Indoeuroopa keelkonna itali keelte hulka kuuluv ladina keel (lingua Latina) on üks Vatikani ametikeeltest (itaalia keele kõrval). Klassikaline ladina keel (Latinitas), mis oli kujunenud 1. sajandiks eKr, arenes 3. saj-st pKr hilisladina keeleks (Latinitas serior) ja selle kõneldud vorm rahvaladina (sermo vulgaris) oli 6.–9. saj väljakujunenud romaani keelte (hispaania, itaalia, portugali, prantsuse jt) eelkäija. Kirjalikul kujul jätkus ladina keele areng hiljemgi, eristatakse keskaja ladina (lingua Latina mediaevalis) ja uusladina (Neolatina) keelt. Katoliku kiriku kasutatavat keelt nimetatakse kirikuladina keeleks (lingua Latina ecclesiastica).
Kirjutus
Ladina keele järgi on nime saanud ladina kiri, mida kasutab tänapäeval valdav osa maailma keeltest. Klassikaline ladina tähestik:
A, B, C, D, E, F, G, H, I, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, T, V, X, Y, Z.
Selline 23täheline tähestik, milles puudusid väiketähed, oli kujunenud meie ajaarvamise alguseks. Neist kõige hilisemad lisandused olid G (Spurius Carvilius Rufa III saj eKr käibele toodud C teisend), samuti X, Y ja Z (I saj eKr pärast Kreeka vallutamist kreeka nimede ja sõnalaenude kirjapanekuks). Keskajal ja hiljem tulid seniste tähtede teisenditena käibele J (I teisend), U (V kursiivne vorm) ja W (topelt-V) ning hakati eristama suur- ja väiketähti. Neist käibel olevasse ladina keelde on tulnud üksnes U, teised kaks on ladina keele seisukohalt võõrtähed. Klassikalises ladina kirjas ei tarvitatud lisamärke, tänapäeva õpikutes ja sõnaraamatutes märgitakse pikki täishäälikuid kriipsuga tähe peal (ā, ē, ī, ō, ū).
Eesti tekstis kirjutatakse ladina nimesid muutmata kujul, koos algsete nimetava käände lõppudega.
Hääldus
Lühidalt
Ladina keelel on mitu võimalikku hääldust, sõltuvalt sellest, kas peame silmas näiteks klassikalise ladina või keskaja ladina hääldust, samuti kultuurikontekstist, millesse ladina keel paigutub (ja isegi ametitaustast, nt võib erineda arstide, juristide, muusikute ja filoloogide hääldustava).
Eestis on traditsiooniliselt õpetatud ladina keele hääldust varauusaja humanistide ladina keele hääldusmallide kohaselt, lähtudes saksa eeskujudest. Seekõrval on üha enam levinud klassikalise ladina keele rekonstrueeritud hääldus, mis on kirjapildilähedasem, nt silentium loetaks klassikalise häälduse järgi [silentium], mitte [silentsium].
Järgnevad hääldusjuhised kirjeldavad Eestis tänapäevaks väljakujunenud kahte malli, n-ö traditsioonilist ja klassikalist. Seejuures tuleb arvestada, et ladina sõnade laenamisel on lähtutud sageli vahenduskeelte mõjust ja varasemast hääldustavast, nt föderatsioon < ladina foederatio.
Rõhk on ladina nimedel enamasti eelviimasel silbil. Kui eelviimane silp on lühike, asetseb rõhk lõpust arvates kolmandal silbil, lõpud ‑ĭus, ‑ia ja ‑io on alati rõhuta.
Ladina vokaalid on kas pikad või lühikesed, nende pikkuse leiab ladina keele sõnaraamatutest. Vokaalipikkust võiks järgida vähemasti rõhulises silbis.
Pikemalt
Traditsiooniline hääldus
| Tähed | Hääldus | Näited |
|---|---|---|
| ae | [e(e)] või [ä(ä)] | Caesar [tseesar] ~ [tsääsar], Caesius [tseesius] ~ [tsääsius], Aemilius [e(e)m·ilius] ~ [ä(ä)m·ilius] |
| c | [k] üldjuhul | Cassius [kassius], Lucullus [luk·ullus], Crassus [krassus], Clodia [kloodia] |
| [ts] e, i, y, ae, oe ees | Cicero [tsitsero], Decius [detsius], Cynthia [tsüntia], Caepio [tseepio] ~ [tsääpio], Coelestinus [tselest·iinus] ~ [tsölest·iinus] | |
| ch | [h(h)] | Antiochus [ant·iohhus], Pulcher [pulher] |
| i | [j] sõna alguses täishääliku ees | Iulius [juulius] |
| oe | [e(e)] või [ö(ö)] | Coelius [tseelius] ~ [tsöölius], Phoenicium [fen·iitsium] ~ [fön·iitsium] |
| ph | [f] | Phormio [formio], Pamphilus [pamfilus] |
| qu | [kv] | Quintus [kviintus], Aquilo [akvilo] |
| sua | [sva] | Suada [svaada] |
| sue | [sve] | Suetonius [svet·oonius], Suessula [svessula] |
| ti | [tsi] täishääliku ees | Numantia [num·antsia], Maxentius [maks·entsius] |
| x | [ks] | Maximus [maksimus], Sextus [sekstus] |
| y | [ü(ü)] | Lydia [lüüdia], Glycerius [glüts·erius] |
| z | [dz] | Zama [dzama], Mezentius [medz·entsius] |
Klassikaline hääldus
| Tähed | Hääldus | Näited |
|---|---|---|
| c | [k] | Caesar [kaesar], Cassius [kassius], Lucullus [luk·ullus], Crassus [krassus], Clodia [kloodia], Cicero [kikero], Decius [dekius], Cynthia [künthia], Caepio [kaepio], Coelestinus [koelest·iinus] |
| ch | [h(h)] või [kh] | Antiochus [ant·iohhus] ~ [ant·iokhus], Pulcher [pulher] ~ [pulkher] |
| ph | [f] või [ph] | Phormio [formio] ~ [phormio], Pamphilus [pamfilus] ~ [pamphilus] |
| qu | [kw] | Quintus [kwiintus], Aquilo [akwilo] |
| x | [ks] | Maximus [maksimus], Sextus [sekstus] |
| y | [ü] | Lydia [lüüdia], Glycerius [glük·erius] |
| z | [dz] | Zama [dzama], Mezentius [medz·entius] |
Isikunimed
Rooma kodanikul oli kolm nime: eesnimi + sugukonnanimi + lisanimi.
