäänud osa, nt ega’s ~ egas (= ega siis), mina’ks (= kas mina), seda’nd (= seda nüüd), see’p (= see just, see nimelt), sestap.
Pikemalt
Olenevalt sellest, mida kulumine hõlmab, on etümoloogias eristatud 1) sõnatüve kulumist, nt tere < terve (ole, olge terve), väga < väega (nimisõna vägi kaasaütlev); 2) liitsõna või sõnaühendi kulumist, nagu järgosa kulumine sedasi < seda viisi; millal < mil ajal (ka sellal, tollal) või mõlema komponendi kulumine, nt aasta < ajast aeg; kõnekeelne tromkust < tere hommikust (pikemalt: tere hommikust päeva), aituma < aita jumal, veski < vesi + kivi; 3) muutevormi kulumist, nagu tud-kesksõna tatud-/datud-/tud-lõpu asendumine lühema tet-/det-/t-lõpuga[1], nt nimetet (= nimetatud), kirjeldet (= kirjeldatud), mainit (= mainitud).
Omaette rühm on kuluvormid, mida ei kasutata enam iseseisva sõnana, vaid liitena.
| Nr | Kuluvorm | Näited |
|---|---|---|
| 1 | kas-sõna kuluvorm ’ks | mina’ks (= kas mina), sina’ks (= kas sina) |
| 2 | nüüd-sõna kuluvorm ’nd | oota’nd (= oota nüüd), mine’nd oma jutuga (= mine nüüd oma jutuga), seda’nd küll (= seda nüüd küll) |
| 3 | siis-sõna kuluvorm ’s ~ s | on’s ~ ons (= on siis, kas on), ega’s ~ egas (= ega siis), mis ma’s tegema pidin (= mis ma siis tegema pidin) |
| 4 | ep-sõna kuluvorm ’p ~ p | |
| 4a | järelliitena tähenduses ’just, nimelt’ | see’p (= see just, see nimelt), seda’p ~ sedap (= just seda, nimelt seda), mina’p ~ minap (= just mina, nimelt mina), tema’p, nõndap (= just nõnda), siisap, siinap, küllap, sestap (= sellepärast siis, sellepärast ju) |
| 4b | järelliitena tähenduses ’ei’ | ma’p uskunudki (= ma ei uskunudki), sa’p teagi (= sa ei teagi) |
| 4c | eesliitena tähenduses ’ei’ | pole (= ei ole), polnud, poldud .. (olema-eituse paradigmavälised rööpvormid) |
Nagu näha, võidakse osa kuluvorme liita eelneva sõnaga ülakomaga (nt mina’ks, seda’nd, ma’p – rühmad 1, 2, 4b), osa ülakomata (pole – rühm 4c), osas on ülakoma kasutus varieeruv (on’s ~ ons, tema’p ~ temap – rühmad 3, 4a). Ülakoma lisamine või ärajätmine võib oleneda sellest, kuivõrd kasutaja tajub või soovib rõhutada keelendist mingi osa väljalangemist, lisaks võib ülakomal olla ka eristav funktsioon (vrd nt see’p ja seep, ole’nd ja olend).
Sõnaliigiti võivad seesugused kuluvormid liituda
- 1) asesõnale, nt
mina’p~minap(= just mina, nimelt mina),see’p,mina’ks; - 2) määrsõnale, nt
nõndap(= nõnda jah, just nõnda),küllap; - 3) sidesõnale, nt
mistap(= mistõttu ju),sestap; - 4) tegusõna pöördelisele vormile, nt
on’s ~ ons,tea’p(= ei tea, kes teab),pole.
Ajalugu
Johannes Aavik on oma 1936. a grammatikas käsitlenud kaht kuluvormi, need on -ks/-s, nagu sõnades minaks (kas mina), sinaks, nõndaks (kas nõnda), eks (esialgselt = kas ei), ons (kas on), murdeliselt olis (kas oli), ja -p, nt seep see on (= see nimelt, see just see on), samuti küllap, siisap, siiap, temap. Aaviku käsitluses on tegemist sidesõnaliste liidetega, s.o küsiliide -ks/-s ja kõvendav, kinnitav liide -p, ning liite ja tüve vahele tal ülakoma ei käi.
Keelekorralduse huviorbiiti kerkivad kuluvormid 1960.–1970. aastail seoses ülakoma kasutamisega. Kui olla järjekindel, peaks ülakoma märkima igasugust tähe või sõnaosa väljalangemist tavavormidest, kuid tarvitus ja ka normingud on siiski olnud üsna kõikuvad, nt 1953. a VÕSis ülakomaga on’s, 1960. ja 1976. a ÕSis juba ülakomata ons ja egas (ÕS 1976 esitab esimest korda ka kuluvormi sõna).
Iseäraliku vormistusega on nüüd-sõna kuluvorm, mida 1964. a Keele ja Kirjanduse küsimuste-vastuste rubriigis on soovitatud kasutada kujul ’nd (seda’nd), kuigi õigupoolest peaks olema n’d (seda n’d) – see vormistus ei võimalda aga moodustada terviklikku liitkeelendit. Sama moodi on kas-sõna kuluvormina kasutusel ’ks, mitte k’s. Järelikult märgib ülakoma sõnades seda’nd, (mis) ta’nd, ole’nd, mina’ks jt küll, et midagi on sõnast välja langenud, kuid ei seisa selle väljajäänud osa kohal.
Mööndes, et kinnitusliide -ep ~ -ap ühineb nagu liide kunagi eelneva sõnaga vahetult, nt küllap, temap, minap, siisap (ühe erandiga: see’p see on), on Ester Kindlam pidanud siis– ja nüüd-sõna kuluvormide puhul tervikuna otstarbekamaks ülakoma kasutamist: on’s, ega’s (ons, egas on mugavad tarvitada, kuid neis on ülakoma funktsiooni järjepidevus katkestatud), oli’s, tuli’s, mis seal’s ikka, arvab ta’s tõesti nii, mis ma’s tegin, palju’s see lihtne mees ikka suudab. Sama üldpõhimõtet on hoitud ka siinse teatmiku õigekirjareeglite osas, kuid tuleb tõdeda, et tegelikkuses võib ülakoma kasutus olla kõikuv.
Kirjandus
- Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus 1936, lk 289.
- Paul Alvre, Omapäraseid kuluvorme. – Keel ja Kirjandus 1982, nr 6, lk 310–314.
- Ester Kindlam, Millal apostroof on tarvilik ja millal tarbetu? – Keel ja Kirjandus 1972, nr 5, lk 306–307.
- Küsimusi – vastuseid. – Keel ja Kirjandus 1964, nr 5, lk 306.
Märkused
[1] Nagu tud-kesksõna on ka (te)t-vorm sõnaliigilt kaheplaaniline. Ta võib käituda nagu omadussõna ja esineda lauses täiendina, nt Asjast huvitet isikud, või öeldistäitena, nt Tee on sillutet. Teisalt võib ta käituda nagu tegusõna ja esineda lauses öeldisena, moodustades koos abiverbiga olema liitvorme, nt Olen kursusest huvitet.
Koostanud Maire Raadik, Ülle Viks
Anna tagasisidet