Lühidalt
Tuletisi saab moodustada nii liitega kui ka liiteta. Uue sõna moodustamist ilma liiteta nimetatakse nulltuletuseks ehk konversiooniks. Sõnatüvi on sama, aga alussõnaga võrreldes on sel uus funktsioon ja sõnaliik: liim > liimima, julge > julgema; sundima > sund, levima > levi. Liitega tuletuse korral võib sõnaliik jääda samaks: aed > aedik, kole > koletu või muutuda: püsti > püstine.
Pikemalt
Liiteta tuletus
Nulltuletust esineb peamiselt vaid tegu- ja käändsõnade vahel. Samasuguse tüvega käändsõna ja tegusõna tuletussuhe võib olla selline, et
1) käändsõnast on saadud tegusõna: saag > saagima, kiip > kiipima, hari : harja > harjama, kuiv> kuivama; või
2) tegusõnast on saadud käändsõna: kuluma > kulu, uskuma > usk, röövima > rööv, jahtima > jaht.
Liitega tuletus
Tuletus võib olla sõnaliigisisene: teenima > teenindama, pikk > pikaldane, öösi > öösiti, või sõnaliikidevaheline: õnn > õnnekas, kaks > kaksiti, boheem > boheemitsema, pidulik > pidulikkus.
Tuletusaluseks on lihtsõna: kivi > kivistama, liitsõna: vanamees > vanamehelik, tuletis: kuhik > kuhikjas, sõnaühend: kahe astmega > kaheastmeline.
Variandid
Samatähenduslike võrdsete variantidena võivad kasutusel olla lihtsõna või nulltuletis ja liitega tuletis: südi ja südikas, kiduma ja kidunema, unuma ja ununema, vist ja vististi, reuma ja reumatism.
Kirjandus
- Reet Kasik, Sõnamoodustus. Eesti keele varamu I. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2015.