Praenomen ehk eesnimi. Neid oli kokku kõigest 18, tavaliselt kirjutati neid lühendatult:
| Appius (App.) | Lucius (L.) | Quintus (Q.) |
| Aulus (A.) | Mamercus (Mam.) | Servius (Ser.) |
| Decimus (D.) | Manius (M’.) | Sextus (S. ~ Sex.) |
| Gaius (C.) | Marcus (M.) | Spurius (Sp.) |
| Gnaeus (Cn.) | Numerius (N. ~ Num.) | Tiberius (Ti. ~ Tib.) |
| Kaeso (K.) | Publius (P.) | Titus (T.) |
Nomen ehk sugukonnanimi. Lähim vaste perekonnanimele, alati lõpuga –ius.
Cognomen ehk lisanimi (hüüdnimi). Kuulus ainult mõnele sugukonna harule. Osutas algselt selle kandja mõnele iseloomulikule omadusele, nt Scaevola ‘vasakukäeline’, Dentatus ‘hambuline’, aga kaotas hiljem hüüdnime tähenduse.
Täieliku nime näide: Gaius Iulius Caesar (eesnimi, sugukonnanimi, lisanimi). Tänapäeval kasutatakse roomlaste nimetamisel enamasti nende lisanime (nt Caesar), harvem sugukonnanime (nt Vergilius).
Rooma naistel polnud eesnimesid, nende nimeks oli sugukonnanime naissoo vorm. Nt kandis M. Tullius Cicero tütar nime Tullia. Kui oli kaks tütart, siis lisati sellele nimele Maior (vanem) ja Minor (noorem); kui tütreid oli rohkem, siis lisati Tertia (kolmas), Quarta (neljas) jne.
Kohanimed
Ladinakeelseid kohanimesid on põhjust kasutada antiikajast rääkides. Seejuures on kohti, peamiselt varemepaiku, mida ka tänapäeval tuntakse ladina nimede all, nt Antiochia (Türgis), Apollonia (endisaegne rannikulinn Palestiinas), Persepolis (Pärsia vana pealinn), Petra (Jordaanias), Tartessus (Hispaanias). Mugandamata kujul on omaaegsete Rooma provintside vm maa-alade nimesid: Arabia Petraea, Gallia, Neustria, Noricum, Sogdiana, Transoxiana jt.
Valik provintside jm maa-alade mugandatud nimesid: Assüüria (Assyria), Austraasia (Austrasia), Babüloonia (Babylonia), Bitüünia (Bithynia), Daakia (Dacia), Foiniikia (Phoenice), Früügia (Phrygia), Galaatia (Galatia), Germaania (Germania), Illüüria (Illyria ~ Illyricum), Kaaria (Caria), Kaldea (Chaldaea), Kapadookia (Cappadocia), Kiliikia (Cilicia), Küreene (Cyrene), Lusitaania (Lusitania), Lükaoonia (Lycaonia), Lüüdia (Lydia), Lüükia (Lycia), Möösia (Moesia), Müüsia (Mysia), Numiidia (Numidia), Paflagoonia (Paphlagonia), Pamfüülia (Pamphylia), Pannoonia (Pannonia), Pisiidia (Pisidia), Reetia (Raetia), Sarmaatia (Sarmatia), Sküütia (Scythia).
Valik muude kohtade mugandatud nimesid: Kaisarea (Caesarea), Kapernaum (Capernaum), Kapitoolium (Roomas, Capitolium), Kartaago (Carthago), Teeba (Egiptuses, Thebae).
Kuivõrd antiikajal käibis kõrvuti ladina keelega kreeka keel ja suur osa neid nimesid mõlemas keeles on sarnased, siis võib paljusid eespool toodud näiteid pidada ka kreeka nimede muganditeks (vrd ᾽Ασσυρία/Assyria, Βαβυλωνία/Babylonia, Βιθυνία/Bithynia, Φοινίκη/Phoinike, Φρυγία/Phrygia jts).
Kirjandus
- L. Gross, R. Kleis, Ü. Torpats. Studium latinum. Ladina keele õpik Ajaloo- ja Filoloogiateaduskonna üliõpilastele. Tallinn: Valgus 1975, lk 258.
- Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn 1976, lk 908–909.
Tänuavaldused
prof Janika Päll, Tartu Ülikool
Kaidi Hõbejõgi, Tartu Ülikool
Kaspar Kolk, Tartu Ülikooli Raamatukogu
Ivo Volt, Tartu Ülikool
Anna tagasisidet